Eile õhtul tundsin end väsinuna ja otsustasin magama minna. Voodisse jõudnuna hakkasin lugema "Harry Potter'i" 7. osa. (Kes pole veel seda raamatut lugenud, ei pea kartma lugeda mu postitust. Siin pole midagi kirjutatud raamatu sisust.) Olin juba küllaltki lõpus. See tähendab muidugi seda, et raamat on ülimalt põnev. Otsustasin siis, et haukan ööst mõned tunnid, et raamat rahulikult lõpetada. Oeh, praegu tundub elu nii mõttetu, kuna see raamat sai läbi. Nende raamatutega ongi see värk, et see kõik hakkab tunduma nii reaalne. Kas ma mitte ei tahaks kuskilt haarata oma võlukeppi ja seada sammud Sigatüüka poole või kas ma ikka veel pole kurb selle üle, et Sirius sai surma? Igal juhul mulle tegelikult väga meeldib see tunne, kui raamatu lõpus hakkavad erinevad tükid vaikselt paika loksuma.
PS! Laupäeva õhtul enne magama minekut lugesin kah natuke seda sama raamatut. Öösel nägin unes, kuidas Harry keset kõige suuremat action'it peab panema oma tekile tekikotti ümber. Päris hull oli ikka. Ohtlikumat voodipesu vahetust pole ma varem näinud ja usun, et ei näe ka tulevikus. ;):D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar