Ei saa üle ega ümber.

Vot just selline väljend on kõige sobilikum iseloomustamaks varsti lõppema hakkavat nädalat.

Veidraimast raamatupoest, kus ma iial viibinud olen, leidsin lõpuks raamatu, mida ma olen siin Eestis juba kuid vaikselt leida püüdnud. Ei leidnud raamatukogudest (Tartu ja Jõgeva), ei raamatupoodidest. Ja nüüd olen ma lõpuks "Scar Tissue" omanik. Ehk siis lugu Anthony Kiedis'est, narkootikumidest ja muusikast.
Peale selle ahnitsesin kogemata suures segaduses omale ka raamatu "Bono on Bono".
Mõlemad muidugi inglise keeles.

Täna jõudis kätte see päev, kui ma tundsin, et ma nii väga tahan ära kustutada paar drafti, mis mul siin blogis on. Vahepeal ei olnud need mul meeleski, kuid kui need mulle uuesti meelde tulid, tundusid need, nagu ka siis, kui üritada päevikut pidada, äärmiselt tobedad, lapsikud ja rumalad. Ka need tunded, mida ma nende kirjutamise hetkel tundsin, on nüüdseks kadunud... või võtnud teistsuguse kuju. Ja neil pole nime, pole kunagi olnudki.
Ja siis ma tulin ja lugesin neid drafte uuesti. Üks neist oli täiesti loetav. Ei pannud mind isegi erilist häbi tundma ja kui teise drafti huumoriga suhtuda, pole ka see nii hull, kui ma karta võisin.

Palun vabandust selle eest, et võtan jutuks mingid salajased draftid ja salajased tunded. Ma postitan need paar asja ka siia blogisse siis, kui see tunne tagasi tuleb.


Mu emotsioonid kõiguvad ikka meeletult. Ma võin südamest naerda ja südamest nutta ja seda vastavalt olukorrale kasvõi samaaegselt teha.

Ja nagu igal asjal on mitu külge, on mul praegu tunne, et ma olen siia postitusse pannud liiga palju iseennast ja samal hetkel liiga vähe...