Aeg mälestusteks

Kuidas ma jõudsin eile välja selleni, et hakkasin mälestustes sobrama. Loogiline rada läks niimoodi. Led Zeppelin -> The Rain Song -> George Harrison -> Syd Barrett -> mälestused

See viimane lüli on kuidagi raskesti seostatav, aga siiski... nii see oli. Vahetult enne magama minekut vaatasin mõnda videot Sydiga ja lugesin mõnda intervjuud kas temaga või tema kohta. Ja voodis lebades mõtlesin veel loetu peale.
Seejärel avastasin ennast mõtlemas selle peale, kui naljakas võis siiski olla, kui me sõitsime oma lennuga Tallinnast tagasi eelmisel kevadel. Keset ööd, kui me Kaiega kuulasime kahekesti tema mp3-st (mille puhul on üllatavalt kasulikuks saanud asjaolu, et sellel on mitu kõrvaklappide auku) muusikat ja mõtisklesime kumbki silmad kinni. Tim Buckley't kuulasime. Ja siis järsku hakkas mängima Wanda Lu ja meil mõlemal avanesid automaatselt silmad ja ajasime end sirgu ja hakkasime tõmblema... ja siis Hump de Bump ja muud sellised laulud. Oeh. See oli nii naljakas. Selleks ajaks, kui me Nõkku jõudsime, olid peaaegu kõik unised, uimased ja väsinud, meie aga kõndisime kõrvaklapid peas ja pea õõtsumas ülienergilistena ühikasse. Ja Kaie ja Tiina vahetasid voodeid, et me saaksime kitarri harjutada keset ööd...
Ja kui nüüd veel mõelda, et GEP-is lasi Led Zeppelini... milliseks oleks see õhtu siis kujunenud, kui see oleks toimunud nüüd?

Ja üldse. Mälestusi on nii palju ja nii toredaid, et hea mõelda kohe.