Üleeile avastasin end järsku Tartu verekeskuse koduleheküljelt. Siis järsku turgatas pähe mõte, et tahaks ikka varem sinna minna, kui varem mõeldud mõrtsi lõpp. Rääkisin oma ideest Tiinale ja tema oli muidugi kohe nõus. Otsustasime minna järgmisel päeval. Võtsime Verogi kaasa ja käisime kolmekesti verd andmas. Verekeskuses on toredad tädid. Sain ka teada, et minu veregrupp on A+. Järgmine kord, kui verd lähen andma, siis saan teada, kas mu veri ikka kõlbab või pole mul mõtet hakata verd andma.
Igal inimesel, kes pole alaealine või pensionäär, soovitan minna verd andma. On hea tunne olla kaudselt võib-olla ehk kellegi elupäästjagi, ometigi ei pidanud ma selleks "ohverdama" mitte rohkemat kui mõned vähesed minutid oma elust. 1 tund või natuke rohkem aasta peale kokku verekeskuses veetmist ei ole ju liiga palju palutud selle eest, et aidata vältida inimeste suremist liigse verekaotuse tõttu.
Verekeskuse tädid ütlesid mulle ühe kõige armsamatest "Aitäh."-dest, mida ma elu jooksul olen kuulnud, kuid ma tahtsin neile endile öelda seda sama. Verekeskusest ära tulles oli tuju hea ja süda rahul...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar