Armas

Täna siis Nõos enne rongile minekut kuulasin, kuidas Tiina ja Harri arutavad erinevate asjade üle. Nii mõnigi kord muigasin/naersin ühe või teise üle.
Arutlusel olid teemad nagu: Kumb oli enne kas valgus või pimedus? Kui täpne on kõige täpsem kell? jne...

Igal juhul rongis oli täna üllatavalt vähe inimesi. Kogunisti peaaegu pooled istmed olid tühjad (kui isegi mitte rohkemad).
Igal juhul oli selle rongisõidu juures üks meeldejääv sündmus. Nimelt Kaarepere raudteejaamas läks teisest vagunist maha üks vanem tädi koos ühe väikse tüdrukuga. Nad jäid perroonile seisma ning tädike sättis tüdrukukese salli. Väike tüdruk vaatas rongi poole ja vaatas mulle otse silma sisse, naeratas ja lehvitas.
Vastutasuks ta sai minult küll ka ühe pika naeratuse, kuid kahjuks ei suutnud ma oma hõivatud käsi (ei mäletagi, mida ma parajasti käes hoidsin) piisavalt kiiresti vabastada, et talle vastu lehvitada.

Sellised asjad teevad meele nii rõõmsaks.
Sellisel hetkel on ainult kaks kohtuvat silmapaari, naeratus ja mõistmine.
KOHUTAVALT ARMAS!