Ideaalne töökoht

Minu ideaalseks ametiks oleks pildistamine, ise olles samal ajal nähtamatu. Et ma saaksin pildistada metsaserval piiluvat kitse, käest kinni hoidvaid inimesi, kui ka mõnda huvitavat kivi või puujändrikku.

Kas kannatused muudavad inimese tugevamaks või nõrgemaks?
Kas pärast pikki kannatusi uuesti kannatades murravad uued kannatused sind täiesti või oled sa muutunud tugevamaks ja suudad raskustele paremini vastu astuda?
Arvan, et hellad kohad jäävad igavesti hellaks ja kui keegi sind lööb ühte sellisesse kohta, teeb see pöörast valu.
Kõige tähtsam on aga murekoorma kõrval mitte ära unustada ilusaid asju, ilusaid mälestusi. Tuleb just neist kinni hoida ja lasta kõigel halval eemale ujuda...
Tegelikult polegi ju olemas inimest, kes oleks kogu aeg õnnelik. See oleks lausa vastuolus loodusseadustega. Kui kellelgi oleks kõik väga hästi, siis oleks tal halb selle pärast, et tal on kõik nii hästi. Kuidas ta oskaks seda head üldse väärtustada? Tema vist olekski see kõige rohkem kannatav inimene maamunal.
Kui palju olen ma nutnud selle pärast, et ma tunnen muret oma tuleviku, võimalike tegude või et ma ei saa oma eluga hakkama? Aga teiste pärast? Need kaalukausid küll tasakaalus ei ole. Ma ju tean, et kuidagi saan ikka iseendaga hakkama, aga kuidas on teistega? Valus on vaadata, kuidas inimesed hävitavad oma elusid ja kuidas nad jäävad elu hammasrataste vahele. Ja mina ei saa teha mitte midagi, et neid aidata.
Seda ma ju ometigi tean, et kui mul endal läheb miski halvasti, siis ma elan selle üle. (No varuplaan mul juba on, et kui miski läheb viltu, siis võib minust saada kasvõi tänavakoristaja. Jube on ju vaadata seda prügilaadungit tänavatel vedelemas. Saaksin midagigi ühiskonna heaolu jaoks teha.) Kui ma mingil kummalisel juhul langengi suurde masendusse, siis aitab mind sellest välja isegi üks väike ilus hetk/asi. Näiteks päike paitamas mu nägu või kiisu, kes ronib sülle tuttu või nägemine, et keegi on õnnelik või siis U2 - Beautiful Day. Ma ei ole ju tegelikult inimene, kes on loodud masenduse jaoks. Seda postitust alustades oli mul hetkeline masendus, aga nüüdseks on see asendunud juba Rõõmuga. See on mu südames, minu näos, minu suul ja mu hinges.
Huvitav, kas sügav mure teiste inimeste pärast ongi kaladel üldine iseloomuomadus?

Oh, Inverted World!?



Thank you for being a friend
Traveled down a road and back again
Your heart is true, you're a pal and a confidant...


Kõigil on vaja sõpru, et elu raskustele mitte alla vanduda.
Aitäh, kallid sõbrad, et te olemas olete. :)

I fought the law and the law won...

Kohtumine.

Täna nägin poes juhuslikult Helenat.
Rõõm.
Palju aega oli möödas.

Kas on tõesti nii raske teha vahet varesel ja hakil?

Program Paast&Palved

var söök,jook,tunne:eluksvajalik;
ravim:parandamiseks;
arstiaeg:halvim;
lõpplahendus:misküllsaab;

begin
clrscr;
if tunne=OK then
jook:=kõik; {including mahl, limps, kohv, piim}
söök:=kõik; {including kartul, makaron, liha, maiustused, vorst, juust, leib}
ravim:=0
lõpplahendus:=mina terve, elu ilus.
else
jook:=kummelitee,vesi,jogurt;
söök:=jogurt,nipetnäpetsiitsealt; {in case of NOT good söök:=minimaalne(nälg) }
ravim:=smecta;
if tunne(kolmapäeval)= Not OK then
arstiaeg:=12:45;
{logic error: arsti vastuvõtt algab kolmapäeval kella ühest.
reason why the error occured: kõik arsti vastuvõtuajad kinni. }
lõpplahendus:=paast ja palved, mis loodetavasti viivad tervenemiseni;
readln;
end.

Nickelback...

Iga uus (niivõrd kuivõrd) üllitis sellelt bändilt paneb mind ikka ja uuesti mõtlema sellele, et no on ikka üks vapustav bänd.

Nickelbacki laul Rockstar kajastab ikka päris hästi kuulsuste elu...
Sams jällegi nii mõnusa hääle ja viisiga, et jube!?


Ikka ja alati Nickelbacki videoid vaadates tekib mul küsimus, et kas Chad Kroegeril on sirged või lokkis juuksed.

Noniih...

Ootasin, mis ma ootasin seda vaheaega, aga nüüd pole ikkagi see, mida sooviksin.
Terve eelmise nädala piinas mind tõbi... hea on olla ainult siis, kui kõht on tühi. Muidu sees keerab, aga mitte kõige hullemini. Tulin nüüd siis vaheajale ja sama jama jätkub... Võtan nüüd miskiseid rohtusid ka. Kui need eriti suurt leevendust ei too, siis esmaspäeval perearsti juurde.

Ma olen alati teadnud, et dieet ei ole minu jaoks.

Tahan süüa!? Liha, kartulit, kastet, kala jms.
Aga mida ma saan? Heal juhul natuke jogurtit ja banaani ja siiski hakkab juba halb.

Aga kodune hoolitsus on siiski üle kõige...
Issi tõi poest väikses pudelikeses activiat ja banaani, õeke tõi mulle poest gefiluse jogurtit ja vennas tõi actimeli.

Uusaastalubadus iseendale accomplished.

Üleeile avastasin end järsku Tartu verekeskuse koduleheküljelt. Siis järsku turgatas pähe mõte, et tahaks ikka varem sinna minna, kui varem mõeldud mõrtsi lõpp. Rääkisin oma ideest Tiinale ja tema oli muidugi kohe nõus. Otsustasime minna järgmisel päeval. Võtsime Verogi kaasa ja käisime kolmekesti verd andmas. Verekeskuses on toredad tädid. Sain ka teada, et minu veregrupp on A+. Järgmine kord, kui verd lähen andma, siis saan teada, kas mu veri ikka kõlbab või pole mul mõtet hakata verd andma.
Igal inimesel, kes pole alaealine või pensionäär, soovitan minna verd andma. On hea tunne olla kaudselt võib-olla ehk kellegi elupäästjagi, ometigi ei pidanud ma selleks "ohverdama" mitte rohkemat kui mõned vähesed minutid oma elust. 1 tund või natuke rohkem aasta peale kokku verekeskuses veetmist ei ole ju liiga palju palutud selle eest, et aidata vältida inimeste suremist liigse verekaotuse tõttu.
Verekeskuse tädid ütlesid mulle ühe kõige armsamatest "Aitäh."-dest, mida ma elu jooksul olen kuulnud, kuid ma tahtsin neile endile öelda seda sama. Verekeskusest ära tulles oli tuju hea ja süda rahul...