Järjekordselt (loe: teistkordselt) neljapäeva õhtul üksinda korteris. Ja kõik on läinud ülesmäge. Mitte küll anatoomia seisukohast, aga enesetunde seisukohast.
Mõtlesin välja kavala plaani ja kutsusin Maria külla, et vältida igasuguseid koljuga seotud teemasid. Ta pakib praegu asju (sest ta tuleb sleepoverile ja läheb homme siit loengusse ja siis koju) ja siis tuleb siia.
Homme hommikul lähen küll natuke varem kooli, et käia ja vaadata kolju-jubinaid veel üle. Ja siis pärastlõunal kasutan ka veel iga vaba hetke, et õppida koljut ja siis tuuakse mulle Suslik (loe: Karin) ja me lähme koos rongi peale ja sõidame koju. Ja kodus ootavad emme, issi, Triin ja Marko. Muidugi ka Lapitädi ja Mutionu ja Käpaonu. Ja Kissa-Kassa.
Ja siis ma tulen kas laupäeva õhtul või pühapäeva hommikul siia tagasi, et koljut õppida. Suure tõenäosusega kukun töös läbi, kuid hetkel see mind ei morjenda. Eks selleks on pühapäev.
Muuseas. Erilise õnnetulva tõi veel see, et pärast nende plaanide tegemist tuli justkui käsu peale Raadio 2-st What a Wonderful World. Originaalis.
2 kommentaari:
Oli tore õhtu. Üle hulga aja. Tõeliselt lahe. Kunagi jälle!
Loe kogu blogi, paris hea
Postita kommentaar