Neljapäev (reede...)

Täna sain esimest korda stetoskoopi kasutada. Kuigi mitte just kõige osavamalt ja kui te omale palju ebamugavust ei soovi, siis püüdke mitte lasta mul teie vererõhku mõõta ;) Kuigi tore oli.
Kui te soovite, et keegi räägiks teile, kuidas liikvor teie ajuvatsakestesüsteemis liigub ja kust ta sinna saab ja kust ta ära saab, siis küsige minu käest. Sest nüüd ma tean.

Kuna mu aju ei kulutanudki tänast ööd, et anatoomiale mõelda (tavaliselt enne anatoomia tööd suvalisel hetkel öösel üles ärgates olen avastanud oma peast ainult kohutavaid ladinakeelseid nimetusi, sel korral oli siis vaid tavapärane tühjus), teen ma seda tänase päevaga tasa. Kodu poole jalutades ja taevasse vaadates tundus mulle, et seal oleks justkui näha seljaaju ristlõiget. Kuu tähistas siis tsentraalkanalit (ma loodan, et see otsetõlge väljendist canalis centralis on õige). Ja pilved olid justkui seljaaju hallaine... Jah, ma ei olegi normaalne.
Ja illustreerimaks, mida ma näha võisin:


Lisaks sellele kummitab mind väljend "retikulaarformatsiooni hallaine".


Jällegi endale üllatuseks sain teada, et täna on siiski neljapäev. Mitte kuidagi ei õnnestu ära harjuda sellega, et reede on juba nädalavahetus...

Homse päeva üritan pühendada biokeemia õppimisele.
Üritan.

Järgmisel nädalal näeb Verot loodetavasti. Poolteist kuud pole teda näinud. Kallis kauge külaline Tallinnast...

Avastasin, et palju mõistlikum on haukuvale koerale pakkuda oma kinnast nuusutada ja temaga sõbraks saada, kui teda jalaga eemale peletada ja üha kurjemaks ajada ;) (siinkohal räägin ma muidugi kõigest taksikoerast, isegi tuttavast taksikoerast, kuna ma ei ole enesetapja)

Appi!

Andke mu keskendumisvõime tagasi. Kui mitte kõik, siis kasvõi natukene. Lootusetuse tunne, kuna õppimisele keskendumine on ehtne läbikukkumine.

Aga nii palju siis minu masendusest. :D Winamp otsustas minu vingumise peale hakata mulle mängima laulu Hard to Concentrate. Võtsin neli minutit ja kuulasin rahus selle laulu ära. Nüüd üritan uuesti õppimisega pihta hakata ja nii lihtsalt alla ei anna ja siia vinguma ei tule! (loodetavasti)

Aega kulutamas

Stumbleupon (ma ei kasuta seda tegelikult nii palju :D) viskas mind lehele, kus oli üks pagana naljakas armastuskiri ühelt poisilt tüdrukule, milles oli kasutatud hunnikuga võrdlusi Star Wars'ist. :D Minu lemmikkoht:

Then again, maybe you're right. Maybe we're from different galaxies, far far away from one another. Maybe you're "not the droid" I'm looking for, and I should give up and "move along"...with my heart.

May the Force be with You,

Patrick

Ahhaa. Ja siis ma tahtsin siia toppida selle laulu. Lihtsalt selleks, et meelde tuletada mõne aasta taguseid aegu.

;)

Stumbleupon viskas mind leheküljele: 33 things you should know about... The Red Hot Chili Peppers

Kõige naljakam oli minu meelest punkt 27
The Peppers may have singlehandedly invented rap-rock, but that doesn’t mean they’re proud of all they spawned. “The world should not hold us accountable for limpbizkit,” Smith says with a laugh. “Please — it’s not our fault!”

Kusjuures, ma lugesin alguses crap-rock :D

No tõesti

Kes mõõdab ära, palju inimese aju kaalub?
Anatoomia konspektis on kirjas:
"Aju absoluutne kaal ei iseloomusta andekust ega talenti (I.Turgenevil 2012g, A.France'il 1017g)."
Nad ütlevad grammi täpsusega...

"Loomadest on ainult vaalal ja elevandil peaaju absoluutne kaal suurem kui inimesel."
See oli küll üllatav.

Pealkirjad tekitavad mulle viimasel ajal raskusi

Täna sain uusi teateid filmi The Heart Is A Drum Machine kohta. See film peaks kestma 73 minutit vististi. Aga ma sain teada, et DVD-ga pannakse kaasa ka 25-minutiline intervjuu Johniga. Filmis iseenesest on ainult paar üksikut väljavõtet igast intervjuust, kuna palju sa ikka ühte filmi mahutad, kui intervjuueritavaid nii palju on. Aga filmi tegijad väitsid, et Johniga oli neil kõige parem intervjuu. Kuigi nad jõudsid talt küsida ainult kaks küsimust, oli intervjuu kestnud poolteist tundi. Amazonis saab filmi DVD ette tellida... film iseenesest tuleb välja 9. märtsil.

Selle filmiga meenub mulle alati, et pelgalt selle filmi pealkiri andis mu proovikirjandile põhilise sisu. ;) (kuigi eks see ole ka näitaja, et ma kaotasin sisu eest 9 punkti :D)

Siiski. Ootan suure huviga, millal ükskord seda filmi näha saan.

Nüüd siis teisel teemal. Igal hommikul sellel nädalal on läinud mu tervis ainult hullemaks ;) Mis on iseenesest mingil põhjusel isegi naljakas. Arvatavasti selle tõttu, et ma usun, et kõige suurem kurjajuur on siinkohal vastlapäeva õhtu. :D Aga mäest alla lasta oli nii tore!

Nüüd ma pean minema anatoomiat õppima. Pääsu ei ole. Neljapäevaks peab kõik tsentraalnärvisüsteemi kohta selge olema.
Mainiksin veel ära, et biokeemia loengud on ägedad! (The geek in me is talking) Need mööduvad lihtsalt nii kiiresti. Ja teisipäeviti olen ma alati täiesti keemia-lainel. Aga orgaaniline keemia on mulle alati meeldinud (kuigi ma ei üritagi väita, et see lihtne on).

Aga eks ma saan järgmisel nädalavahetusel biokeemiat kiruda, kui pean materjali saama selgeks esimeseks kontrolltööks. ;) Praegu kirun anatoomiat. Hmm. Vähemalt on mul meeles, et otsaju jaguneb poolkeradeks ja kommissuurideks. Ja poolkerad omakorda jagunevad paljumiks (ehk matliks) ja basaaltuumadeks. Ja paljum jaguneb siis käärudeks. Oeh. Ja see on peaaegu ainus asi, mida mäletan. Ja seda on vähe.
Aga ega ma siin virisedes targemaks ei saa. :D Nii et ilusat nädalavahetust teile, kes te anatoomiat ei pea õppima ;) [mitte et ma ei arvaks, et teil midagi õppida ei ole ja õppimine on ometigi ka tore tegevus, aga kes ikka mu blogi loeb, kes praegu anatoomiat peaks õppima (Jah, Kirke ja Maria peavad küll mingil määral anatoomiat õppima, aga see ei loe, te ei pea basaaltuumadest midagi teadma:D)]

(Ma olin kohutavalt lähedal sellele, et oleks sellele postitusele lisanud kolesterooli graafilise kujutise. Aga te saite andeks ja ma ei taha teid nii palju ka kiusata. Ma annan teile au, kui te pärast sõna "kommissuurideks" veel edasi lugesite :D)

Eile Jõgeval rongijaama kõndides jäi mul kõrva sellised kaks rida ühest laulust:
All this time you were chasing dreams,
without knowing what you wanted them to mean.

Millal ma üldse tean, mida ma soovin?
Pidevalt ootan mingi jumalikku sekkumist, mingit juhust, mis otse sülle langeks.

See selleks. Jose kirjutab ilusaid laulusõnu.

Täna oli veider päev.

Filosoofias oli tore.

Ilusat sõbrapäeva

Panen siia siis midagi, mida Kätlin meie rühma inimestega sõbrapäeva puhul jagas.


Cyanide & Happiness @ Explosm.net

11+11=1(1+1)=12

Kes arvab, et Syd Barrett ei ole geenius, ärge parem kuulake! ;)



Selle laulu lõpp ajas mind naerma. Valjult.
Inimesed, kuulake mõnikord muusikat, mida Syd Barrett on teinud ja ärge võtke elu nii tõsiselt.

Mul on hea meel, et Jõgeva linna tänavakoristusfirma ei tee oma tööd nii hästi kui võiks. Lumes sumpamine tegi küll mu püksisääred märjaks, kuid kaotas soolarandid, mis Tartus olid tekkinud. ;) (mitte et need püksid ei läheks juba homme pessu)

The madcap laughs...

<=>

Koolinädala neljapäeva õhtul on veider kodus olla. Täiesti harjumatu tunne.
Rongijaamast koju kõndida oli tore. Mingil seletamatul põhjusel kummitas mind terve tee Northern Sky. Ja nii ma siis laulsin sosinal seda laulu ja imetlesin meie tähist põhjamaist talvetaevast...

See nädal oli nii lühike ja samas nii pikk. Päevad läksid kiiresti, aga uskumatu on mõelda, et ainult nädal on saanud koolis käia (või tähendab 4 päeva siis). Muidugi on meile suhteliselt palju asju juba kuhjatud, mida kõike peab mingiks hetkeks ära tegema. Aga kes sellest ikka pääseks.

Ma olen küll viimasel ajal enda jaoks liiga suurel hulgal youtube'i videosid siia toppinud aga ma lihtsalt pean seda tegema...

Täna mööda Lembitu tänavat jälle kodu poole kõndides ja mp3 kuulates hakkas mängima see laul. Mul polnud enam meeleski, et ma ka ühe The Flaming Lipsi albumi olin oma mp3-e toppinud. See üllatus tegi nii rõõmsaks mingil seletamatul põhjusel. Kuigi mul pole midagi selle vastu olnud, et viimasel ajal eelistab mu mp3 mulle ainult Nicki ja Jeffi mängida :D Ja natuke midagi muud ka...

Ma ei tea, kas see on ainult minu viga, või see ongi nii, aga lugedes raamatut "Inimese parasitoloogia", lähevad mu mõtted pidevalt eemale juba ainuüksi selle pärast, et iga kord, kui seal on kirjas "parasiidi", siis mina loen "paradiisi"...
(Peaksin mainima, et see parasitoloogia ei ole isegi nii igav, kui ma kartsin.)

Mõnikord peab optimist ka olema

Täna on olnud hea päev.
Magada sai lausa üheksani. Kümneks biokeemia loengusse, mida andis üks tore lektor, keda on tore kuulata. Tõesti, tore loeng oli. Seejärel kaks tundi pausi, mille jooksul ei viitsinud koju astuda. Ehk siis kulutasin raha biomeedikumi kohvikus. Lõpetasin "Väikese printsi" lugemise ja nautisin aknast (üks suur sein on tervenisti aken) välja vaadates Nick Drake'i mahedaid laule. Ma olin tõesti õnnelik.
Seejärel nägin Kairit, kes kahjuks lahkub meie ägedalt kursuselt, et liituda TTÜ üliõpilasperega. Läksime koos siis teiste rühmakaaslaste lauda. Istusin, vaatasin, passisin tühja, kuulasin ja naersin. Biokeemia praktikumis sai vanu aegu meelde tuletada ja tegeleda orgaaniliste ainete nimetamisega ja kujutamisega. Natuke uut oli ka.
Ja koju tulles ei olekski saanud mu tuju parem olla. Või tähendab, ma mõtlesin, et üks asi oleks, mis saaks paremini olla, aga see ei pea olema paremini, kuna kõik ülejäänud asjad on nii hästi, et kui see oleks ka täiesti +, siis ma kujutasin ette, kuidas ma läheks õnnest lõhki, kuna võimatu oleks seda kõike välja lasta endast rahulikult, või siis äärmisel juhul tõuseksin lendu.
Biokeemia tundub päris keeruline, aga orgaanika on äge :P Ma olen praegu optimist.
Mõni minut tagasi võtsin kätte lehe, mille praktikumi juhendaja meile jagas, et proovida veel ainete nimetamist. Võtsin. Umbes kahe ainega kümnest sain hakkama. Ülejäänud on üle minu võimete. Huvitav, et kodus saame me raskemad asjad, kui tunnis. See, et ma feilisin ajendaski mind lõpuks on head tuju siia kirja panema. ;)
Aga hiljem võtan selle lehe uuesti kätte ja kuna vastused on lehe teisel poolel antud, siis ma üritan vastuste järgi aru saada, kuidas selliseid asju nimetada. :D

Rõõm

Täna oli minu elu esimese kevadsemestri esimene päev. Septembri-tunded voogasid minust üle. Täna oli päike ja sinine taevas.

Suundun voodi poole ja kaissu võtan oma mp3-mängija ja praeguse tuju põhjal ütleksin, et Nick Drake saab sel korral sõna ;)

Mul on täna olnud lihtsalt nii hea meel.

On jama nende lauludega

Otsides oma winampist mõnda rõõmsat laulu, leidsin selle


Neid rõõmsaid laule on ikka kohutavalt keeruline leida...

:)

Tenacious D - Tribute
Vaatasin järjekordselt seda videot ja tekkis väike kahtlus selle põrgulise koha pealt. Tundus kuidagi nii tuttav. Ja hetkel, kui ta oma keelega nii tobedalt lehvitas, mul koitis.
Pealegi pole Jack Blacki seos tolle isikuga jäänud varem märkamata.
Foo Fighters - Learn to Fly

Ausalt öeldes olen ma nüüd tänu mõnele Foo Fightersi videole hoopis tõsisemas tujus, kui võiks nende kahe video põhjal arvata.

Kui juba, siis juba

Kui ma nüüd The Cure'i lainel olen, siis midagi Liisi lõbuks ;)


Ja nüüd kohe kindlasti õue!

Jamasti

Mida teha, kui inimene iseendale närvidele käib? Mida peab tegema, kui ei kannata välja enam neid mõtteid, mida ma iseendale ette söödan? Tõsiselt on endast kopp ees. Mul oleks vaheldust vaja. Elada hetkeks kellegi teisena või midagi. Aga see on ju võimatu. Ma ei saa iseendast eemalduda, ennast maha jätta ja samas ise edasi minna.
Aga mul on vaja puhkust iseenesest. Lähen õue ja loodan, et tuul puhub mõtted vähemalt veidikeseks eemale.
Asi ei ole tegelikult nii hull, aga mul on kombeks anda väikestele asjadele suur tähtsus ja suurtele väike.



Selle lauluga tuleb meelde, kui ma ükskord Nõos jalutamas käisin ja just selle laulu ajal juhtusin ma nägema mitut kassi. Ja kõik need näuguvad hääled selles laulus...
Sama hea nagu see, kui ma käisin suvel põllul rohimas ja mu mp3 mängis kõrva sisse PInk Floydi laulu Sheep. Ja siis ma ei suutnud muudmoodi, kui vaatasin ringi, et ega kuskil ühtegi lammast pole, kuna laul sisaldab ka määgimist. Ja paratamatult nägin ainult hobuseid. See situatsioon oli tegelikult päris naljakas.

Ikkagi. Ma tüütan ennast jätkuvalt.

Hehehee vh1 on nii etteaimatav... mitte et ma seda neile ette heidaks

Mõtlesin isale minna appi puid kuuri vedama, aga otsustasin, et enne vaatan, mis top10-t vh1 täna kell 12 pakub. Kuna top10 nimi oli We Are Grunge, siis ei saanud ma ju ometi teleka eest lahkuda, kuna vh1 on etteaimatav.
Pole ju kahtlustki, et esikohalt võib leida Nirvana ja kuskilt tipu lähedalt Pearl Jami, Soundgardeni, Alice in Chains'i ja kui hästi läheb siis ka Stone Temple Pilotsi ja Temple of the Dog'i. :P

1. Nirvana
2. Pearl Jam
3. Soundgarden
4. Alice in Chains
5. Smashing Pumpkins
6. Stone Temple Pilots
7. Temple of the Dog
8. Mudhoney
9. Screaming Trees
10. Mother Love Bone

Sellise muusikaga olid siis minu viimased 43 minutit sisustatud.
Ma niisama huvi pärast veel vaatasin wikist järgi ka, kes neist Seattle'ist on. ;) Päris hunnikuga ikka. Ja sain teada ka selle, kust on minu arvutisse pääsenud tüüp, kelle nimi on Scott Weiland. Ja Screaming Trees ühe albumiga püüan ka end kurssi viia nüüd. Ja mõtlesin, et peaksin ikka lähiajal filmi Hype! lõpuni vaatama. ;) Huvitav küll, kuidas ma kunagi ei jäta filme pooleli, mida vaatan, aga praegusel hetkel on neid filme mul mitu tükki, mida on saanud ainult paarkümmen minutit vaadata...

Igal juhul, ma tahtsin lihtsalt öelda, et grunge on äge :P
Ja Eddie Vedder ja Chris Cornell olid topis mitmekordselt esindatud ;)

Ahha, ja ma avastasin eile sellise laulu, mille nimi on My Baby's in Love with Eddie Vedder. See on päris naljakas tegelikult :P

Ma lähen nüüd siis õue asjalikku nägu tegema. Ja teile kõigile ilusat küünlapäeva :)

Pepe Perry

Ma ei tea, mis mul viga on, aga mul tuli täna lagritsa isu. Kui te mind paremini teate, siis saate aru, et see on veidike absurdne. No tõesti, ma küll ei tahtnud seda üleni musta lagritsat, vaid mingi magusama täidisega. Aga siiski!? Aga siiski...

..--...--...--...--...--..

Täna öösel nägin ma unes, et ma nägin unes tulevikku ette. Ühel ööl nägin ma siis, et pean tolmuimejaga vaipa koristama ja suren nii ära. Päris hirmus hakkas, kuna mu unenäod olid ju ennustavad. Ja siis järsku juhtuski kuidagi nii, et ma avastasin, et olen minemas tolmuimejaga sinna tuppa, kus ma end unes nägin surevat. Surmahirm tuli seal ukse taga seistes peale. Õnneks vahetus stseen või ärkasin ma üles enne, kui ma surmale vastu pidin astuma.
Lisaks sellele nägin ma unes, et ühes kondiitritöökojas müüdi turba kooki (see on üks eriti nämma kohupiimast kook, mis on niiiiii kohutavalt nämma ja mida mu vanaema ikka mõnikord sünnipäevadeks tegi [tellisin nädalavahetusel oma õelt, et ta teeks seda mulle sünnipäevakingiks, see kink oleks ideaalne]). Aga mina ei saanudki seda kooki osta, kuna see oli otsa saanud (see on ju ülihea). Ja keegi parasjagu kirus iseennast, et ta oleks varem pidanud ikka rohkem seda endale ostma... :P


_______________

Minu mõttelaad vaheldub kiiremini kui tõusud ja mõõnad. Mind hirmutab see, et ühel hetkel näen ma asju ühtviisi ja mõne aja pärast ma isegi ei suuda ette kujutada, kuidas ma nii võisin mõelda. Ja siis läheb vaid veidi aega mööda, kui asjad on juba jälle vanaviisi. Kas ma siis saan üldse milleski kindel olla, mis ma arvan?

_______________

Kui te tähele panite, siis lisasin oma blogile mõned ilusad, chillid, mõnusad või niisama ägedad laulud :P
Sealt on veel kindlasti palju puudu, aga hea, et niigi palju viitsisin. ;)

Aeg

(Uurisin oma arvutis vedelevaid pilte natuke. Siinkohal siis on aru saada, et pildile on jäädvustatud Liisi käekiri ja kui ma ei eksi, siis selle pildi tegi Kaie.)


Füssa õpikust võib tarka juttu leida.



Nõo raudteejaama prügikastist võib leida erinevaid kehaosi.

Õndsusehetk

Täna suutsin kogeda imelist hetke.
Jussi tuli minu tuppa ja heitis vaibale magama. Tuli tuju ja läksin tema juurde. Heitsin pikali tema kõrvale. Nick Drake laulis meile imeilusat muusikat. Ja minu pea puhkas Jussi peal ja kuulasin tema südame ühtlast tuksumist. See on tingimusteta sõprus, ainult andmine ja kaks põksuvat südant erineva anatoomiaga.
Minu punakat tooni kutsu on mulle nii põrgulikult armas!