Jose, Jose, Jose!?

Kui keegi teine ütles, et kui ta kontserdile läks ei olnud ta Jose Gonzalezi fänn, aga kui ta tagasi tuli oli ta selleks juba saanud. Mina läksin kontserdile Jose Gonzalezi fännina ja tagasi tulin sealt FÄNNINA. See oli üle ootuste hea kontsert. Muidugi uskusin ja teadsin ma, et ta on lives vähemalt sama hea, aga kogu kontserdielamust ei saa enne kontserdi lõppu ette ennustada. Mida rohkem ma mõtlen selle ja mida rohkem ma sellest teistele räägin, seda suuremaks fänniks ma muutun.
Kui Jose Gonzalez tuleks uuesti Eestisse kontserti andma, oleksin kindlasti platsis.

Jose on muusikaline geenius. Ta on peaaegu et Jumal. Ta on minu iidol.
Ja mina olen tema kummardaja.

Uskumatu, kuid tõsi, aga Pehka (venna sõber) isegi teadis Jose Gonzalezt. Ta on inimene, kes ikka teab, mis on hea muusika. Muidugi kuulab ta kah sellist karmimat muusikat ja nii, kuid kui ütlesin, et käisin Jose kontserdil, küsis ta, et kas see, kes hullult hästi kitarri mängib ja kiitis teda mu vennale ja teistele. Suur tänu talle.

Jose Gonzalezest on saanud maailmakunstnik.

Märksõnu kontserdist: Üksik prillidega naine, algselt üksik prillidega mees, tukatüüp, ruuduline tüüp, lokkis juustega peaaegu kaksikud koos kaaslastega, täpiline tädi, kuum paar, sebijad, sebijad 1, sebijad 2, sebijad jne, "Achilleus", fotograaf, triibulised, ägedate sukkadega ja huvitavate pillidega tädi, trummidel minu jaoks nähtamatu onu ja muidugi Jose, Jose, Jose...