This needs to be posted

Eile õhtul, kui ma loodustoodete poolt mõjutatuna oma voodisse kobisin, et edukalt magama jääda, jõudis minu mõtteisse enne õndsaid unenägusid üks pettekujutelm, mis oli siiski praktiliselt uni:

Hiigelsuur mitokonder. Ma tean, et selle sisemembraanil on üks valk. Ja ma tean, et ma hirmsasti tahaksin seda sealt ära tõmmata. AGA. Ma tean ka seda, et kui ma selle valgu sealt ära tõmban, siis tekib mitokondri sisemembraani auk ja rakk suunatakse apoptoosi. Mida teha? 

See ei jätkunud ja ma ei teagi, mis rakust sai. Aga ma olin väga suure valiku ees siiski. Kas süütu rakk viia surmani või mitte.... 

Igaljuhul, kas asi oli selles, et farmakoloogid on minusse süstinud hunniku skeptitsismi palderjani suhtes (mida ma küll väga ei tunneta, aga mis võib alateadvuses olla), siis see preparaat mul igatahes magama ei aidanud jääda ja seepärast istun hetkel siin üpriski unisena. Asi tüütab ära, kui iga õhtu tuleb tund-poolteist-kaks lihtsalt magama jäämisele kulutada, kui pea on piisavalt väsinud, et mitte enam koolitarkusi suuta meelde jätta.

Loodame, et homme saavad minu piinad läbi.

Pühad läbi ja sessiõpingud käes

Teate, olgem ausad, mõnikord on nii raske mitte hulluks minna... heast tujust, õppimisest, millest iganes.

*mitu-mitu tundi hiljem*

Pidev sisemine võitlus. Mitte halb võitlus. Aga võitlus. Sest ma ei suuda... aga ma pean... ma ei tohi... ma tahan... see oleks hea...see oleks halb ...

Igatahes. Kell on palju. Patfüssiga on lood kehvad. Unerežiim on veidi kehvapoolne. Loodan end parandada. Tahaks hästi palju punkte panna. Lihtsalt. Niisama. Iga. Sõna. Järele.
................................................................................................................................................

Mõned asjad, mis teevad nii õnnelikuks!

Armastan.

Suur pai. Hoidke mulle pöialt 17-ndani. Seda läheb väga vaja. Ega kui sellest kasu pole, siis ärge muretsege, ma arvatavasti tulen siia nutma ;)