Jätkates eelmist postitust...

Sain uued antibiotsid eile. Loodame, et seekordne lõpptulemus on parem kui eelmine.

Veidi masendav on süüa antibiotse, mida tohib võtta miinimum 1 tund enne või 2 tundi pärast piima joomist, ajal, kui kodus leidub maasikatoormoosi... Ma ei viitsi sellega pidevalt arvestada! Igatahes... varsti saab mu tund aega mööda:D Jee!

Teistel teemadel... On olnud täiesti tore aeg. Eksamid said üle elatud... mikrobioloogia läks natuke kehvemini kui ma oleks arvanud, et ma väärt olen, aga vähemalt saan ma kõik ajada oma haiguse süüks (loll on, kes vabandust ei leia). Läbi ma sain ja tegelikult üldse ei virise. Füsioloogia läks täitsa hästi... rühmaga ka vedas :P Alati saaks paremini minna, aga jah... arvestades, et see haigus viis mu motivatsiooni minema, siis õnnestus vast ehk parimal võimalikul viisil. Keemia eksamiga võib kõige rohkem rahule jääda. Igatahes, aitab eksamitest, nüüd on suvi.

Jaani ajal sai polkat tantsitud ;) Pärast jaani niisama. Kõige ägedam oli see, et Maria tuli tagasi Inglismaalt! Nii tore näha! Lühikeseks jäi see aeg, aga tore oli... ülitore. (välja arvatud see, et ma just siis uuesti haigeks suutsin jääda) Ja siis Tiina soolaleivapidu ja siis kõigi nende kolme asja tõttu täielik üleväsimus (haiguse süüks panen suurema osa, sest muidu ma oleks esmaspäeva öösel 2 tunni asemel 5 tundi magada saanud :P). Üleväsimus lõppes sellega, et eile pidime ärkama piisavalt vara, et 10:55 bussile jõuda, seejärel tulime koju, istusin paarkümmend minutit, sõitsin rattaga arsti juurde. Kui arsti juurest koju jõudsin, suutsin paar tundi üleval olla ja siis lihtsan uinusin. Vähemalt oli mul keegi kaisus. :) Ahjaa, enne Tiina soolaleivapidu oli ka tund aega aega, et natuke puhata... Igatahes, eile õhtul sai kümne paiku juba voodisse kobitud ja kui hommikul kell pool 11 tõusma pidi, et keegi teatud inimene õigel ajal bussile jõuaks, oli öisest unest ikkagi vähe. Vast täna lõpuks siis puhkan end täiesti korralikult välja, et pühapäeval laulupeol ilusti jõuda olla. Ja järgmine neljapäev siis arsti juurde ja siis Tartusse, et Maria ära saata... ja 10. Gerda sünnipäevapidu. Ja see ongi kõik. Rohkem kindlaid plaane mul ei ole. Hea on, kui on plaane ja samas on hea, kui on ka päevi nagu täna, et saab lihtsalt olla....

Võeh

Eelmise postitusega sõnusin ära ja sessi sisse tuli kohe paaripäevane auk. Aga nojah, vähemalt jääb meelde, mille raviks on TMP-SMX, kui seda ise õgima peab.

Eks näis, mis mikrobioloogiast selle kõige peale saab.

Aga tigutorni katuselt päikesetõusu vaadata on lihtsalt vapustav. Ja mis kõige tähtsam - ei mingeid sääski ;)

Loodan kogu hingest, et tulev öö on parem kui viimane oli.

Tahaks koju, et ei peaks kogu aeg ise vaatama, mida süüa teha. Tüütu.

Sessi-paus

Nojah, ma teen praegu sessist mõneminutilise pausi, et blogisse kirjutada, mitte et ma täna üldse oleks õppinud veel midagi.

Igastahes... Sess on mulle pähe hakanud... ükspäev mõtlesin magama minnes oma elu markerensüüme välja :D See oli ilmselgelt sellel ajal, kui ma keisse kirjutasin. Kirjutasin need tollel hetkel üles, sest see mõte tundus hea... tegelikult jõudsin ainult kaks neist välja mõelda: afektiniin k ja kohabitaasi isovorm 4 (kuigi õige pea võib hakata prevaleeruma 3. isovorm...)

Üleeile õhtul ma võpatasin peaaegu unest üles ja tajusin, et mul kumiseb peas: "Aspergillus fumigatus, aspergillus fumigatus, aspergillus fumigatus..."

Täna öösel diagnoosisin endal urotrakti probleemid ja ei suutnud kell 6 hommikul voodis välja mõelda, millega E.coli uroinfektsiooni ravida. (Ei, mul ei ole EHEC-i paanika vms) Ei suutnudki midagi välja mõelda... st ei tulnud meelede. Oleks ma vaid vaadanud asja selle poole pealt, et millega ravida uroinfektsiooni, mitte E.coli't, siis oleks meelde tulnud...

Mu lühimälu on umbes suurest mikrobioloogiast... saaks sellelt eksamilt läbi, oleks hästi. :)

Aga nüüd on paus juba pikale veninud, lähen siiski tagasi õppima.

Pühapäev

Teekonnal kodust Tartusse sai mõeldud palju mõtteid.
Üks, mis kindel, mul on plaanis end muuta. Kahtlen, et see piisavalt suur asi on, et teie seda märgata võiksite. Sellegipoolest tundub suure ja liialt optimistliku plaanina (aga kuna ma täna juba optimistlik olen, siis tühja sellest). Ja kui ma mõnel hetkel ei saa kuidagi hakkama sellega, siis ma kuulan seda laulu (ei, sellel pole loogilist seletust, kõigest kinnisidee, et see laul peab aitama).


Kahju, et ma pole sel aastal sinililli korjamas käinud.
Kahju, et ma unustasin kodust nartsisse kaasa võtta.

Aga...
Jamh... mis ma ikka.
Ahjaa! Esimene rabarberikook selle aastanumbri sees!

Muhahahaaa!

dõ dõdõ dõtõ

Sirvisin natuke oma blogi, et vaadata, kas ma mäletan õigesti ja olen siia juba postitanud lingi Daniel Lanois'i loole Sonho Dourado. Ei leidnud, aga ei viitsinud eriti korralikult otsida kah, nii et ei pane siia praegu seda. Hea laul sellegipoolest.

Natuke unine. Natuke mõtlik. Natuke melanhoolne (kuulan blogi sirvimise käigus taasleitud laule, mis toob kõik meelde...). Natuke õnnelik. Natuke asjalik. Natuke kurb. Kõike natuke. Esimest siiski vist veidi rohkem kui natuke.

Blogi sirvides avastasin, et ma annan liiga palju lubadusi, mis ma pärast nende andmist ära unustan. Vahet pole, kas ma annan need lubadused endale, teistele või tühjusele, kuid... Edaspidi olen lubadustega veel kitsim kui seni, sest see on üks pagana vastik tunne, kui annad lubaduse, millest sul pole meeles kinni pidada. Ei, aitäh, kellelegi pole seda vaja.

Täna ei tule õppimisest midagi välja. Ei jõua lihtsalt.

Oeh, ok, jah, tõesti need laulud, mis ma siit blogist leidsin, teevad meele paremaks. Või nojah, vähemalt praegusel hetkel täiesti täiesti täiesti heaks...
There's a biiiiiiig, a big haaard sun...... :P

Ütlen ausalt, mulle meeldib see tunne, kui ma tunnen justkui ma teen imevähe, aga muutub nii palju. Ehh. Nojah, ehk see tundub vaid mulle nii. Äkki mingi ime läbi ma teen rohkem, kui ma aru saan? Või siis ma saan asjadest täiesti valesti aru ja ma ei muuda midagi. Vahet pole, ma võin illusioonides ka elada... vähemalt mõnda aega.

("...and I'm not very intelligent but I read a lot..." See ei puutu üldse praegu teemasse.)

Viimane nädal oli tõsiselt veider kuidagi. Palju selliseid asju, mida tavaliselt nädalas pole. Terve see nädal oli üks täielik rutiinilõhkuja (peale kooliasjade). Rutiinilõhkuja... justnagu jäälõhkuja lõhub jääd, et laevad saaksid sõita. Rutiinilõhkuja lõhub rutiini, et meeldivad uudsused saaksid minuni jõuda. Tõesõna, kummaline nädal. Selle nädala juures muudaksin ainult paari asja ja need puudutavad rohkem nädalavahetust, mitte koolinädalat.

Pöidlad pihus ja südames kaugel ära. (ai, pagan, just õige laul sellesse hetke...)

aprill-aprill

Üritan sellel nädalavahetusel tubli olla ja vähemalt midagigi valmis teha.
Referaadiga jõudsin eile peaaegu lõpuni. Ainsad probleemid on viitamine (ma tõesti ei tea, kuidas korralikult viidata) ja see, et referaat ületab lubatud pikkust (keeruline on nii mahuka teema puhul osata teha midagi niivõrd lühikest).
Ettekandest tegin kolmapäeval juba mingi osa valmis. Kuigi hetkel on seal materjale ainult Schmidtist. Pocockist tegin reede hommikul pilte, et mitte seda kaasa vedada. Lohutan end sellega, kui palju jõuab ikka 6 minutiga rääkida...
Keemia küsimused tuleks ka ära vastata, kuid mul on väike segadus seoses sellega, et küsimus, mis ma arvasin, et on selleks nädalaks, pidi vist olema eelmiseks, kuna loengus öeldi vastus juba ära. Niisiis... milliseid küsimusi ma vastama pean?

aga jah.

Kodus, ükskõik, millisest aknas välja vaatad... vesi. Koplites on suured notsujärved tekkinud... pardid ujuvad peal. Jõgi on kaldast üles tunginud. Täitsa põnev. Hobused sulistavad vees ja mingil veidral põhjusel meeldib neile lompide põhjast miskit süüa. Eile käisin hoovipealset lumehunnikut laiali loopimas. Mõnele inimesele oleks võinud jääda mulje, et ma olen endast väljas ja lihtsalt laamendan :P. Alguses kasutasin labidat, pärast võtsin kasutusele jalad. Peksin lumetükke laiali ja vehkisin. Nagu ma juba maininud olen, mulle meeldib talvejäänuseid kevadel ära ajada ;) Panime veel viimaseid talvest alles jäänud seemneid linnukestele söögiks. Täna hommikul käis üks vahva leevikesepaar einestamas. On ikka vahvad linnud, eriti isased oma punase rinnaesisega.
Jussil on tekkinud soojad tunded meie naabrite koeraplika vastu ;). Kui eile õhtul nägi teda läbi akna meie hoovi lähistel jooksmas, tulid päris õrnad hääled... aga ta vist veidike häbeneb :D

Aga nüüd aitab asjade edasi lükkamisest (juba mitukümmend minutit olen blogisse kirjutamise pooleli jätnud ja tegelenud muude mõttetustega). Kevadet!

Jeff Buckley - Morning Theft

Pidin selle laulu siia panema lihtsalt. Jeff on oma lauludega unustamatu.

OSI - Bigger Wave

Tegelikult. Olen sellel nädalavahetusel olnud täielikult mitteasjalik. Eks see maksab nüüd täna õhtul-homme-ülehomme kätte mulle. Aga hea oli. Lihtsalt olla, mitte millegi mõistlikuga tegeleda.

David Bowie - Life on Mars?


Igatahes. Mis toimub maailmas? Oeh, see on suutnud mind juba mitmendat korda selle nädalavahetuse jooksul veidi närvi ajada. Lugesin ühte postimehe artiklit (täpsemalt siis seda: http://www.postimees.ee/?id=405069), kus kirjeldatakse Jaapani olukorda veidi laiemalt, kui ainult Fukushima tuumajaama vaatevinklist (see ju ainuke asi, mis meile ebamugavust võib valmistada... see, et mitusada tuhat inimest on koduta jäänud, ei huvita meid, sest meie eluolu sellest ei muutu).
Nojah, ja siis need NATO "rahu"väed. Argh, milleks... ei, ma lihtsalt ei hakka end siin vihastama jälle. /////////


Täna kiirrongiga linna, et mõni inimene koolivaheajale saata (lucky bastard)... Tahan KAAAAA! Aga ei nojah, kõigest 13-14 nädalat veel, siis saab suvevaheajale...

Eile sain rattaga sõita... linna ja tagasi :P See oli enne seda, kui taevast laia lund hakkas sadama. Ostsime issiga poest metsmaasika seemneid ja kasvuturvast... Tahaks ise ka Tartus aknalaual midagi kasvatada, aga ma kahtlen selle ettevõtmise õnnestumises (Kui Kirke vaatas selle nädala alguses filmi, tuli mulle Lehto Salato meelde... IRW. Aianduse tipp;) ... ärge kunagi istutage enda kasvatatud taimi sipelgapessa, kohas, kus neist aeg-ajalt murutraktor üle sõidab).

Pean tõdema, et pärast Doctor Who vaatama hakkamist on mu unenäod muutunud poole võrra rohkem actioniks ja julmaks. Täna öösel nägin, et mingi mu sõbranna (keda päriselt ei eksisteeri) oli mingi paha-kuri lõppude lõpuks, mingi paha asi oli talle sisse pugenud vist. Mis tähendas, et ma pidin tema pead vastu seina ja põrandat peksma, et ta mulle liiga ei saaks teha. Tegelikult oli seal veel palju rohkem actionit ja värki, aga ma kahjuks ei suuda kõike enam meenutada... igatahes võttis omajagu aega, et aru saada, kes see siis see kuripaha on.

Tahan kevadet. [Sain eile teada, et krooniline haigus märtsikuus talve ära ajada jalgadega jääd purustades teeservas on geneetiline mitte elu jooksul tekkinud patoloogia. Issi on äge :P]

Homme on juba kalendrikevad, nii et loodame, et ka looduses see enam kaugel pole. Küll ta tuleb. Lumi sulab, linnud lendavad eestimaale tagasi, lilled hakkavad õitsema, rohi läheb roheliseks ja siis saab minna metsa sinililli korjama!!

Nüüd saab vist sauna, nii et ma siis lähen!

Tüütus ruudus

Ma tüütan end. Ja kohutavalt. Vähemalt hetkel. Miks ma ei õpi?

Aga täna oli see õnnis päev, kui ma sain uuesti verd anda. Viimasest korrast on möödas umbes täpselt 5 päeva vähem kui aasta. Nagu eelmine kord, pidin ka seekord vaeva nägema, et see üldse võimalikuks osutuks. Ma saan ju aru küll, et kui hemoglobiinitase on täpselt piiri peal ja suurusega ma ka just ei hiilga, et nad tõrguvad, aga ma ju nii nii väga tahan ja pealegi, piirangud on seatud mingil eesmärgil ja ma olin nendest piirangutest üle napilt, kuid kindlalt... ;)
Tunnen end nagu vanainimene, kui mõtlen sellele, et eelmise ja üle-eelmise korra vahele jäi 2!? aastat ja nüüd veel aasta, mis tähendab, et ma olen 3 aastat vanem kui 18 :D

Huvitav, kuidas ma neljapäevaks mikrobioloogia selgeks saan... stafülokokid, streptokokid, enterobakterid, vibriod, helicobakterid, bacillused + kuseteede- ja seedeinfektsioonid. Armas, lihtsalt armas.

Uni tuli peale...

Teate, mõnel hetkel on nii veider tunne... aga ma oskan seda ignoreerida. Sest ma ei tea, mis see on ja ma ei oska seda ka välja uurida kuidagi. Minu igapäevaelu juures ei ole sellel tundel mingit alust, tõesti, mitte mingisugust. Ma ei tunne, et see kuuluks kuhugi, mõnda kategooriasse... see muudab mind lihtsalt veidi kõhklevamaks. Aga ma tean, et mul on õigus, et mina jään peale ja et see tunne (mis iganes see ka poleks) ei saa jõudu areneda.
Unustage see, ma ei tea, mis see on.

Ilusaid unenägusid!

PS! Maria, su koodnimetused(-laused) (you know what I mean... or not) on ikka meganaljakad. ;)

Vot nii

See postitus on ainult Kaiele.

.!.!.!.

Olin kuskilt netist üles kirjutanud:
Go to work, get married, have some kids, pay your taxes, pay your bills, watch your tv follow fashion, act normal, obey the law and repeat after me: I Am Free

Ja nii on...

Kui füsioloogia ära tüütas, lõingi sellele käega...
Selle asemel kuulasin muusikat ja algselt planeeritud küünlaleegi vaatamise asemel vaatasin akna tagant mööda lenduva katlamaja tossu ühtlast liikumist. Ühel hetkel ei saanud enam aru, kes liigub, kas mina või see miski hele seal öises taevas.
Siin hämaras, saatjaks ilus, kuid veidi kurb laul, hakkab endalgi veidi kurb, kuigi ühtegi põhjust selleks pole. Eks aeg-ajalt tuleb ka natuke mõttesse vajuda.
Kuulake...
The Gathering - You Learn About It

Loodetavasti jõuan täna veel ka õppimiseni.
Enne kuulan veel natuke seda laulu ja olen...
*naeratab*

The Veils - Scarecrow

Oh such grace, oh such beauty. So precious, suspicious, and charming, and vicious... (tegelikult mõtlesin päeval siia panna hoopis ühte teist videot, nagu taibukamad teist aru võisid saada)

Olin juba peaaegu unustanud, mida tähendab see, kui lugeda ühes päevas mitu tundi raamatut ja seejärel kahelda, kas see ongi reaalsus või mitte.
Mul on kombeks mõelda mingitel konkreetsetel ajahetkedel (ühel nädalal, ühel päeval, ühel kuul) mingitele konkreetsetele asjadele pidevalt. Midagi, mis mu mõtteid veidi hõivab või alateadlikult suunab. Sellesse aastasse võin kirjutada juba kolm sellist asja. Või noh, oleneb, kui laialt asju vaadata...

Igatahes, olen avastanud, et ma ei peagi ennast teadma, põnev on õppida ennast samamoodi kui teisi inimesi tundma. Saada teada mingi peaaegu tähtsusetu fakt, mis muudab kõike või suuri asju, mis ei muuda midagi. Kas millalgi saab end üldse teada, kui me oleme alati muutumas? Ma ei tunne isegi puudust sellest, et ma endast praegu väga aru ei saa. Vahet pole, mis tuleb homme, kui täna päike paistab, naeratus on näol (või kui mitte näol, siis hinges) ja oeh... Mis ma ikka ütlen. Hea on vahelduseks ka suuta elada tänases, rohkem, kui see varem minu jaoks võimalik oli. Tähendab, ma arvan, et olen õppinud ka täitsa märgatavas koguses egoismi ja üritan kõike seada nii, kuidas mulle endale kõige rohkem meeldib. Tulen ja olen ja lähen.

Ma ei tohiks keset ööd blogisse kirjutada... samuti ei tohiks ma seda teha õhtul või hommikul. Päev oleks ka halb variant... Alati toon vabanduseks oma idiootsetele postitustele selle, et need on konkreetsel ööpäeva osal kirjutatud... aga nojah, ju siis on need kõik veidi kipakad (ei tea, mis mul viimasel ajal selle sõnaga on :D).

Head und.

Vaheaeg

*Pole juba mitu päeva leidnud juhust vaadata ära Doctor Who 3. hooaja viimast osa... pole viitsinudki.
*Ei tule öösel kell 2 und, kui hommikul uni segab enne kella 12 ärkamast (vabanda, Kaie, et ma su esimese kõne seda äratuskellaks pidades kinni panin:D).
*Ikka veel kummitavad eelmise postituse sisuks oleva Jääääre laulu sõnad.
*Vaheaeg on 3 nädalat ja miks ma sellest nii vähe jõuan kodus passida? Ehh, ega sellel ilma metsiku hulga koduspassimise ajata elul midagi viga pole... lihtsalt veidi harjumatu kohati.
*Erinevad inimesed on mulle viimase poole aasta jooksul kaudselt päris suuri komplimente teinud. Meeldiv on.
*Lapsed on nii kohutavalt naljakad, armsad, magavad eriti naljakates asendites ja on mõnel hetkel nii võimatult jonnakad.
*Mu elus pole vist kunagi olnud nii palju tähtsaid ja kalleid inimesi kui praegu.
*Järjekordne takistus veredoonoriks olemisel. :( (mitte midagi väga halba, aga lihtsalt midagi, mis tuleks käsile võtta)
*Hämmeldus sellest, kuidas õega rääkides tulid jutuks paljud paarid, kus tüübid on oma naise käpa all ja naised keelavad (wtf? Nii suur armastus, et kiidab heaks ajuvabaduse?) neil on sõpradega kohtuda.
*Ma jauran liiga palju.
*Võiksin üritada rohkem enda arvamust välja kujundada.
*Rongis nähtud kaks blondiini, kes arutlesid tükk aega, kas eurode teisendamisel kroonideks tuleks summa korrutada või jagada 15,6466-ga.
*Olen vist viimasel ajal veidi asjalikumaks muutunud (st saan ise hakkama ametlike telefonikõnede (hambaarst... jee, saavutus) jms-ga).
*Olen mõnes mõttes tagasi seal, kus olin aasta tagasi. (Hea? Ju vist.)
*TTÜ olen ka nüüd seestpoolt (ja ka väljastpoolt, mida polnud ka varem juhtunud) ära näinud.
*Kas see väike tüdruk kasvab ükskord suureks?

Andke mulle und, palun andke. Ja korjake see hommikul soovitatavalt enne 11 mu silmist, mitte ärge sundige mind 100 tundi magama. Suur tänu. Ilusaid unenägusid.

Õhuline

Kinni hoides millestki, mis on su kohal,
Kinni hoides millestki, mis on su sees.
Ümber hoides, ümber teineteise hoides,
Ümber puude, mille otsas sulatuul.
Üle jõe, üle halli jõe, kus magab sügis,
Üle längus tarade, mis hoidmas ketikoeri.
Läbi õhu voolab lõhnu imekergeid alla,
Läbi lehtede, kus päike kogub jõudu.
Et ei pühiks ära aeg mind nagu lehte,
Sinu naeru hoian alles nagu ehte.
Äkki aru saan, et kõigeks liiga kerge,
Lõpuks kohal oled alguses, mis oli ammu.

Kinni hoides millestki, mis on su kohal,
Ümber hoides, ümber teineteise hoides.
Üle jõe, üle halli jõe, kus magab sügis,
Lõpuks kohal oled alguses, mis oli ammu.

Uni

Mind häirib see, et mul on juba mitmes päev päevakava selline, mis eeldab päeval õppimist, õhtul msni ja siis pärast msnis istumist (päeva peale kokku maksimum 2 tundi:P) Doctor Who vahtimist. Et siis on magama minnes tore olla paranoiline igasuguste asjade suhtes... ;) Aga selline ma juba olen...

Nüüd peaks ära magama minema, aga nagu ikka: ei viitsi.

Tahaks ainult, et vähemalt see immunoloogia eksam oleks läbi, sest eetika õppimiseks on mul ainult 2,5 päeva ja see tundub kuidagi lihtne. Materjali on ka muidugi immunoloogiaga võrreldes vähem.

Oleks juba vabadus ja vaheaeg.. Küll ma siis käiks ja teeks ja oleks... (mõtlen ma praegu... tegelikult tuleb kindlasti välja nagu tavaliselt, et hea meelega istuks lihtsalt kodus ja passiks tühja vahelduse mõttes).

Ei, ma võtan end kokku ja kobin sooja teki alla. Ilusaid unenägusid!

Uus

Vana aasta on ära saadetud ja ees on 2011.
Ei ole mul sel korral sellist tunnet kui aasta tagasi... ei ole seda tunnet, et ees ootab midagi imelist. Tähendab, ärge saage minust valesti aru. Ma elan praegu selles, mida tundsin eelmise aasta esimesel päeval tulevat...

Aasta kokkuvõtteks võib öelda, et see oli tõesti sama meeldiv aasta, kui arv 2010 mulle tundus. See imeline aasta, mis sisaldas hirmsaimat asja minu senises elus. Tõesti üks kummaline aasta, kui mõtlema hakata. Palju on toimunud, palju on muutunud... ja samas on nii palju samaks jäänud.

Alustasin postitust entusiasmiga, aga liiga väsinud olen, et seda eriti pikemaks teha.

Aitäh teile, kes te aitasite sisustada minu aastat 2010. Loodan teid ka järgmisel aastal kohata.

The National - Lemonworld

Kui ma neljapäeva hommikupoolikul kõndisin biomeedikumist Nooruse 9 poole mööda nooruse tänavat keset raagus puid, kuulasin ma seda laulu. Kujutasin ette, kuidas nendel ilusatel uinuvatel lumistel puudel ripuvad kollased sidrunid. Vapustav vaatepilt oleks! Iga kord seda laulu kuuldes meenub mulle see allee kollaste sidrunitega...


Täna käis punase kõhuga puhevil leevike meil akna taga traadil istumas.

Hang your holiday rainbow lights in the garden

Kas te usute, et ma olen õnnelik? Et ma olen õnnelikum kui kümnendas klassis (teie, kes te olite siis minuga, teate, mida see tähendab)? Et mitte miskit ei ole puudu?

Veider, et selleks, et enda õnnelikkust näha, on vaja kuidagi mõtetega vaeva näha... Lihtsalt, kui midagi korrast ära pole, siis pole vaja oma tähelepanu sellele asjale koondada.

Nii palju kalleid inimesi, nii palju ilusaid hetki, nii palju headust ja nii palju... kõike.

Inimesed, keda tihti ei näe, ka nemad on tegelikult tähtsad... hea on aeg ajalt teada saada, et nad ikkagi olemas on minu jaoks. Ja inimesed, kes kogu aeg on olemas... nendeta nagu ei oskakski olla. Ma olen õnnelik, et mul on inimesi, keda igatseda.

Oeh! Keeruline on nii häid tundeid sõnadesse panna. Aitäh.

PJ Harvey & John Parish - Rope Bridge Crossing

Päästetavuspotentsiaal on üks koledamaid sõnu, mida ma viimasel ajal kuulnud olen. Võib olla selle pärast, et ma vihkan lootusetuid olukordi (või kellele need ikka meeldiksid).


Mandariinid ja külmkapis olev kondenspiim, mis ootab, et me Kaiega torkaksime oma lusikad temasse.

Mõtlik olen ja võib olla veidi kurb... aga ainult natukene. Mul on sellega seoses üks teooria, aga hoian selle enda teada, sest see on piisavalt tobe.

Nüüd peaks veel tsiteerima mõnda laulu ja olekski üks järjekordne minu tüüpiline postitus: üks laulu lind, paar sõna mõistetamatut eneseanalüüsi ja tsitaat.

But when they're parking their cars on your chest
You've still got a view of the summer sky
To make it hurt twice when your restless body caves to its whims
And suddenly struggles to take flight...