John Frusciante - The Empyrean

Terve nädalavahetuse unistasin sellest, kuidas mul ükskord juba see imetore album käes on. Pühapäeval lükkus Nõkku jõudmine aga päris hilja peale, millel oli aga kindlasti oma võlu. Sundisin end sõidu ajaks Nõkku mõtet mind juba ammu ootavast plaadist alla suruda. Kui ma hingeldades kompsusid kandes lõpuks neljandal korrusel oma tuppa jõudsin, muutusin ma peaaegu hullumeelseks. Nii kui kotte maha panin, märkasin oma voodil lebamas ei midagi muud kui The Empyrean'i. Võtsin küll välist rahu säilitades välisriided seljast, kuid minu sees oli möllamas torm. Seejärel ma voodile pilku heitmata pakkisin asjad lahti. Isegi reedest toa peale laiali jäänud kooliasjad panin ära riiulisse. Seejärel istusin põrandale. Pulss oli ootusärevusest tõusnud normaalsest palju kõrgemaks. Ja nii ma siis istusin mõnda aega hingeldades põrandal, ise julgemata voodile pilkugi heita. Tundsin, et ma pean enne rahunema, kui selle avan (nimelt oli plaat veel pappkarbiski, millega see Inglismaalt saadeti). Kuna see oli mu voodi jalutsis, julgesin ise poolenisti voodile pikali heita. Sulgesin silmad ja seadsin hingamise korda. Tõusin istuli ja võtsin karbi õrnalt kätte. Praegugi sellele mõeldes valdab mind õnnis tunne. Plaati pakist välja võttes haarasid silmad juba internetistki mitmeid kordi imetletud imekaunist pilti, mille olemust on võimatu kirjeldadagi. Nii ma siis imetlesin seda päris pikka aega. Pidin ma ju ootama päris kaua, et Tiina magama läheks ja ma saaksin seda ööpimeduses nautida.
Tundeid, mis valdasid mind selle albumi esmakordsel kuulamisel, on võimatu kirjeldada. Kui plaat oli lõpuni mänginud, valdas mind aga täielik rahu. Imeline rahu. Ma sulgesin silmad, rahulolunaeratus näol ja langesin sügavasse unne. Vaatamata sellele, et sain magada vaid nii umbes 4 ja pool tundi, olin hommikul täielikult välja puhanud.
Ka esmaspäeva õhtul kordasin rituaali pimeduse ja Empyreaniga. Teisipäeval kuulasin igal vabal hetkel keset päeva neid lugusid. Lugusid kui üksikteoseid, mitte kui albumit tervikuna. See plaat on kui hingamine, nagu tõusud ja mõõnad...
Ei jõua enam kokkugi lugeda, mitmeid kordi ma neid lugusid kuulanud olen.

Ma olen õnnelik, et John ise soovitas oma blogis kuulata seda niimoodi järjest ja pimedas ilma igasuguste segajateta. Nii ongi kõige parem teha selle plaadiga tutvust.

Kui aus olla, siis lausa uskumatu on see, et mul ei olnud selle plaadi suhtes mitte mingisuguseidki ootusi. Ma ei mõelnud üldse selle peale, milline see muusika olla võiks vaid kujutasin vaid ette, kuidas ma seda kuulama hakkan.
Ei ole eriti minulik tellida plaati nii ette mõtlemata. See oli mingi sisemine sund, mis lükkas mu selle ostuni.

Eks jälle tuleb nentida, et ma ei käitu mitte oma mõistuse vaid tunnete alusel.
Aga nii mulle meeldib. Muidu jääksin paljust ilma.

See nädal pole möödunud tundigi, kui ma ei ole Johnile mõelnud... Vaadake, mida suudab ligi 55 minutit muusikat... helisid...


Maria, siin on siis pühendus sinule.
Suured tänud kõigile, kes on sel nädalal suutnud taluda minu lõppematut mula Empyreani, Johni või äärmisel juhul Red Hot Chili Peppersi kohta.