Niisiis. Terve päev mitte midagi teinuna otsustasin minna natukeseks rattaga sõitma. Kuna mulle ei meelde üht ja sama teed pidi minna ja tulla, siis ainukese variandina nägin sõitu linnast välja, mitte linna. Panin muusika kõrva ning hakkasin väntama. Sõidan ja laulan kõva häälega kaasa (vähe asustatud piirkond). Järsku vaatan, et olen võitnud (st jõudnud kohta nimega Võit). Imetlen loodust. Lageda ääres on mets nii punakas-rohekas-pruun selles õhtuses päikesevalguses, et lausa lust vaadata. Taevas, mis on helesinine, kuid taamal on hiigelsuur lilla pilv, lendavad suurte nooltena gudlutavad haneparved. Päike loojub vaikselt ning teisel pool teed on metsast eraldi üksik puu, mis on niiiii kollane. Ilusaim pilt tänasest päevast.
Sõidan mööda mu retke ainukest kruusateed kodu poole tagasi metsa vahelt. Puud ümberringi. Jään korraks seisma ning korjan klapid kõrvast, et saaks hetkeks kuulata metsa vaikset kohinat. Seejärel jätkan sõitu. Hakkab laul "Ja puud on punased". Sõidan mööda seda käänulist metsavaheteed ning laulusõnad ütlevad: "Ja tee ja tee ja tee ja tee viib edasi..." Alles siis jõuab mulle kohale, kui kahemõtteline see lause on (tegelikult küll kolmemõtteline, aga voolav ollus ei lähe mulle selle lause puhul korda).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar