Huvitav

Tänane õhtu jääb mulle alatiseks meelde kui päev, millal ma esimest korda elus mängisin oma emaga kaarte. Ausalt öeldes polnud ma teda kunagi varem üldse kaarte mängimas näinud. Eriti huvitavaks teeb selle veel fakt, et kaardimäng on meie peres tegelikult küllaltki populaarne. (Mängisin Kati, Tiidu ja isaga tonni ja sain auväärse II koha!?)
Tõesti huvitav. Nii naljakas oli näha, et emme võtab kaardid kätte ja mängib koos meiega. Maailm ON hulluks läinud.

Tiit ütles oma peaaegu kaheaastasele tütrele naljaga: "Mine nurka ja arene." (nimelt polnud Karin nõus ütlema sõna "palun"). Mõtlesin hakata aga ühe arenemise liigina kasutama sõna "evolutsioneerima". See oli rohkem ajendatud sellest artiklist, mida ma Arvamus Kultuurist lugesin, kus räägiti, et evolutsioon on tegelikult järjest kiirem...

Ah ja ikka ja jälle tuli tänase päeva jooksul meelde eilne arutlus Tiina ja Harriga teemal, millal hakkab laps mõtlema. Harri defineeris seda mõtlemist sellega, millal hakkab laps ütlema: Miks?
Kariniga on pooled vestlused sellised:
Mina: Karin, ära lõhu seda!?
Karin: Miks?
Mina: Sest see läheb katki.
Karin: Miks?
Mina: Sest see on õrn.
Karin: Miks?

Ja nii see käib. Tema lausutud sõnadest on pooled Miksid. :P
Ta on nii naljakas.

Tal oli igav ja ma ütlesin, et ta tooks sodi pange, kuhu saab mandariinikoored visata. Ta ei leidnud seda üles. Ma läksin talle siis appi seda otsima. Näitan talle kätte, et näe, seal pissipoti juures. Karin kõnnib jalanõude juurde ja võta mingise teise suvalise pange. Ma ütlen: ei, see seal pissipoti juures. Karin vaatab osutatud suunas, hakkab naerma, paneb käes oleva pange põrandale ning ütleb: Aaa, pissi...
Kaheaastased pätakad on nii mõnusad!?