kolmapäev, 29. oktoober 2008

Nukrusevarjundiga imeilus tunne.

Kõige lihtsam on seda tunnet saavutada üksi jalutades ja muusikat kuulates.
Täna jalutasin linnast tagasi. Kõrva kostus Bono laul headusest, armastusest ja kaotusest. Vihma sadas näkku ning tuul ei andnud puulatvadele asu.
Kõndisin siis üksi keset sügist ja lasin sellel tundel enda üle võimust võtta.
Oli hea, oli tore ja oli mõnus.

Ostsin omale kauni sinaka varjundiga lumehelbekujulise helkuri.

Kommentaare ei ole: