Kas kannatused muudavad inimese tugevamaks või nõrgemaks?
Kas pärast pikki kannatusi uuesti kannatades murravad uued kannatused sind täiesti või oled sa muutunud tugevamaks ja suudad raskustele paremini vastu astuda?
Arvan, et hellad kohad jäävad igavesti hellaks ja kui keegi sind lööb ühte sellisesse kohta, teeb see pöörast valu.
Kõige tähtsam on aga murekoorma kõrval mitte ära unustada ilusaid asju, ilusaid mälestusi. Tuleb just neist kinni hoida ja lasta kõigel halval eemale ujuda...
Tegelikult polegi ju olemas inimest, kes oleks kogu aeg õnnelik. See oleks lausa vastuolus loodusseadustega. Kui kellelgi oleks kõik väga hästi, siis oleks tal halb selle pärast, et tal on kõik nii hästi. Kuidas ta oskaks seda head üldse väärtustada? Tema vist olekski see kõige rohkem kannatav inimene maamunal.
Kui palju olen ma nutnud selle pärast, et ma tunnen muret oma tuleviku, võimalike tegude või et ma ei saa oma eluga hakkama? Aga teiste pärast? Need kaalukausid küll tasakaalus ei ole. Ma ju tean, et kuidagi saan ikka iseendaga hakkama, aga kuidas on teistega? Valus on vaadata, kuidas inimesed hävitavad oma elusid ja kuidas nad jäävad elu hammasrataste vahele. Ja mina ei saa teha mitte midagi, et neid aidata.
Seda ma ju ometigi tean, et kui mul endal läheb miski halvasti, siis ma elan selle üle. (No varuplaan mul juba on, et kui miski läheb viltu, siis võib minust saada kasvõi tänavakoristaja. Jube on ju vaadata seda prügilaadungit tänavatel vedelemas. Saaksin midagigi ühiskonna heaolu jaoks teha.) Kui ma mingil kummalisel juhul langengi suurde masendusse, siis aitab mind sellest välja isegi üks väike ilus hetk/asi. Näiteks päike paitamas mu nägu või kiisu, kes ronib sülle tuttu või nägemine, et keegi on õnnelik või siis U2 - Beautiful Day. Ma ei ole ju tegelikult inimene, kes on loodud masenduse jaoks. Seda postitust alustades oli mul hetkeline masendus, aga nüüdseks on see asendunud juba Rõõmuga. See on mu südames, minu näos, minu suul ja mu hinges.
Huvitav, kas sügav mure teiste inimeste pärast ongi kaladel üldine iseloomuomadus?

Oh, Inverted World!?



Thank you for being a friend
Traveled down a road and back again
Your heart is true, you're a pal and a confidant...


Kõigil on vaja sõpru, et elu raskustele mitte alla vanduda.
Aitäh, kallid sõbrad, et te olemas olete. :)