Idee

Ma arvasin, et olen end ära kaotanud, kuid nüüd on mul selle kohta ka teine teooria. Teooria, mis seletaks, mis on minust saanud.

Ma avastasin, et mina olen jäänud samale kohale. Ma ei ole kuhugi liikunud. Samas, peaaegu kõik minu ümber on hakanud muutuma. Vaimusilmas kujutan seda ette ringina, mille keskel olen mina (egotsentriline maailmapilt). Mööda ringjoont ripuvad nööride otsas kuulikesed (justnagu pildilgi). Varem oli kogu see pilt mulle selge, kuna kõik oli settinud, kõik oli paigal. Viimaste kuudega on aga väga suur osa mind ümbritsevast (pendlid) kõikuma hakanud. Kuna ma ise ei liigu sellega kaasa, ei saa ma enam ööd ega mütsi aru. Taevas on maa ja maa on taevas ja miski ei ole see, mis ta peaks olema. Ma ei leia kaardilt enam Eestitki üles, ülekantud tähenduses muidugi. Need osakesed, mis liiguvad, ei saa aga aru, mis minuga toimub, sest nemad liiguvad kõik oma sarnases taktis ja nende meelest võngun mina ja ülejäänu seisab paigal.
See teeb hetkel elu natuke keerulisemaks. Ma tunnen, et päevade, tundide, minutite veetmine on kübeke raskem sellistes oludes, kui minu settinud, rahunenud, vaikses, tuuleta maailmas peaks olema.

Aga igiliikurit pole veel loodud ning suure tõenäosusega lõpetavad ka need pendlid ükskord kõikumise ja ma avastan, et olen olnud kogu aeg siin samas, kus ennegi.