Paus

Tänane päev algas keemia kontrolltööga, mis läks erakordselt halvasti, eriti arvestades asjaolu, et hommikul lahendasid kõik harjutusülesanded korra veel ilusti läbi. Aga kui ei joppa, siis ei joppa. Tegelikult olen juba paar tundi kodus lebotanud ja hooti histoloogiat õppinud. Kuigi just lõpetasin Scrubsi vaatamise. Aga ainult ühe osa. Ega nii palju ka ei jõua järjest õppida.
Igal juhul... See Scrubsi osa jättis minusse väga positiivse emotsiooni... nii juhtub alati, kui näen/kuulen midagi, mis on minu jaoks huvitav või kuidagi uus teadmine. Ühes eile või üleeile vaadatud osas kasutati sõna vertebrae. Kuidas ma oleksingi seda mõistnud ilma anatoomiat õppimata... aga kuna seda sai just hiljuti tehtud (ja ka järgnevatel kuudel metsikult), siis ma sain aru. Muidu oleks see mu kõrvust lihtsalt mööda läinud kui tähtsusetu fakt. Kuid seda ei anna võrrelda tänase üllatusega. Tänasteks märksõnadeks olid "apartheid" ja "shangri-la". Shangri-la on nii ilus. Alates hetkest, mil seda esimest korda kuulsin sõnana, jäi see mulle meelde. Ja tähendus on veel ilusamgi.
My shangri-la beneath the summer moon...
Vapustav.
Aga nüüd jälle tsütoloogia lainele...

Ka tänasel päeval on oma laul

Ja selleks on Radioheadi Lucky.

Tänane muusikapala

Ei tea kohe, mis on, et viimastel päevadel on igal päeval olnud oma kindel laul.
Tänaseks on siis Pink Floydi Apples and Oranges.
See tuli täna hommikul minu mp3-st, kui olin jõudnud Maarjamõisa haigla kõrvale.
Aga nüüd kohe uuesti luumaailma...

Uskumatu aga tõsi

Tänane päev on omale juba teemalaulu saanud.
Laulu nimeks on 1921. Esitajaks The Who (I am the Who, when you call "Who's there?".)
Nii varakult ei ole mu päevadel enamasti veel kindlat laulu.
Tänane on erand. Tore erand.
Ja see laul tuletab mulle meelde, et peaksin lähiajal Tommyt kuulama... Ma pean pigistama kuskilt endale need tund ja 15 minutit ja mõned sekundid peale... See on võimalik. Äkki kolmapäeval?

Vaid nii ja mitte kuidagi teisiti

On inimesi, kelle usku minusse ma ära kasutan. Ma kasutan ära nende headust ja nende armastust. Aga kuskilt läheb piir. Kaua lastakse mul niimoodi käituda. Kuidas saab elada nii palju endale ja nii vähe teistele? Mõnikord tunnen end lausa türannina. Mina ja mu maailm. Kui mina tahan, siis nii läheb. Nii, kuidas mina tahan, ongi ainuõige viis. Ma võin ju järgi anda, aga ma ei suuda lepitada oma kangekaelset loomust. Ma võin aru saada, et asi on hoopis teisiti, kuid ega selline asi mind veena...
Reaalsed tõendid pole piisavad. Ma ei pea mitte sõrme kõrvetama, et asjast aru saada, vaid ma pean kogema midagi hullemat... midagi väga hirmsat, et aru saada, et ma tõesti eksin. Ei tea, mida ma mõtlen.
Kõik läheb ju hästi. Mis on üldse mu elus halvasti läinud. Mitte miski. Kuidas ma saangi kurta, kui kõik on olnud tegelikult roosiline. Siiani on kõik lihtsalt kätte tulnud. Ei ole mingeid proovikive ega takistusi. Kõik on olnud üks sirge joon paljude ilusate ja toredate kaunistustega. Mul on olemas peaaegu kõik, mida ma soovin.
Mida ma üldse jauran? Jauran, kuna ma olen üks mökutis ja suur udupea ;)
Aga sügis on ilus ja loomad on nunnud ja kodus on hea olla ja ülikooliga on ka veel hetkel kõik hästi. Ja Red Hot Chili Peppers tuleb õige pea jälle kokku.
Ja meie köögi seinalt leiab ikka vägevaid asju.
Ja senned ja pitsa ja korralik käntsakas sealiha on väga suupärane.
Tänaseks teemalauluks on Johnny Cash'i Hurt, kuigi peaksin ka originaali lähiajal kuulama. See laul ei ole valitud selle tõttu, et see oleks minu tänase meeleoluga ühtiv, vaid kuna see kummitab mind juba mitmendat tundi. Minu päev on olnud palju parem ja ilusam ja toredam ja lõbusam ja meeldivam, kui teemalaulu järgi saaks öelda.
Kõigele lisaks on mul hea meel.

Angel Flying too Close to the Ground

Mul on hea meel, et minu uurimisobjektideks on asjad, mis eksisteerivad ka meie tavalises erilises maailmas. Kuidas ma suudaksin tegeleda päevast päeva asjadega, mida tegelikult polegi olemas? Kõik oleks teoreetiline, aga kui ühel hetkel avastad, et oled tegelenud asjadega mida tõesti ei olegi.... ei ole üldse... oleks ikka tühi tunne küll. Loodan, et ma ei tee sellist avastust. Kuigi samas.... Oh imet, see oleks.

Mida iganes.

Ühesõnaga Angel Flying too Close to the Ground on minu tänase päeva ametlik soundtrack. Ametlik, kuna see sai siin blogis kirja pandud.

Ära unusta 1-(-1)=2

Biofüüsika esimene loeng oli klassika.

Led Zeppelin on loengute vahele heaks kosutajaks...

Ei tasu harjuda ära tsenseerimata lauludega ja neid oma harjumuse järgi kaasa ägiseda.

Kui inimesed näeksid vaid meie kööki!?

Mälestusterohke päev oli.

Kurjad plaanid sinise ja punasega.

Mitte nii kurjad plaanid homsega.

Scrubsi manu...

Kass-orav-lõvi-gepard

Kahju, et mul bioloogiast nii kehvad teadmised on.

Aga muud midagi.

Tore on.

Hea on.

Huvitav on.

Iseseisev on.

Kui saaks ainult hakkama. Peab saama.

Niandra LaDes

Keegi on kirjutanud selle kohta nii:
Niandra La Des is a bizarre and challenging recording. Deeply introspective, hallucinogenically meandering, by turns delicate and fitful, it is reminiscent of the late sixties solo albums by Syd Barrett, Pink Floyd's disturbed founder.

Huvitav tõesti, et mulle hakkas Syd Barrett meeldima...

The word that best describes these intensely private recordings is, perhaps, the word "chilling". Adding to the eerie vibe is the presence of late actor River Phoenix, who contributes a backwards monologue to one track, and sings and plays acoustic guitar on another. It was Frusciante's Hollywood cronies who persuaded him to release his home recordings: "All my friends - Perry Farrell, Johnny Depp, Flea, Gibby Haynes, and River - begged me to put it out. They told me that, what with all the shitty music that's out there nowadays, this record needs to be out. I eventually gave in."

Ja mulle nii väga meeldib see arvustus: SIIN

Ja jällegi:
"Frusciante's record is meant to be experienced, not analyzed. You drift within the meandering melodies. It's scary because the roads are so unfamiliar and illogical. But it's also warm, like a caress - there's a haunting, evocative touch within its broad spaces." (Warp, June 1995).

Ja keegi veel võrdles teda Sydiga.

Mis on mis

Tähtis ei ole see, kas muusika tundub millestki parem või halvem. Ikka ja alati on tähtis see, mis emotsiooni see sinu sisse jätab. Ma usun, et kui kuulata mõnda tervikplaadina mõeldud teost, siis mõjutab arvamust eelkõige lõpp.

Eile kuuldud albumit oleksin hinnanud keskpäraseks. see jäi kaugele maha The Dark Side of the Moon'ist ja samuti ka Empyreanist. Tundsin, et ei ole seda maagilist puudutust. Kuid lõpp oli piisavalt geniaalne, et vähemalt seda osa võrrelda Pink Floydiga. (Kuigi uskuge või mitte, see album on 5 aastat vanem...) Lõpp tõi mulle muigegi suule, mis on hea tulemus. Tõesti, ehk on võrdlus Pink Floydiga siiski veidi kohatu. Kokkuvõttes jääb see album rippuma natuke keskpärasuse kohale. Eks peab seda vast millalgi veel kuulama.


Departure
Be it sight, sound, smell, or touch,
There's something inside, that we need so much.
The sight of a touch, or the scent of a sound,
Or the strength of an oak, with roots, deep in the ground.
The wonder of flowers, to be covered, and then to burst up,
Through tarmac, to the sun again, or to fly to the sun,
Without burning a wing, to lie in a meadow,
And hear the grass sing. To have all these things,
In our memories hoard, and to use them,
To help us, to find the lost chord...
(Graeme edge)

The Word
This garden universe vibrates complete,
Some, we get a sound so sweet.
Vibrations, reach on up to become light,
And then through gamma, out of sight.
Between the eyes and ears there lie,
The sounds of color and the light of a sigh.
And to hear the sun, what a thing to believe,
But it's all around if we could but perceive.
To know ultra-violet, infra-red, and x-rays,
Beauty to find in so may ways.
Two notes of the chord, that's our poor scope,
And to reach the chord is our life's hope.
And to name the chord is important to some,
So they give it a word, and the word is OM.
(Graeme Edge)

Ma ei suudagi nüüd otsusele jõuda, kas see oli üks hea kunstiteos või mitte. Ei jõua iseendaga kokkuleppele...
Aga luuletused on ilusad.

In Search of the Lost Chord.

King Jeremy

Minu eelmise nädala soundtrackiks osutus: Led Zeppelin - Going to California
Led Zeppelin on klassika.... ja see on imehea.

Ah, ja miskipärast on mul nõrkus laulude vastu, kus öeldakse sõna "wicked". Või no kui ma seda mõnes heas laulus kuulen, siis see ajab lausa naerma. Laul, mille ohvriks olen langenud osaliselt ka selle sõna tõttu on Pearl Jam - Jeremy...

Pearl Jam on ka juba klassika.

PS! Tänaöises mitmete süžeeliinidega unenäos oli üks osa selline, et nägin, et olin koos oma sugulasega ja tal oli seljas nahkvest (ta on päris elus selline suhteliselt moekas tüdruk) kirjaga AC/DC. Ja ta istus minu jaoks täiesti võõrasse seltskonda ja mõtlesin, kas peaksin ka sinna minema. Kuna mul hakkas eemal seistes imelik, mõtlesin, et peaksin sinna vist tõesti sisse sulanduma. Rahustasin end mõttega, et kui ma ei oska midagi öelda, siis uurin sugulase käest, kas see kiri tähendab Bon Scotti või Brian Johnsoni aegset AC/DC-d. Mitte et ma kujutaks ette, kuidas kirja järgi saab vahet teha, kummaga tegu on...

Lap-lap-lapsed

Marko nägi arvuti taustapilti ja ütles mulle, et seal on onu. Seepeale soovitasin tal öelda "John Frusciante". Laps ei suutnud hakata keeleväänajaks ja nii leppisime kokku, et see on kitarri-onu. Mõni tund hiljem palus mu õde tal seda sama nime öelda ja ta kohe automaatselt vasta selle peale "Kitarri-onu, onu kitarri." Mina oleksin enda üle küll uhke, kui ma oleks kaheaastaselt teadnud, kes on John Frusciante... ;)
Vaatasin järjekordselt saadet Pop Culte, kus lasti sel korral The Eagles'i Hotel California't ja Triin ütles, et talle meeldib see laul. Oleks mina ka seitsmeaastaselt kuulanud nii kvaliteetset muusikat...

Kuid siiski.
Ennast kiitmast ma ei väsi, teisi kiita ma ei käsi.

Filmipäev

Filmide vaatamine ei ole just tegevus, mida ma väga tihti teen, eriti veel kella seitsmeks õhtul vaadata kolm filmi.

Joe Strummer: The Future Is Unwritten
Täiesti juhuslikult sattusin seda filmi vaatama telekanalilt Silver. Uskumatult hea. Informatiivne. Mida rohkem vaadata/lugeda/uurida, seda huvitavam on iga järgnev allikas. Kuidas muidu oleksin ma teadnud midagi Jack Ironsist, kes on olnud nii Red Hot Chili Peppersi trummar ja kes on vastutav Eddie liitumisega Pearl Jami (ja see bänd sellises koosseisus omakorda minu hetkelise sõltuvusmaterjali Around the Bend autor) ja nüüd filmis siis seoses oma muusikalise seosega Joe Strummeriga ja tema seost antud filmi peategelasega on palutud kommenteerima ei keegi muu, kui Anthony Kiedis. Ja ka Flead sai seal näha. Ja Johnny Deppi. Ja tõesti, Joe Strummer oli mees, kellest filmi teha. Soovitan kõigile...

Pink Floyd The Wall
Midagi erakordset ja sõnul kirjeldamatut. Eks seepärast olegi selle filmi mõtet püüdud anda edasi pigem muusika kui sõnadega. Film, mida vaataks veel ja veel...

Ausalt öeldes, olen ma pärast "Tuulest viidud" lugemist tundnud end pidevalt kuidagi imelikult. Ma arvan, et asi on selles, et minu väike naiivne ajuke ei suuda leppida sellega, et alati ei eksisteeri õnnelikke lõppe. Kõik oleneb ju sellest, mida pidada lõpuks. Seega olin sunnitud lugema läbi "Scarlett'i" sisukokkuvõtte wikist, et saada natukenegi rahu oma väiksesse peakesse. Kuid siiski... miskipärast kummitab siiski mind Rhett oma tõekspidamiste ja mitte-ajastukohase käitumisega.

Mälestused

Eile tuletas mu vend mulle meelde ühte naljakat sündmust, mis on viimaste kuude jooksul omandanud täiesti uue taseme oma naljakuse-astmel. Aga selle pärast ma seda ei mäletanudki, et siis ei öelnud see mulle nii palju kui nüüd.

Nimelt andis AC/DC eelmisel talvel välja uue singi, mille videot näidati ka vh1-s. Ja ühel sellel korral sattusime me teleka ette... see lugu käimas, emps vaatab ja ütleb: "Ma peaksin omale suveks uued lühikesed püksid ostma."

Praegusel hetkel toob see juhtumine mulle näole suure naerugrimassi...

Nali naljaks

Ma sirvisin natuke oma blogi ja kui mitte arvestada seda, et minu enda sõnadega võrreldes kohtab siin võib olla isegi üleliia võõrast loomingut. Aga see on nii, kui minu matslikud sõnad ei suuda väljendada kõike seda, mida ma tahaksin tegelikult öelda.

Ikkagi leidsin midagi hirmnaljakat ka... nimelt minu 13. veebruari postitusest lõik:
Kui mõelda eelmise pühapäeva peale ja kõigile neile paberitele, mis me Kaiega AK-s välja printisime, on päris naljakas mõelda, et täna tuli ETV2-st RHCP kontsert. Ehk siis Live at Slane Castle. See oli ju veel Iirimaal kah... Nii naljakas... Kõik on omavahel seotud... ja Buckleyd... ja oh... toretoretore.

Ma ei suuda.. ma olin ikka selline võhik. "...tuli ETV2-st RHCP kontsert. Ehk siis Live at Slane Castle." No mida veel. Live at Slane on klassika. See ei ole lihtsalt kontsert... See on midagi palju enamat. Ja arvatavasti polnud mul tol ajal veel halli aimugi kogu sellest loomingulisest energiast, mida üks RHCP kontsert kiirgab.. ja eriti muidugi Slane...
(muidugi saan ma kunagi nalja selle üle, kui suureks naljakas ma pidasin ennast...)

Ja ma olen siin kirjutanud isegi, et BuckleyD... ;)

Every Person

You take me by the hand
A hand's all I feel right now
It's all I am
It's all that I am
YOu think that I'm a man
I beg to differ
For I am her as much as I'm me
You know this moment in time
Is all my life
Every day is each day thats past
Every person alive is everyone who's died
A ship out in the distance
Is here if I draw it
Multiply time by letting it go by
You paint a star
You give many years ago
New life and it appreciates it
You know this moment in time
Is all my life
Everyday is each day that's past
Every person alive is everyone who's died

Ka pääsukestel on pojad...

Kui traadil istub kaks pääsukest, on üks minu ja teine vanaema oma.

Ootamatu öine külaline