Tiitlita

Pole ammu arvuti juurde pääsenud. Nüüd on mul võimalus ning täiendan oma blogi.
Neljapäeval pärast kuuendat tundi läksime Margiti ja Tiinaga bussile. Tartus ootasime Tiinaga kahekesi bussijaamas Tartu-Jõgeva-Rakvere bussi. Bussijaamas ajasime veel Heliniga juttu ja Kajat ja veel paari nõokat oli näha liikumas. Bussis oli minu koht hõivatud ühe kuti poolt. Tiina istus siis tema kõrvale ja mina kohale, mis asus diagonaalis üle vahekäigu Tiinast. Minu arvates tegi Tiina alguses suht palju paanikat seal selle pärast, et me koos ei saanud istuda. Ta isegi küsis kutilt (sellelt, kes tema kõrval istus ja tundus päris ja oli peale selle ka üpriski kena välimusega), kas ta ei tahaks mujale istuda. Tüüp ei viitsinud. Oma sehkendamisega oli Tiina sellesse asjasse pühendanud ka tädi, kes istus minu kõrval üle vahekäigu. Ja siis Tabiveres, kui peaaegu kõik maha läksid, pakkus tädi, et me võiksime Tiinaga koos istuda vabadele kohtadele. Siis Tiina enam ei tahtnud. Arvan, et meist jäänud eriti hea mulje...

Jõgeval astusin bussist oma metsikult raske spordikotiga alla. Erkki oli kahjuks tööl, kuid helistasin talle ikkagi, et jätan koti tädi poole ja kõnnin ilma kotita koju. Siis istusin hetke kodus. Võtsin midagi hamba alla. Erkki jõudis koju. Oli nõus mind isegi viima JÜG-i jõulupeole.
Jõulupeol avastasin, et on kaks võimalust: 1) JÜG õpilased on palju loovamad kui nõokad 2) JÜG õpilased viitsivad palju rohkem, kui nõokad.
Jõulupidu oli normaalse pikkusega (nii tund ja kümme minutit) ja etendused kõik väga nauditavad.
Pärast seda käisin Helina pool, kus oli kah väga mõnus istuda ja juttu puhuda...
Reedel ärkasin vara (pool 10), et minna poodidesse ja seejärel Tabiverre.
Laupäeval kütsin esimest korda elus ise suitsusauna.
Pidasime ka Karini sünnipäeva. Täitsa tore oli.
Täna käisime haiglas vanaema vaatamas. Minu üllatuseks oli Maarjamõisa onkoloogia osakonna maja väljast poolt üldse-mitte-haigla-moodigi. Seest poolt nägi see välja juba natuke rohkem haigla moodi, kuigi mitte üldse tavalise haigla moodi. Kurb endalgi tunnistada, kuid üks osa minust tahtis minna vanaema vaatama just selle pärast, et näha haiglat ja selle elu. Vanaemal oli väga hea meel meid kõiki näha (nimelt oli meid kuus: tema tütar, väimees, 2 tütretütart ja üks tütretütretütar).

Arstinduse kohta veel nii palju, et kuulsin, et arstiteaduskonna tudengid (oli vist...) peavad olema 8 kuud kiirabi vastuvõtus. Vahetused on ka nii 24- või 48-tunnised. Kas mina oleks kõigeks selleks õppimiseks, vastutuseks ja pingeks valmis? Kahtlen selles miskipärast.

Vanaema rääkis, et ta ei saa seal eriti liikuda, kuna ta on muidu ka ratastoolis ju kodus ja nii, aga et üks õde (meesõde) pidavat olema hästi tore ja sõidutama teda koridorides ringi. Ta pidavat kah tahtma arstiks saada...
Sellist asja oli nii äge kuulda...