On inimesi, kelle usku minusse ma ära kasutan. Ma kasutan ära nende headust ja nende armastust. Aga kuskilt läheb piir. Kaua lastakse mul niimoodi käituda. Kuidas saab elada nii palju endale ja nii vähe teistele? Mõnikord tunnen end lausa türannina. Mina ja mu maailm. Kui mina tahan, siis nii läheb. Nii, kuidas mina tahan, ongi ainuõige viis. Ma võin ju järgi anda, aga ma ei suuda lepitada oma kangekaelset loomust. Ma võin aru saada, et asi on hoopis teisiti, kuid ega selline asi mind veena...
Reaalsed tõendid pole piisavad. Ma ei pea mitte sõrme kõrvetama, et asjast aru saada, vaid ma pean kogema midagi hullemat... midagi väga hirmsat, et aru saada, et ma tõesti eksin. Ei tea, mida ma mõtlen.
Kõik läheb ju hästi. Mis on üldse mu elus halvasti läinud. Mitte miski. Kuidas ma saangi kurta, kui kõik on olnud tegelikult roosiline. Siiani on kõik lihtsalt kätte tulnud. Ei ole mingeid proovikive ega takistusi. Kõik on olnud üks sirge joon paljude ilusate ja toredate kaunistustega. Mul on olemas peaaegu kõik, mida ma soovin.
Mida ma üldse jauran? Jauran, kuna ma olen üks mökutis ja suur udupea ;)
Aga sügis on ilus ja loomad on nunnud ja kodus on hea olla ja ülikooliga on ka veel hetkel kõik hästi. Ja Red Hot Chili Peppers tuleb õige pea jälle kokku.
Ja meie köögi seinalt leiab ikka vägevaid asju.
Ja senned ja pitsa ja korralik käntsakas sealiha on väga suupärane.
Tänaseks teemalauluks on Johnny Cash'i Hurt, kuigi peaksin ka originaali lähiajal kuulama. See laul ei ole valitud selle tõttu, et see oleks minu tänase meeleoluga ühtiv, vaid kuna see kummitab mind juba mitmendat tundi. Minu päev on olnud palju parem ja ilusam ja toredam ja lõbusam ja meeldivam, kui teemalaulu järgi saaks öelda.
Kõigele lisaks on mul hea meel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar