Kes suudaks mulle selle koha pealt vastu vaielda?
Kui ma päevadega ei eksi, siis teisipäeva õhtul käisin jalutamas. Kuulasin Empyreani ja läbisin sellega seoses siis ühekorraga nii füüsilise kui ka vaimse teekonna. Sellele muusikakogumikule liitus sellega seoses üks täiesti uus dimensioon.
Sellele aitas kaasa ka see, et mingil seletamatul kombel viibisime me Kaiega sel õhtul samasugustes maailmates.
Kolmapäeval käisin jooksmas. Mina. Jooksmas. Kas te ikka saate aru, kuidas need kaks sõna ei sobi kokku? Ehk siis kindlasti ei toimunud see kaalu alandamise või trenni eesmärgil vaid hoopis uudishimust. Terve umbes 7-kilomeetrise teekonna jooksul kuulasin ma üha uuesti ja uuesti John Frusciante Central'it. Pikemat teed pole ma kunagi jooksnud...
Autoportree
Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.
Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.
Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu.
Kesköiti emban templikünniseid
ja kujutlen, et olen sõltumatu.
Kui väsin laulust, lembest, valgusest,
mind haarab kurbus, milles troost ja tabu,
ja päästab üksinduse kalgusest,
mis ikka seirab pääsematult vabu.
On hurmav juhustele anduda
ses sätendavas ulmabakhanaalis,
nii elu täiusesse kanduda
kui pintslitõmme värvijulges maalis.
(Artur Alliksaar)
3 kommentaari:
Ja kuidas tšellod selle postitusega seotud on?
AGa muidu seda, et ma kavatsen ka kunagi jooksmas käima hakata, kui lumi ära sulab;)
No pealkiri ja postituse esimene lause ütlevad, mis ma tšellodest soovin öelda. Kõik. Rohkem polnudki plaanis. Kõik sai kirja, mis vaja.
Aga mina küll ei kavatse hakata jooksmas käima...
See on üks nendest päevadest, mis viis mind lähemale sellele inimesele, kelleks ma saada tahan...
Postita kommentaar