Maailm on piisavalt väike, et niidiotsad omavahel kokku viia.
Kuidas küll on mul mõnikord selline tunne, et ei taha mitte kellegagi suhelda. Kuidas tahaks olla nii sama. Iseendaga. Teised ümberringi, kuid mu mõtted vaid mulle endale. Aga seejärel tuleb hetk, kus end kiruda. Tegelikult ju on mul lausa aegajalt suhtlemisvaegus ja siis piinan ma neid üksikuid, kes on veel jäänud ja keda ei peleta eemale minu veidrad tujud... Või tegelikult... Nende vähestega tekib lihtsalt nii, et ma ei suuda vait jääda. Ma võiksin ju oma jutuannuse jagada ära inimeste vahel natukenegi võrdsemalt, kuid tundub, et nii ei suuda ma mitte kuidagi teha...
Oh, selle veidra maailma võlu.
Eks mind ajab lihtsalt natuke närvi see, et armuaega jääb järjest vähemaks. Mida hakkan ma oma eluga peale pärast gümnaasiumi lõppu. Mida on mul üldse võimalik siis teha.
Pea kohal ripub suur küsimärk.
Verekeskus vajab hädasti minu A+ verd. Eks siis tuleb plaanitust varem käia sealgi ära.
Öeldakse, et eesmärk pühitseb abinõu. Aga kui pole eesmärki, pole midagi.
Miks ma nii rumal olen?
Ma ei mõtle siinkohal koolitarkust, vaid midagi üldist ja abstraktset...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar