laupäev, 29. märts 2008
Ideaalne töökoht
Minu ideaalseks ametiks oleks pildistamine, ise olles samal ajal nähtamatu. Et ma saaksin pildistada metsaserval piiluvat kitse, käest kinni hoidvaid inimesi, kui ka mõnda huvitavat kivi või puujändrikku.
Kas kannatused muudavad inimese tugevamaks või nõrgemaks?
Kas pärast pikki kannatusi uuesti kannatades murravad uued kannatused sind täiesti või oled sa muutunud tugevamaks ja suudad raskustele paremini vastu astuda?
Arvan, et hellad kohad jäävad igavesti hellaks ja kui keegi sind lööb ühte sellisesse kohta, teeb see pöörast valu.
Kõige tähtsam on aga murekoorma kõrval mitte ära unustada ilusaid asju, ilusaid mälestusi. Tuleb just neist kinni hoida ja lasta kõigel halval eemale ujuda...
Tegelikult polegi ju olemas inimest, kes oleks kogu aeg õnnelik. See oleks lausa vastuolus loodusseadustega. Kui kellelgi oleks kõik väga hästi, siis oleks tal halb selle pärast, et tal on kõik nii hästi. Kuidas ta oskaks seda head üldse väärtustada? Tema vist olekski see kõige rohkem kannatav inimene maamunal.
Kui palju olen ma nutnud selle pärast, et ma tunnen muret oma tuleviku, võimalike tegude või et ma ei saa oma eluga hakkama? Aga teiste pärast? Need kaalukausid küll tasakaalus ei ole. Ma ju tean, et kuidagi saan ikka iseendaga hakkama, aga kuidas on teistega? Valus on vaadata, kuidas inimesed hävitavad oma elusid ja kuidas nad jäävad elu hammasrataste vahele. Ja mina ei saa teha mitte midagi, et neid aidata.
Seda ma ju ometigi tean, et kui mul endal läheb miski halvasti, siis ma elan selle üle. (No varuplaan mul juba on, et kui miski läheb viltu, siis võib minust saada kasvõi tänavakoristaja. Jube on ju vaadata seda prügilaadungit tänavatel vedelemas. Saaksin midagigi ühiskonna heaolu jaoks teha.) Kui ma mingil kummalisel juhul langengi suurde masendusse, siis aitab mind sellest välja isegi üks väike ilus hetk/asi. Näiteks päike paitamas mu nägu või kiisu, kes ronib sülle tuttu või nägemine, et keegi on õnnelik või siis U2 - Beautiful Day. Ma ei ole ju tegelikult inimene, kes on loodud masenduse jaoks. Seda postitust alustades oli mul hetkeline masendus, aga nüüdseks on see asendunud juba Rõõmuga. See on mu südames, minu näos, minu suul ja mu hinges.
Huvitav, kas sügav mure teiste inimeste pärast ongi kaladel üldine iseloomuomadus?
Oh, Inverted World!?
Thank you for being a friend
Traveled down a road and back again
Your heart is true, you're a pal and a confidant...
Kõigil on vaja sõpru, et elu raskustele mitte alla vanduda.
Aitäh, kallid sõbrad, et te olemas olete. :)
Kas pärast pikki kannatusi uuesti kannatades murravad uued kannatused sind täiesti või oled sa muutunud tugevamaks ja suudad raskustele paremini vastu astuda?
Arvan, et hellad kohad jäävad igavesti hellaks ja kui keegi sind lööb ühte sellisesse kohta, teeb see pöörast valu.
Kõige tähtsam on aga murekoorma kõrval mitte ära unustada ilusaid asju, ilusaid mälestusi. Tuleb just neist kinni hoida ja lasta kõigel halval eemale ujuda...
Tegelikult polegi ju olemas inimest, kes oleks kogu aeg õnnelik. See oleks lausa vastuolus loodusseadustega. Kui kellelgi oleks kõik väga hästi, siis oleks tal halb selle pärast, et tal on kõik nii hästi. Kuidas ta oskaks seda head üldse väärtustada? Tema vist olekski see kõige rohkem kannatav inimene maamunal.
Kui palju olen ma nutnud selle pärast, et ma tunnen muret oma tuleviku, võimalike tegude või et ma ei saa oma eluga hakkama? Aga teiste pärast? Need kaalukausid küll tasakaalus ei ole. Ma ju tean, et kuidagi saan ikka iseendaga hakkama, aga kuidas on teistega? Valus on vaadata, kuidas inimesed hävitavad oma elusid ja kuidas nad jäävad elu hammasrataste vahele. Ja mina ei saa teha mitte midagi, et neid aidata.
Seda ma ju ometigi tean, et kui mul endal läheb miski halvasti, siis ma elan selle üle. (No varuplaan mul juba on, et kui miski läheb viltu, siis võib minust saada kasvõi tänavakoristaja. Jube on ju vaadata seda prügilaadungit tänavatel vedelemas. Saaksin midagigi ühiskonna heaolu jaoks teha.) Kui ma mingil kummalisel juhul langengi suurde masendusse, siis aitab mind sellest välja isegi üks väike ilus hetk/asi. Näiteks päike paitamas mu nägu või kiisu, kes ronib sülle tuttu või nägemine, et keegi on õnnelik või siis U2 - Beautiful Day. Ma ei ole ju tegelikult inimene, kes on loodud masenduse jaoks. Seda postitust alustades oli mul hetkeline masendus, aga nüüdseks on see asendunud juba Rõõmuga. See on mu südames, minu näos, minu suul ja mu hinges.
Huvitav, kas sügav mure teiste inimeste pärast ongi kaladel üldine iseloomuomadus?
Oh, Inverted World!?
Thank you for being a friend
Traveled down a road and back again
Your heart is true, you're a pal and a confidant...
Kõigil on vaja sõpru, et elu raskustele mitte alla vanduda.
Aitäh, kallid sõbrad, et te olemas olete. :)
pühapäev, 23. märts 2008
reede, 21. märts 2008
esmaspäev, 17. märts 2008
Program Paast&Palved
var söök,jook,tunne:eluksvajalik;
ravim:parandamiseks;
arstiaeg:halvim;
lõpplahendus:misküllsaab;
begin
clrscr;
if tunne=OK then
jook:=kõik; {including mahl, limps, kohv, piim}
söök:=kõik; {including kartul, makaron, liha, maiustused, vorst, juust, leib}
ravim:=0
lõpplahendus:=mina terve, elu ilus.
else
jook:=kummelitee,vesi,jogurt;
söök:=jogurt,nipetnäpetsiitsealt; {in case of NOT good söök:=minimaalne(nälg) }
ravim:=smecta;
if tunne(kolmapäeval)= Not OK then
arstiaeg:=12:45;
{logic error: arsti vastuvõtt algab kolmapäeval kella ühest.
reason why the error occured: kõik arsti vastuvõtuajad kinni. }
lõpplahendus:=paast ja palved, mis loodetavasti viivad tervenemiseni;
readln;
end.
ravim:parandamiseks;
arstiaeg:halvim;
lõpplahendus:misküllsaab;
begin
clrscr;
if tunne=OK then
jook:=kõik; {including mahl, limps, kohv, piim}
söök:=kõik; {including kartul, makaron, liha, maiustused, vorst, juust, leib}
ravim:=0
lõpplahendus:=mina terve, elu ilus.
else
jook:=kummelitee,vesi,jogurt;
söök:=jogurt,nipetnäpetsiitsealt; {in case of NOT good söök:=minimaalne(nälg) }
ravim:=smecta;
if tunne(kolmapäeval)= Not OK then
arstiaeg:=12:45;
{logic error: arsti vastuvõtt algab kolmapäeval kella ühest.
reason why the error occured: kõik arsti vastuvõtuajad kinni. }
lõpplahendus:=paast ja palved, mis loodetavasti viivad tervenemiseni;
readln;
end.
pühapäev, 16. märts 2008
Nickelback...
Iga uus (niivõrd kuivõrd) üllitis sellelt bändilt paneb mind ikka ja uuesti mõtlema sellele, et no on ikka üks vapustav bänd.
Nickelbacki laul Rockstar kajastab ikka päris hästi kuulsuste elu...
Sams jällegi nii mõnusa hääle ja viisiga, et jube!?
Ikka ja alati Nickelbacki videoid vaadates tekib mul küsimus, et kas Chad Kroegeril on sirged või lokkis juuksed.
laupäev, 15. märts 2008
Noniih...
Ootasin, mis ma ootasin seda vaheaega, aga nüüd pole ikkagi see, mida sooviksin.
Terve eelmise nädala piinas mind tõbi... hea on olla ainult siis, kui kõht on tühi. Muidu sees keerab, aga mitte kõige hullemini. Tulin nüüd siis vaheajale ja sama jama jätkub... Võtan nüüd miskiseid rohtusid ka. Kui need eriti suurt leevendust ei too, siis esmaspäeval perearsti juurde.
Ma olen alati teadnud, et dieet ei ole minu jaoks.
Tahan süüa!? Liha, kartulit, kastet, kala jms.
Aga mida ma saan? Heal juhul natuke jogurtit ja banaani ja siiski hakkab juba halb.
Aga kodune hoolitsus on siiski üle kõige...
Issi tõi poest väikses pudelikeses activiat ja banaani, õeke tõi mulle poest gefiluse jogurtit ja vennas tõi actimeli.
Terve eelmise nädala piinas mind tõbi... hea on olla ainult siis, kui kõht on tühi. Muidu sees keerab, aga mitte kõige hullemini. Tulin nüüd siis vaheajale ja sama jama jätkub... Võtan nüüd miskiseid rohtusid ka. Kui need eriti suurt leevendust ei too, siis esmaspäeval perearsti juurde.
Ma olen alati teadnud, et dieet ei ole minu jaoks.
Tahan süüa!? Liha, kartulit, kastet, kala jms.
Aga mida ma saan? Heal juhul natuke jogurtit ja banaani ja siiski hakkab juba halb.
Aga kodune hoolitsus on siiski üle kõige...
Issi tõi poest väikses pudelikeses activiat ja banaani, õeke tõi mulle poest gefiluse jogurtit ja vennas tõi actimeli.
kolmapäev, 5. märts 2008
Uusaastalubadus iseendale accomplished.
Üleeile avastasin end järsku Tartu verekeskuse koduleheküljelt. Siis järsku turgatas pähe mõte, et tahaks ikka varem sinna minna, kui varem mõeldud mõrtsi lõpp. Rääkisin oma ideest Tiinale ja tema oli muidugi kohe nõus. Otsustasime minna järgmisel päeval. Võtsime Verogi kaasa ja käisime kolmekesti verd andmas. Verekeskuses on toredad tädid. Sain ka teada, et minu veregrupp on A+. Järgmine kord, kui verd lähen andma, siis saan teada, kas mu veri ikka kõlbab või pole mul mõtet hakata verd andma.
Igal inimesel, kes pole alaealine või pensionäär, soovitan minna verd andma. On hea tunne olla kaudselt võib-olla ehk kellegi elupäästjagi, ometigi ei pidanud ma selleks "ohverdama" mitte rohkemat kui mõned vähesed minutid oma elust. 1 tund või natuke rohkem aasta peale kokku verekeskuses veetmist ei ole ju liiga palju palutud selle eest, et aidata vältida inimeste suremist liigse verekaotuse tõttu.
Verekeskuse tädid ütlesid mulle ühe kõige armsamatest "Aitäh."-dest, mida ma elu jooksul olen kuulnud, kuid ma tahtsin neile endile öelda seda sama. Verekeskusest ära tulles oli tuju hea ja süda rahul...
Igal inimesel, kes pole alaealine või pensionäär, soovitan minna verd andma. On hea tunne olla kaudselt võib-olla ehk kellegi elupäästjagi, ometigi ei pidanud ma selleks "ohverdama" mitte rohkemat kui mõned vähesed minutid oma elust. 1 tund või natuke rohkem aasta peale kokku verekeskuses veetmist ei ole ju liiga palju palutud selle eest, et aidata vältida inimeste suremist liigse verekaotuse tõttu.
Verekeskuse tädid ütlesid mulle ühe kõige armsamatest "Aitäh."-dest, mida ma elu jooksul olen kuulnud, kuid ma tahtsin neile endile öelda seda sama. Verekeskusest ära tulles oli tuju hea ja süda rahul...
reede, 29. veebruar 2008
Ma_Ei_Olegi_Nii_Hirmus_Kobakäpp_Kui_Ma_Kartsin
Ma küll vahepeal mõtlesin, et ma ei kõrveta enam mitte ühtegi plaati mitte kunagi, aga nüüd ma arvan, et siiski ma arvatavasti teen seda millalgi uuesti. Nimelt ma avastasin, et mitte plaat, mida ma kõrvetasin polnud pähh, vaid viga oli tehnikas, millega seda vaatasin...
Nii... Tänud siis Kaiele, Liisile, Tiinale, Veronikale ja Mariale, kes korraldasid mulle mõnusa sünnipäeva. Hea, et te olemas olete.
Siin kohal siis mainiks ära, et selline film nagu Stardust on väga hea. Südamlik, tõsine ja lõbus, armas, tore ja huvitav.
Nii... Tänud siis Kaiele, Liisile, Tiinale, Veronikale ja Mariale, kes korraldasid mulle mõnusa sünnipäeva. Hea, et te olemas olete.
Siin kohal siis mainiks ära, et selline film nagu Stardust on väga hea. Südamlik, tõsine ja lõbus, armas, tore ja huvitav.
reede, 15. veebruar 2008
Üle pika aja taas bogis
Sõbrapäev möödu sõprade seltsis ning oli pärispäris kiire. Enne 11 õhtul avastasin, et ma polnud ühelegi hingelisele veel sõbrapäeva SMSi saatnud.
Sõbraksed, te olete kõik kallid.
Selle nädala inglise keele tunnid möödusid vaadates filmi "Dead Poets Society".
See film jättis väga sügava mulje. Kurb... Ilus...
Möödunud nädalal sai vaadatud filmi "Garden State".
See oli ka hea film. Väga meeldis.
Olen hakanud mõtlema, kas mu mingiaegne mittehuvitatus filmides võis tuleneda sellest, et mu peres on meessoost isikute mõjutusel vaadatur rohkem märulifilme?
Igal juhul... Need filmif, mida viimasel ajal vaatama olen sattunud on kõik jätnud hea mulje ja panevad imestama, miks ma nii vähe filme olen vaadanud...
Möödunud nädala saavutuseks pean kodukirjandit. Ma sain selle eest AMBRÉlt 5-.
Ülirahul olen.
Ja nüüd tsitaat Kuumadest 70-ndatest:
Red: "I swear to God, Kelso, you make Eric look like Einstein."
Eric: "Thank you, daddy."
Kelso: ""Thank you"? Einstein was ugly."
Sõbraksed, te olete kõik kallid.
Selle nädala inglise keele tunnid möödusid vaadates filmi "Dead Poets Society".
See film jättis väga sügava mulje. Kurb... Ilus...
Möödunud nädalal sai vaadatud filmi "Garden State".
See oli ka hea film. Väga meeldis.
Olen hakanud mõtlema, kas mu mingiaegne mittehuvitatus filmides võis tuleneda sellest, et mu peres on meessoost isikute mõjutusel vaadatur rohkem märulifilme?
Igal juhul... Need filmif, mida viimasel ajal vaatama olen sattunud on kõik jätnud hea mulje ja panevad imestama, miks ma nii vähe filme olen vaadanud...
Möödunud nädala saavutuseks pean kodukirjandit. Ma sain selle eest AMBRÉlt 5-.
Ülirahul olen.
Ja nüüd tsitaat Kuumadest 70-ndatest:
Red: "I swear to God, Kelso, you make Eric look like Einstein."
Eric: "Thank you, daddy."
Kelso: ""Thank you"? Einstein was ugly."
pühapäev, 10. veebruar 2008
Ma armastan elu.
Veelkord olen sunnitud tõdema, et elu ON ilus.
Kodus on hea olla.
Nõos on ka tore.
Mul on maailma parimad sõbrad.
Mul on vahva perekond.
Midagi rohkemat pole vajagi.
Erkki mängib taustaks kitarriga laulu "Kaks tüdrukut"
teisipäev, 15. jaanuar 2008
Nädala laul The Shins >< New Slang
Gold teeth and a curse for this town were all in my mouth.
Only, i don't know how they got out, dear.
Turn me back into the pet that i was when we met.
I was happier then with no mind-set.
And if you'd 'a took to me like
A gull takes to the wind.
Well, I'd 'a jumped from my tree
And I'd a danced like the king of the eyesores
And the rest of our lives would 'a fared well.
New slang when you notice the stripes, the dirt in your fries.
Hope it's right when you die, old and bony.
Dawn breaks like a bull through the hall,
Never should have called
But my head's to the wall and I'm lonely.
And if you'd 'a took to me like
A gull takes to the wind.
Well, I'd 'a jumped from my tree
And I'd a danced like the kind of the eyesores
And the rest of our lives would 'a fared well.
God speed all the bakers at dawn may they all cut their thumbs,
And bleed into their buns 'till they melt away.
I'm looking in on the good life i might be doomed never to find.
Without a trust or flaming fields am i too dumb to refine?
And if you'd 'a took to me like
Well I'd a danced like the queen of the eyesores
And the rest of our lives would 'a fared well.
Only, i don't know how they got out, dear.
Turn me back into the pet that i was when we met.
I was happier then with no mind-set.
And if you'd 'a took to me like
A gull takes to the wind.
Well, I'd 'a jumped from my tree
And I'd a danced like the king of the eyesores
And the rest of our lives would 'a fared well.
New slang when you notice the stripes, the dirt in your fries.
Hope it's right when you die, old and bony.
Dawn breaks like a bull through the hall,
Never should have called
But my head's to the wall and I'm lonely.
And if you'd 'a took to me like
A gull takes to the wind.
Well, I'd 'a jumped from my tree
And I'd a danced like the kind of the eyesores
And the rest of our lives would 'a fared well.
God speed all the bakers at dawn may they all cut their thumbs,
And bleed into their buns 'till they melt away.
I'm looking in on the good life i might be doomed never to find.
Without a trust or flaming fields am i too dumb to refine?
And if you'd 'a took to me like
Well I'd a danced like the queen of the eyesores
And the rest of our lives would 'a fared well.
laupäev, 12. jaanuar 2008
laupäev, 29. detsember 2007
Hüvastijätt aastaga 2007
Võin väita, et peale selle, et 2007 on väga ilus arv, oli mööduv aasta minu senise elu parim.
Väike kokkuvõte mõningatest seikadest väga paljudest selle aasta jooksul:
* Viie kooli laagris mängisime Liisiga lolle:P
Küll on head mälestused... Lõbu oli laialt. Matatüüp sai omale hüüdnime.
Vaidlused Jõgeva vs Põltsamaa teemal. Ja palju muud.
* Tiina sünnipäev.
Tiina üles naermine.
Jõime kõrrega teed, kui klass Tiinale laulma tuli.
Jama sellega, kuidas Tiina torti kätte saada.
Õhtuses koolimajas käimine ning Tiina mullid ja Kaie-Liisi Jääääre saade sellele.
* Sõbrapäeval hommikusöögile minnes on keegi riputanud ühika esimese korruse lakke
Kasekese komme. Milline maagiline tunne.
Kaartide valmistamine koolis.
53B sõbrapäeva-postkast, mis sai vapustavalt ilus.
51. lennust natuke seltsi ja kaasmeisterdamist meie kaartide-tegemise ajal.
* Minu sünnipäev.
Mind veetakse ära tuppa 406.
Sünnipäevaks "Da Vinci kood".
Üks mõnus lebo õhtu, kui vedeleme põrandal, kõht metsikult täis ja jalad taeva poole.
* 8. aprill legendaarse Sürrealistide blogi sünd.
Kõigi blogimiste naba.
* Imeline kevad, kui sai turnika peal raamatut loetud ("Jevgeni Onegin"), puu otsa ronitud ja mööda rööpaid edasi-tagasi kõnnitud.
* Lehto Salato. Samal ajal kui paljud olid ballil, hakkasime meie Liisiga eksperimentaalbotaanikuteks. Kraanikausis mulla soendamine, seemnete külvamine sipelgapessa ja muud taolised algajalikud tobedused andsid sellele õige hinge.
Mitmeid kordi unustasime nädalavahetuseks Lehtole ja Salatole anda piisavalt juua, kuid nende turgor taastus õnneks iga kord.
Mõni taimeleheke sai isegi ära söödud.
Kahjuks meie hooletuse tõttu nad lõpuks siiski hävisid.
Portsjonid Lehtost ja Salatost said ka ühe põõsa alla istutatud.
Lehto ja Salato tõid meie ellu palju meelelahutust. Näiteks olid nad üks põhjustest, miks me hakkasime ühika akende all veesõda pidama.
* Meie pikad jalutuskäigud mööda tundmatuid teid. Lihtsalt mõnus.
* Need paljud-paljud korrad ujumist. Küll lühikeste pükste ja T-särgiga, küll kleidiga kuid ka ujumisriietega.
Põhiline distants oli 8.
Need korrad, kui me Liisiga mõtlesime, et ei tasuks kaldast kaugel olles päris naerukrampe saada.
See kord, kus me läksime kuuekesti hommikul vara-vara enne kooli ujuma.
Too kord, kui me Liisiga võtsime "olümpiaadivabapäeva" (st tegelikult päeva maakondliku olümpiaadi eest, kui ei pea kooli minema) ja olime ainukesed inimesed rannas.
* Jalgpalli vaatamine Nõo staadioni ääres. Selle aasta meistriks krooniti meie klass (53B), teise koha omanik oli mu teine lemmik 51B.
Eriti jääb meelde mäng, mil 51A ja 51B -vaheline jalgpalliheitlus läks koguni penaltiteni välja. Võitjana väljus 51B.
* Kaie sünnipäev.
Hommikul enne nelja üles ja päikesetõusu vaatama. Kogu meie kamp.
Ärkamisjärgus loodus ning järsku metskits, kes jookseb üle tee. Ta küll kukub, kuid jõuab õnnelikult teisele poole teed. Imeilus päikesetõus. Kaie sünnipäevapiknik internaadi ees murul. Käime ujumas kaugema järve ääres, kus on aga mõnusam vesi.
Me Liisiga teeme ka paar kiiremat sammu, kuna on vaja meil minna väikse ringiga;).
(Siinkohal tuleb meelde nüüd talvine Laheda-kaamelijutt).
Igal juhul. Õhtu poole oli veel ka maagiline ujumaskäik 8-järves. Kõige meeldejäävam oli see aga sünnipäevalapsele. :P
Siinkohal peaksin mainima ka 51B platsi Antiikolümpia jaoks. Nimelt tegid nad väikse jalgpalliväljaku. Minu arust geniaalne.
Aitasime Kaiega teistel ehitada meie klassi telki vms... Muidu oleksin suurema heameelega seda teinud, kui mitte samal ajal poleks käinud telekast Eesti vs Inglismaa jalgpallimatš. Mingist hetkest hakkasin seda siiski vaatama. Ilm oli soe. Tubades olid aknad lahti. Naljakas oli kuulata, kuidas siis, kui eesti väravasse pall löödi, igal pool ropendama hakati.
Väga eriline sünnipäev.
* 7. juuni 2007. Viimane T.
* Rabarock. Sai kah siis esimest korda sel üritusel käidud. (millegi pärast oleksin tegelikult siin kasutada sõna 'väisama', aga jätsin siiski välja)
Kõige meeldejäävamad sellest üritusest olid:
Clawfinger (see sellepärast, et seal oli metsik rabelemine lava ees ja just sinna me Erkkiga trügisime. Tolm oli näos, juustes, kõrvades, ninas riietes, jalanõudes ja igal pool mujal. Jalg oli marraskil, kuna vahepeal inimesed kukkusid ning ühel korral jäin mina nende alla kinni. Õnneks Erkki rebis mind püsti ning sain ka jala kätte.)
Dagö (seda olid kogunenud väga paljud kuulama... nii karmimad tüübid kui ka mahedama muusika austajad.)
Kosmikud (väga viis bänd)
Laibach (peaesineja, kes paljudele ei meeldinud. Väga sügava mõttega. Videod olid taustaks ning need puudutasid väga paljusid rahvusvahelisi probleeme.
Mõned tsiklimehed hakkasid seda bändi vihkama, kuna nende arust oli ühes videos ühel kaardil topitud Venemaa või mingi taolise asja valdusesse. Ei teagi, kas oli nii või mitte.)
* Juuni lõpus oli meil filmiõhtu. Käisime siis neljakesti Põltsamaa kinos vaatamas Kariibi mere piraadid 3-e. Öö läbi vaatasime filme ning pärast seda läksin tädi Eevi juubelile.
* Kosmoses näeme, raisk! tuuril sai kah käidud. Just nimelt Kosmikute pärast.
* Maria sünnipäev. Tutvusin Lõuna-Eestiga ning oli meil üks mõnus olemine seal.
* Millalgi enne Liisi sünnipäeva oli meil Kaie ja Tiinaga veel üks filmiõhtu.
Vaatasime "Amelie"-d ja see oli õhtu, mil tulime ideele vändata üks vahva film.
* Liisi sünnipäevafilmi tegemine. Hääletasime Kaie ja Tiinaga Nõkku, Tartusse, Põltsmaale, Paidesse, Pärnusse, Rakverre, Rakkesse, Rakverre ja Jõgevale.
Huvitavad inimesed ja vihmane ilm. Head reisikaaslased ning sihtmärk silme ees.
Kõige parem oli filmi esilinastuse ajal jälgida Liisi näoilmeid.
* Liisi sünnipäev. Sõitsin tabiverest Jõgevale ja Jõgevalt Põltsamaale. Pärast sama Marsruudiga Tabiverre tagasi. Ja ma ei käinud kordagi kodust läbi.
Liisi sünnipäevaga meenuvad filmi esilinastus, partide toitmine, kaartide mängimine, Liisi, Kaie ja Tiinaga varahommikune jalutuskäik, Simpsonite film (mis ei jätnud eriti head muljet) ja kõige sellega kaasnev sürreaalsus.
* Veronika sünnipäev. Ehk siis kohtumispaigaks oli Tartu. Sealt sõitsime kuuekesti (mina, Kaie, Liis, Tiina, Maria ja Maris) Assikverre. Veronika pool veetsime ka väga mõnusasti aega. Õunamahlal oli kuidagi veider maitse. See oli jällegi öö, millal mina ei saanud kordagi sõbra silmale (mul olid jutukaaslased).
See on nagu reegel, et alati pärast ööd, kui ma pole üldse maganud, toimub mingi perekondlik üritus. See kord oli selleks siis suguvõsa kokkutulek, mis toimus esimest korda minu teadliku elu jooksul. Hommikul vara siis Assikveres me kõik bussile (välja arvatud Maria ja Maris, kuna neil rohkem Lõuna-Eesti kanti minek).
Olime algselt ainukesed inimesed seal bussis (bussijuht muidugi ka). Me Kaie ja Liisiga saatsime siis Tiina kõige pealt rongile. Seejärel hakkasime ootama bussi,
mis viiks nad Põltsamaale. Avastasime, et pühapäeval on bussiliiklus eriti hõre.
Seega saatsin nad kohta, kus nad said hakata hääletama. Sinna oli kõigest paari kilomeetri pikkune tee. Saatnud nad ära, kõndisin kogu selle maa uuesti ning teist sama palju veel otsa, et koju jõuda. Siin hetke istusin ning hakkasime sõitma Äksi surnuaiale, kus ühiste esinevanemate haual pidi toimuma esialgne kogunemine.
Sealt juba Tabiverre väiksele peole. Pärast pidu kõndisin õhtusele rongile.
Päris õhtuks kadus aga uni ning olin nii kaheteistkümneni üleval umbes.
* Armastusfilmide festival Tartus (TartuFF). Rongis, millega me Kaie ja Liisiga Tartusse läksime, oli juhuse tahtel ka Egon.
Igal juhul TartuFF oli minu elu tipplebo. Ausalt. Nii vägevat lebo annab ikka korraldada... Meil oli nelja peale kasutada Tiina sõbra ühetoaline korter.
Hea muusika ja muu selline ning LEBO. Päev otsa. Tuleb banaani isu - helistame inimestele, et see meile koju kätte toodaks. Ja meil veab.
Head filmid ja veelgi parem seltskond, mõnus lebo ning kohe uue kooliaasta algus ja paljude toredate inimeste kohtamine üle pika aja - mida veel elult tahta.
Tõesti, see oli elu LEBOM aeg!?
* Kooli alguses siis kümnendike võõrustamine toas 406. Seal oli nii palju inimesi, et õhust ja ruumist hakkas ammugi puudus kätte tulema.
* Müstika kooli jätkub - ka sel aastal pani keegi kõigi tubade (arvatavasti kõigi) ustele jõulukaardid. Kahjuks oli sel aastal ka koolis üks Grinch, kes kiskus ustelt neid ära ja loopis põrandale. Ka ümmargusele aknale on ilmunud uus kiri.
Kui eelmisel aastal oli seal "Kõik tahavad armastada ja olla armastatud.", siis sel aastal on seal "Iga paik, mida armastad, on sinu jaoks maailm."
Olen mõistnud, et häid mälestusi on halb omada juhul, kui sa mõtled, et see kõik on möödas ja nii häid aegu ei tule enam iial. Tuleb lihtsalt tunda rõõmu kogetust ning olla rahul, et anti vähemalt kordki elus võimalus olla nii õnnelik. Ja ega see ei väida, et veelgi paremaid mälestusi ei kogune meie mälestuste varasalve tulevikus.
Õnne ja edu kõigile uueks aastaks!
Osake näha, et elu on ilus ning täis väiksemaid ja suuremaid rõõme.
Inimesed on ilusad ja head, maailm ise aga naljakas ning kõik on täpselt nii positiivne, kui positiivseks sa ise ta mõtled.
Väike kokkuvõte mõningatest seikadest väga paljudest selle aasta jooksul:
* Viie kooli laagris mängisime Liisiga lolle:P
Küll on head mälestused... Lõbu oli laialt. Matatüüp sai omale hüüdnime.
Vaidlused Jõgeva vs Põltsamaa teemal. Ja palju muud.
* Tiina sünnipäev.
Tiina üles naermine.
Jõime kõrrega teed, kui klass Tiinale laulma tuli.
Jama sellega, kuidas Tiina torti kätte saada.
Õhtuses koolimajas käimine ning Tiina mullid ja Kaie-Liisi Jääääre saade sellele.
* Sõbrapäeval hommikusöögile minnes on keegi riputanud ühika esimese korruse lakke
Kasekese komme. Milline maagiline tunne.
Kaartide valmistamine koolis.
53B sõbrapäeva-postkast, mis sai vapustavalt ilus.
51. lennust natuke seltsi ja kaasmeisterdamist meie kaartide-tegemise ajal.
* Minu sünnipäev.
Mind veetakse ära tuppa 406.
Sünnipäevaks "Da Vinci kood".
Üks mõnus lebo õhtu, kui vedeleme põrandal, kõht metsikult täis ja jalad taeva poole.
* 8. aprill legendaarse Sürrealistide blogi sünd.
Kõigi blogimiste naba.
* Imeline kevad, kui sai turnika peal raamatut loetud ("Jevgeni Onegin"), puu otsa ronitud ja mööda rööpaid edasi-tagasi kõnnitud.
* Lehto Salato. Samal ajal kui paljud olid ballil, hakkasime meie Liisiga eksperimentaalbotaanikuteks. Kraanikausis mulla soendamine, seemnete külvamine sipelgapessa ja muud taolised algajalikud tobedused andsid sellele õige hinge.
Mitmeid kordi unustasime nädalavahetuseks Lehtole ja Salatole anda piisavalt juua, kuid nende turgor taastus õnneks iga kord.
Mõni taimeleheke sai isegi ära söödud.
Kahjuks meie hooletuse tõttu nad lõpuks siiski hävisid.
Portsjonid Lehtost ja Salatost said ka ühe põõsa alla istutatud.
Lehto ja Salato tõid meie ellu palju meelelahutust. Näiteks olid nad üks põhjustest, miks me hakkasime ühika akende all veesõda pidama.
* Meie pikad jalutuskäigud mööda tundmatuid teid. Lihtsalt mõnus.
* Need paljud-paljud korrad ujumist. Küll lühikeste pükste ja T-särgiga, küll kleidiga kuid ka ujumisriietega.
Põhiline distants oli 8.
Need korrad, kui me Liisiga mõtlesime, et ei tasuks kaldast kaugel olles päris naerukrampe saada.
See kord, kus me läksime kuuekesti hommikul vara-vara enne kooli ujuma.
Too kord, kui me Liisiga võtsime "olümpiaadivabapäeva" (st tegelikult päeva maakondliku olümpiaadi eest, kui ei pea kooli minema) ja olime ainukesed inimesed rannas.
* Jalgpalli vaatamine Nõo staadioni ääres. Selle aasta meistriks krooniti meie klass (53B), teise koha omanik oli mu teine lemmik 51B.
Eriti jääb meelde mäng, mil 51A ja 51B -vaheline jalgpalliheitlus läks koguni penaltiteni välja. Võitjana väljus 51B.
* Kaie sünnipäev.
Hommikul enne nelja üles ja päikesetõusu vaatama. Kogu meie kamp.
Ärkamisjärgus loodus ning järsku metskits, kes jookseb üle tee. Ta küll kukub, kuid jõuab õnnelikult teisele poole teed. Imeilus päikesetõus. Kaie sünnipäevapiknik internaadi ees murul. Käime ujumas kaugema järve ääres, kus on aga mõnusam vesi.
Me Liisiga teeme ka paar kiiremat sammu, kuna on vaja meil minna väikse ringiga;).
(Siinkohal tuleb meelde nüüd talvine Laheda-kaamelijutt).
Igal juhul. Õhtu poole oli veel ka maagiline ujumaskäik 8-järves. Kõige meeldejäävam oli see aga sünnipäevalapsele. :P
Siinkohal peaksin mainima ka 51B platsi Antiikolümpia jaoks. Nimelt tegid nad väikse jalgpalliväljaku. Minu arust geniaalne.
Aitasime Kaiega teistel ehitada meie klassi telki vms... Muidu oleksin suurema heameelega seda teinud, kui mitte samal ajal poleks käinud telekast Eesti vs Inglismaa jalgpallimatš. Mingist hetkest hakkasin seda siiski vaatama. Ilm oli soe. Tubades olid aknad lahti. Naljakas oli kuulata, kuidas siis, kui eesti väravasse pall löödi, igal pool ropendama hakati.
Väga eriline sünnipäev.
* 7. juuni 2007. Viimane T.
* Rabarock. Sai kah siis esimest korda sel üritusel käidud. (millegi pärast oleksin tegelikult siin kasutada sõna 'väisama', aga jätsin siiski välja)
Kõige meeldejäävamad sellest üritusest olid:
Clawfinger (see sellepärast, et seal oli metsik rabelemine lava ees ja just sinna me Erkkiga trügisime. Tolm oli näos, juustes, kõrvades, ninas riietes, jalanõudes ja igal pool mujal. Jalg oli marraskil, kuna vahepeal inimesed kukkusid ning ühel korral jäin mina nende alla kinni. Õnneks Erkki rebis mind püsti ning sain ka jala kätte.)
Dagö (seda olid kogunenud väga paljud kuulama... nii karmimad tüübid kui ka mahedama muusika austajad.)
Kosmikud (väga viis bänd)
Laibach (peaesineja, kes paljudele ei meeldinud. Väga sügava mõttega. Videod olid taustaks ning need puudutasid väga paljusid rahvusvahelisi probleeme.
Mõned tsiklimehed hakkasid seda bändi vihkama, kuna nende arust oli ühes videos ühel kaardil topitud Venemaa või mingi taolise asja valdusesse. Ei teagi, kas oli nii või mitte.)
* Juuni lõpus oli meil filmiõhtu. Käisime siis neljakesti Põltsamaa kinos vaatamas Kariibi mere piraadid 3-e. Öö läbi vaatasime filme ning pärast seda läksin tädi Eevi juubelile.
* Kosmoses näeme, raisk! tuuril sai kah käidud. Just nimelt Kosmikute pärast.
* Maria sünnipäev. Tutvusin Lõuna-Eestiga ning oli meil üks mõnus olemine seal.
* Millalgi enne Liisi sünnipäeva oli meil Kaie ja Tiinaga veel üks filmiõhtu.
Vaatasime "Amelie"-d ja see oli õhtu, mil tulime ideele vändata üks vahva film.
* Liisi sünnipäevafilmi tegemine. Hääletasime Kaie ja Tiinaga Nõkku, Tartusse, Põltsmaale, Paidesse, Pärnusse, Rakverre, Rakkesse, Rakverre ja Jõgevale.
Huvitavad inimesed ja vihmane ilm. Head reisikaaslased ning sihtmärk silme ees.
Kõige parem oli filmi esilinastuse ajal jälgida Liisi näoilmeid.
* Liisi sünnipäev. Sõitsin tabiverest Jõgevale ja Jõgevalt Põltsamaale. Pärast sama Marsruudiga Tabiverre tagasi. Ja ma ei käinud kordagi kodust läbi.
Liisi sünnipäevaga meenuvad filmi esilinastus, partide toitmine, kaartide mängimine, Liisi, Kaie ja Tiinaga varahommikune jalutuskäik, Simpsonite film (mis ei jätnud eriti head muljet) ja kõige sellega kaasnev sürreaalsus.
* Veronika sünnipäev. Ehk siis kohtumispaigaks oli Tartu. Sealt sõitsime kuuekesti (mina, Kaie, Liis, Tiina, Maria ja Maris) Assikverre. Veronika pool veetsime ka väga mõnusasti aega. Õunamahlal oli kuidagi veider maitse. See oli jällegi öö, millal mina ei saanud kordagi sõbra silmale (mul olid jutukaaslased).
See on nagu reegel, et alati pärast ööd, kui ma pole üldse maganud, toimub mingi perekondlik üritus. See kord oli selleks siis suguvõsa kokkutulek, mis toimus esimest korda minu teadliku elu jooksul. Hommikul vara siis Assikveres me kõik bussile (välja arvatud Maria ja Maris, kuna neil rohkem Lõuna-Eesti kanti minek).
Olime algselt ainukesed inimesed seal bussis (bussijuht muidugi ka). Me Kaie ja Liisiga saatsime siis Tiina kõige pealt rongile. Seejärel hakkasime ootama bussi,
mis viiks nad Põltsamaale. Avastasime, et pühapäeval on bussiliiklus eriti hõre.
Seega saatsin nad kohta, kus nad said hakata hääletama. Sinna oli kõigest paari kilomeetri pikkune tee. Saatnud nad ära, kõndisin kogu selle maa uuesti ning teist sama palju veel otsa, et koju jõuda. Siin hetke istusin ning hakkasime sõitma Äksi surnuaiale, kus ühiste esinevanemate haual pidi toimuma esialgne kogunemine.
Sealt juba Tabiverre väiksele peole. Pärast pidu kõndisin õhtusele rongile.
Päris õhtuks kadus aga uni ning olin nii kaheteistkümneni üleval umbes.
* Armastusfilmide festival Tartus (TartuFF). Rongis, millega me Kaie ja Liisiga Tartusse läksime, oli juhuse tahtel ka Egon.
Igal juhul TartuFF oli minu elu tipplebo. Ausalt. Nii vägevat lebo annab ikka korraldada... Meil oli nelja peale kasutada Tiina sõbra ühetoaline korter.
Hea muusika ja muu selline ning LEBO. Päev otsa. Tuleb banaani isu - helistame inimestele, et see meile koju kätte toodaks. Ja meil veab.
Head filmid ja veelgi parem seltskond, mõnus lebo ning kohe uue kooliaasta algus ja paljude toredate inimeste kohtamine üle pika aja - mida veel elult tahta.
Tõesti, see oli elu LEBOM aeg!?
* Kooli alguses siis kümnendike võõrustamine toas 406. Seal oli nii palju inimesi, et õhust ja ruumist hakkas ammugi puudus kätte tulema.
* Müstika kooli jätkub - ka sel aastal pani keegi kõigi tubade (arvatavasti kõigi) ustele jõulukaardid. Kahjuks oli sel aastal ka koolis üks Grinch, kes kiskus ustelt neid ära ja loopis põrandale. Ka ümmargusele aknale on ilmunud uus kiri.
Kui eelmisel aastal oli seal "Kõik tahavad armastada ja olla armastatud.", siis sel aastal on seal "Iga paik, mida armastad, on sinu jaoks maailm."
Olen mõistnud, et häid mälestusi on halb omada juhul, kui sa mõtled, et see kõik on möödas ja nii häid aegu ei tule enam iial. Tuleb lihtsalt tunda rõõmu kogetust ning olla rahul, et anti vähemalt kordki elus võimalus olla nii õnnelik. Ja ega see ei väida, et veelgi paremaid mälestusi ei kogune meie mälestuste varasalve tulevikus.
Õnne ja edu kõigile uueks aastaks!
Osake näha, et elu on ilus ning täis väiksemaid ja suuremaid rõõme.
Inimesed on ilusad ja head, maailm ise aga naljakas ning kõik on täpselt nii positiivne, kui positiivseks sa ise ta mõtled.
teisipäev, 25. detsember 2007
Jõuluõhtu
möödus väga rahulikult. Kaks ja pool tundi sellest sai vaadatud kogu perega DVD-lt salvestust Jaan Tätte ja Marko Matvere laulude õhtult "Vana kuub". Väga mõnus.
Kingituste avamine... Ütleks, et nüüdsest jääb siis igakuine Horisondi ostmine ära. (Jaanuaris veel peab, kuna Jõuluvana jäi oma asjatoimetustega natuke hilja peale).
Täitsa mõnsa. Jõulud on ikka rahulik aeg. Natuke ärevust tekitas siiski miskine olevus... Ka tema sai ära jäädvustatud: (loodan, et ta ei pahanda)
Kingituste avamine... Ütleks, et nüüdsest jääb siis igakuine Horisondi ostmine ära. (Jaanuaris veel peab, kuna Jõuluvana jäi oma asjatoimetustega natuke hilja peale).
Täitsa mõnsa. Jõulud on ikka rahulik aeg. Natuke ärevust tekitas siiski miskine olevus... Ka tema sai ära jäädvustatud: (loodan, et ta ei pahanda)
pühapäev, 23. detsember 2007
Tiitlita
Pole ammu arvuti juurde pääsenud. Nüüd on mul võimalus ning täiendan oma blogi.
Neljapäeval pärast kuuendat tundi läksime Margiti ja Tiinaga bussile. Tartus ootasime Tiinaga kahekesi bussijaamas Tartu-Jõgeva-Rakvere bussi. Bussijaamas ajasime veel Heliniga juttu ja Kajat ja veel paari nõokat oli näha liikumas. Bussis oli minu koht hõivatud ühe kuti poolt. Tiina istus siis tema kõrvale ja mina kohale, mis asus diagonaalis üle vahekäigu Tiinast. Minu arvates tegi Tiina alguses suht palju paanikat seal selle pärast, et me koos ei saanud istuda. Ta isegi küsis kutilt (sellelt, kes tema kõrval istus ja tundus päris ja oli peale selle ka üpriski kena välimusega), kas ta ei tahaks mujale istuda. Tüüp ei viitsinud. Oma sehkendamisega oli Tiina sellesse asjasse pühendanud ka tädi, kes istus minu kõrval üle vahekäigu. Ja siis Tabiveres, kui peaaegu kõik maha läksid, pakkus tädi, et me võiksime Tiinaga koos istuda vabadele kohtadele. Siis Tiina enam ei tahtnud. Arvan, et meist jäänud eriti hea mulje...
Jõgeval astusin bussist oma metsikult raske spordikotiga alla. Erkki oli kahjuks tööl, kuid helistasin talle ikkagi, et jätan koti tädi poole ja kõnnin ilma kotita koju. Siis istusin hetke kodus. Võtsin midagi hamba alla. Erkki jõudis koju. Oli nõus mind isegi viima JÜG-i jõulupeole.
Jõulupeol avastasin, et on kaks võimalust: 1) JÜG õpilased on palju loovamad kui nõokad 2) JÜG õpilased viitsivad palju rohkem, kui nõokad.
Jõulupidu oli normaalse pikkusega (nii tund ja kümme minutit) ja etendused kõik väga nauditavad.
Pärast seda käisin Helina pool, kus oli kah väga mõnus istuda ja juttu puhuda...
Reedel ärkasin vara (pool 10), et minna poodidesse ja seejärel Tabiverre.
Laupäeval kütsin esimest korda elus ise suitsusauna.
Pidasime ka Karini sünnipäeva. Täitsa tore oli.
Täna käisime haiglas vanaema vaatamas. Minu üllatuseks oli Maarjamõisa onkoloogia osakonna maja väljast poolt üldse-mitte-haigla-moodigi. Seest poolt nägi see välja juba natuke rohkem haigla moodi, kuigi mitte üldse tavalise haigla moodi. Kurb endalgi tunnistada, kuid üks osa minust tahtis minna vanaema vaatama just selle pärast, et näha haiglat ja selle elu. Vanaemal oli väga hea meel meid kõiki näha (nimelt oli meid kuus: tema tütar, väimees, 2 tütretütart ja üks tütretütretütar).
Arstinduse kohta veel nii palju, et kuulsin, et arstiteaduskonna tudengid (oli vist...) peavad olema 8 kuud kiirabi vastuvõtus. Vahetused on ka nii 24- või 48-tunnised. Kas mina oleks kõigeks selleks õppimiseks, vastutuseks ja pingeks valmis? Kahtlen selles miskipärast.
Vanaema rääkis, et ta ei saa seal eriti liikuda, kuna ta on muidu ka ratastoolis ju kodus ja nii, aga et üks õde (meesõde) pidavat olema hästi tore ja sõidutama teda koridorides ringi. Ta pidavat kah tahtma arstiks saada...
Sellist asja oli nii äge kuulda...
Neljapäeval pärast kuuendat tundi läksime Margiti ja Tiinaga bussile. Tartus ootasime Tiinaga kahekesi bussijaamas Tartu-Jõgeva-Rakvere bussi. Bussijaamas ajasime veel Heliniga juttu ja Kajat ja veel paari nõokat oli näha liikumas. Bussis oli minu koht hõivatud ühe kuti poolt. Tiina istus siis tema kõrvale ja mina kohale, mis asus diagonaalis üle vahekäigu Tiinast. Minu arvates tegi Tiina alguses suht palju paanikat seal selle pärast, et me koos ei saanud istuda. Ta isegi küsis kutilt (sellelt, kes tema kõrval istus ja tundus päris ja oli peale selle ka üpriski kena välimusega), kas ta ei tahaks mujale istuda. Tüüp ei viitsinud. Oma sehkendamisega oli Tiina sellesse asjasse pühendanud ka tädi, kes istus minu kõrval üle vahekäigu. Ja siis Tabiveres, kui peaaegu kõik maha läksid, pakkus tädi, et me võiksime Tiinaga koos istuda vabadele kohtadele. Siis Tiina enam ei tahtnud. Arvan, et meist jäänud eriti hea mulje...
Jõgeval astusin bussist oma metsikult raske spordikotiga alla. Erkki oli kahjuks tööl, kuid helistasin talle ikkagi, et jätan koti tädi poole ja kõnnin ilma kotita koju. Siis istusin hetke kodus. Võtsin midagi hamba alla. Erkki jõudis koju. Oli nõus mind isegi viima JÜG-i jõulupeole.
Jõulupeol avastasin, et on kaks võimalust: 1) JÜG õpilased on palju loovamad kui nõokad 2) JÜG õpilased viitsivad palju rohkem, kui nõokad.
Jõulupidu oli normaalse pikkusega (nii tund ja kümme minutit) ja etendused kõik väga nauditavad.
Pärast seda käisin Helina pool, kus oli kah väga mõnus istuda ja juttu puhuda...
Reedel ärkasin vara (pool 10), et minna poodidesse ja seejärel Tabiverre.
Laupäeval kütsin esimest korda elus ise suitsusauna.
Pidasime ka Karini sünnipäeva. Täitsa tore oli.
Täna käisime haiglas vanaema vaatamas. Minu üllatuseks oli Maarjamõisa onkoloogia osakonna maja väljast poolt üldse-mitte-haigla-moodigi. Seest poolt nägi see välja juba natuke rohkem haigla moodi, kuigi mitte üldse tavalise haigla moodi. Kurb endalgi tunnistada, kuid üks osa minust tahtis minna vanaema vaatama just selle pärast, et näha haiglat ja selle elu. Vanaemal oli väga hea meel meid kõiki näha (nimelt oli meid kuus: tema tütar, väimees, 2 tütretütart ja üks tütretütretütar).
Arstinduse kohta veel nii palju, et kuulsin, et arstiteaduskonna tudengid (oli vist...) peavad olema 8 kuud kiirabi vastuvõtus. Vahetused on ka nii 24- või 48-tunnised. Kas mina oleks kõigeks selleks õppimiseks, vastutuseks ja pingeks valmis? Kahtlen selles miskipärast.
Vanaema rääkis, et ta ei saa seal eriti liikuda, kuna ta on muidu ka ratastoolis ju kodus ja nii, aga et üks õde (meesõde) pidavat olema hästi tore ja sõidutama teda koridorides ringi. Ta pidavat kah tahtma arstiks saada...
Sellist asja oli nii äge kuulda...
pühapäev, 16. detsember 2007
Kas ma olen nüüd õnnelikum või kurvem?
Ei teagi öelda. Ainuke, mida ma tean, on see, et ma sain just hetk tagasi emotsionaalse šoki.
Mis kõige iroonilisem: praegu tuleb telekast Michael Bublé - Everything. Kes asjaga kursis võib juba mõista, millest või kellest juttu tuleb.
Igal juhul. Jah. Ma olen vapustatud. Ma olen õnnelik vist. Vist. Kõik pöördus ringi. Kuid see kõik oli juba ammu unustatud. Või noh, niivõrd kuivõrd. Lihtsalt naer tuleb peale. Elu on iroonia [või aroonia ;)]. See laul. Ja siis Triin siit kõrvalt annab mulle korraks oma kõrvaklapi, et ma kuulaks, kas see laul, mis seal parasjagu tuleb on tihti telekas või mitte. Muidugi mitte, kuid see laul on mälestus kevadest. Unustamatuimast kevadest...
Tegelikult sain kinnitust, et on juhtunud see, mida ma peaaegu et kardan, kuid nüüd, kui see käes on, ajab see kohutavalt naerma. Ehk on see natuke kurva alatooniga naer, kuid siiski.
Jällegi: praegu kostab telekast "Bittersweet Symphony".
Ei. Elu on kummaline.
Ma armastan elu!? :D :P
Mis kõige iroonilisem: praegu tuleb telekast Michael Bublé - Everything. Kes asjaga kursis võib juba mõista, millest või kellest juttu tuleb.
Igal juhul. Jah. Ma olen vapustatud. Ma olen õnnelik vist. Vist. Kõik pöördus ringi. Kuid see kõik oli juba ammu unustatud. Või noh, niivõrd kuivõrd. Lihtsalt naer tuleb peale. Elu on iroonia [või aroonia ;)]. See laul. Ja siis Triin siit kõrvalt annab mulle korraks oma kõrvaklapi, et ma kuulaks, kas see laul, mis seal parasjagu tuleb on tihti telekas või mitte. Muidugi mitte, kuid see laul on mälestus kevadest. Unustamatuimast kevadest...
Tegelikult sain kinnitust, et on juhtunud see, mida ma peaaegu et kardan, kuid nüüd, kui see käes on, ajab see kohutavalt naerma. Ehk on see natuke kurva alatooniga naer, kuid siiski.
Jällegi: praegu kostab telekast "Bittersweet Symphony".
Ei. Elu on kummaline.
Ma armastan elu!? :D :P
laupäev, 15. detsember 2007
Huvitav
Tänane õhtu jääb mulle alatiseks meelde kui päev, millal ma esimest korda elus mängisin oma emaga kaarte. Ausalt öeldes polnud ma teda kunagi varem üldse kaarte mängimas näinud. Eriti huvitavaks teeb selle veel fakt, et kaardimäng on meie peres tegelikult küllaltki populaarne. (Mängisin Kati, Tiidu ja isaga tonni ja sain auväärse II koha!?)
Tõesti huvitav. Nii naljakas oli näha, et emme võtab kaardid kätte ja mängib koos meiega. Maailm ON hulluks läinud.
Tiit ütles oma peaaegu kaheaastasele tütrele naljaga: "Mine nurka ja arene." (nimelt polnud Karin nõus ütlema sõna "palun"). Mõtlesin hakata aga ühe arenemise liigina kasutama sõna "evolutsioneerima". See oli rohkem ajendatud sellest artiklist, mida ma Arvamus Kultuurist lugesin, kus räägiti, et evolutsioon on tegelikult järjest kiirem...
Ah ja ikka ja jälle tuli tänase päeva jooksul meelde eilne arutlus Tiina ja Harriga teemal, millal hakkab laps mõtlema. Harri defineeris seda mõtlemist sellega, millal hakkab laps ütlema: Miks?
Kariniga on pooled vestlused sellised:
Mina: Karin, ära lõhu seda!?
Karin: Miks?
Mina: Sest see läheb katki.
Karin: Miks?
Mina: Sest see on õrn.
Karin: Miks?
Ja nii see käib. Tema lausutud sõnadest on pooled Miksid. :P
Ta on nii naljakas.
Tal oli igav ja ma ütlesin, et ta tooks sodi pange, kuhu saab mandariinikoored visata. Ta ei leidnud seda üles. Ma läksin talle siis appi seda otsima. Näitan talle kätte, et näe, seal pissipoti juures. Karin kõnnib jalanõude juurde ja võta mingise teise suvalise pange. Ma ütlen: ei, see seal pissipoti juures. Karin vaatab osutatud suunas, hakkab naerma, paneb käes oleva pange põrandale ning ütleb: Aaa, pissi...
Kaheaastased pätakad on nii mõnusad!?
Tõesti huvitav. Nii naljakas oli näha, et emme võtab kaardid kätte ja mängib koos meiega. Maailm ON hulluks läinud.
Tiit ütles oma peaaegu kaheaastasele tütrele naljaga: "Mine nurka ja arene." (nimelt polnud Karin nõus ütlema sõna "palun"). Mõtlesin hakata aga ühe arenemise liigina kasutama sõna "evolutsioneerima". See oli rohkem ajendatud sellest artiklist, mida ma Arvamus Kultuurist lugesin, kus räägiti, et evolutsioon on tegelikult järjest kiirem...
Ah ja ikka ja jälle tuli tänase päeva jooksul meelde eilne arutlus Tiina ja Harriga teemal, millal hakkab laps mõtlema. Harri defineeris seda mõtlemist sellega, millal hakkab laps ütlema: Miks?
Kariniga on pooled vestlused sellised:
Mina: Karin, ära lõhu seda!?
Karin: Miks?
Mina: Sest see läheb katki.
Karin: Miks?
Mina: Sest see on õrn.
Karin: Miks?
Ja nii see käib. Tema lausutud sõnadest on pooled Miksid. :P
Ta on nii naljakas.
Tal oli igav ja ma ütlesin, et ta tooks sodi pange, kuhu saab mandariinikoored visata. Ta ei leidnud seda üles. Ma läksin talle siis appi seda otsima. Näitan talle kätte, et näe, seal pissipoti juures. Karin kõnnib jalanõude juurde ja võta mingise teise suvalise pange. Ma ütlen: ei, see seal pissipoti juures. Karin vaatab osutatud suunas, hakkab naerma, paneb käes oleva pange põrandale ning ütleb: Aaa, pissi...
Kaheaastased pätakad on nii mõnusad!?
Tellimine:
Postitused (Atom)