Elu on kui vann. Pikka mööda koguneb siia tilk-tilga haaval kogemusi, tundeid ja mõtteid. Kui ühel hetkel punni eest ära ei tõmmata, hakkab iga vann ükskord üle ajama.
Üleeile oli hea päev (laste seltsis on tore).
Eile oli hea päev (laste seltsis on siiski tore ja ka "vanu tuttavaid on hea näha ja nendega vahelduseks "juttu vesta").
Täna oli/on hea päev (üksinda kodus on tore).
Ainult kuhu ma olen matemaatikaga jõudnud? Ei kuhugi... Aga tühja temaga.
Mis juhtub, kui hakata teleka ees matemaatikat õppima?
Minuga juhtus nii, et lõpptulemuseks on see, et nägin lõpuks ära filmi "Control", mida olen juba tükk aega näha tahtnud. Ehk siis Ian Curtise eluloofilm. Nagu juba varemgi kuulnud olin, oli filmis küllaltki palju kunstilisi stseene, kuna Anton Corbijn (selle filmi põhitegija) on ju ka fotograaf. Muusikavideosid on ta ka teinud...
Kuigi teadsin filmi lõppu ette (tegemist ju siiski eluloofilmiga), oli vaatamine huvitav. Häbi on mul vaid selle pärast, et filmis mängitud lugudest teadsin ma vaid ühte ja sedagi mitte Joy Divisioni esituses ehk originaalina. Look oli siis "Love Will Tear Us Apart".
Nothingess does not exist...
2 kommentaari:
No ma ütleks sama. Mina suutsin matat õppida täna nii, et nägin ära filmi "The Bucket List" ja suudan Johni Lou Bergsi seda akustilist osa kitarril juba päris äratuntavalt mängida;)
Tiimikas!?
Postita kommentaar