Hüvastijätt aastaga 2007

Võin väita, et peale selle, et 2007 on väga ilus arv, oli mööduv aasta minu senise elu parim.

Väike kokkuvõte mõningatest seikadest väga paljudest selle aasta jooksul:

* Viie kooli laagris mängisime Liisiga lolle:P
Küll on head mälestused... Lõbu oli laialt. Matatüüp sai omale hüüdnime.
Vaidlused Jõgeva vs Põltsamaa teemal. Ja palju muud.

* Tiina sünnipäev.
Tiina üles naermine.
Jõime kõrrega teed, kui klass Tiinale laulma tuli.
Jama sellega, kuidas Tiina torti kätte saada.
Õhtuses koolimajas käimine ning Tiina mullid ja Kaie-Liisi Jääääre saade sellele.

* Sõbrapäeval hommikusöögile minnes on keegi riputanud ühika esimese korruse lakke
Kasekese komme. Milline maagiline tunne.
Kaartide valmistamine koolis.
53B sõbrapäeva-postkast, mis sai vapustavalt ilus.
51. lennust natuke seltsi ja kaasmeisterdamist meie kaartide-tegemise ajal.

* Minu sünnipäev.
Mind veetakse ära tuppa 406.
Sünnipäevaks "Da Vinci kood".
Üks mõnus lebo õhtu, kui vedeleme põrandal, kõht metsikult täis ja jalad taeva poole.

* 8. aprill legendaarse Sürrealistide blogi sünd.
Kõigi blogimiste naba.

* Imeline kevad, kui sai turnika peal raamatut loetud ("Jevgeni Onegin"), puu otsa ronitud ja mööda rööpaid edasi-tagasi kõnnitud.

* Lehto Salato. Samal ajal kui paljud olid ballil, hakkasime meie Liisiga eksperimentaalbotaanikuteks. Kraanikausis mulla soendamine, seemnete külvamine sipelgapessa ja muud taolised algajalikud tobedused andsid sellele õige hinge.
Mitmeid kordi unustasime nädalavahetuseks Lehtole ja Salatole anda piisavalt juua, kuid nende turgor taastus õnneks iga kord.
Mõni taimeleheke sai isegi ära söödud.
Kahjuks meie hooletuse tõttu nad lõpuks siiski hävisid.
Portsjonid Lehtost ja Salatost said ka ühe põõsa alla istutatud.
Lehto ja Salato tõid meie ellu palju meelelahutust. Näiteks olid nad üks põhjustest, miks me hakkasime ühika akende all veesõda pidama.

* Meie pikad jalutuskäigud mööda tundmatuid teid. Lihtsalt mõnus.

* Need paljud-paljud korrad ujumist. Küll lühikeste pükste ja T-särgiga, küll kleidiga kuid ka ujumisriietega.
Põhiline distants oli 8.
Need korrad, kui me Liisiga mõtlesime, et ei tasuks kaldast kaugel olles päris naerukrampe saada.
See kord, kus me läksime kuuekesti hommikul vara-vara enne kooli ujuma.
Too kord, kui me Liisiga võtsime "olümpiaadivabapäeva" (st tegelikult päeva maakondliku olümpiaadi eest, kui ei pea kooli minema) ja olime ainukesed inimesed rannas.

* Jalgpalli vaatamine Nõo staadioni ääres. Selle aasta meistriks krooniti meie klass (53B), teise koha omanik oli mu teine lemmik 51B.
Eriti jääb meelde mäng, mil 51A ja 51B -vaheline jalgpalliheitlus läks koguni penaltiteni välja. Võitjana väljus 51B.

* Kaie sünnipäev.
Hommikul enne nelja üles ja päikesetõusu vaatama. Kogu meie kamp.
Ärkamisjärgus loodus ning järsku metskits, kes jookseb üle tee. Ta küll kukub, kuid jõuab õnnelikult teisele poole teed. Imeilus päikesetõus. Kaie sünnipäevapiknik internaadi ees murul. Käime ujumas kaugema järve ääres, kus on aga mõnusam vesi.
Me Liisiga teeme ka paar kiiremat sammu, kuna on vaja meil minna väikse ringiga;).
(Siinkohal tuleb meelde nüüd talvine Laheda-kaamelijutt).
Igal juhul. Õhtu poole oli veel ka maagiline ujumaskäik 8-järves. Kõige meeldejäävam oli see aga sünnipäevalapsele. :P
Siinkohal peaksin mainima ka 51B platsi Antiikolümpia jaoks. Nimelt tegid nad väikse jalgpalliväljaku. Minu arust geniaalne.
Aitasime Kaiega teistel ehitada meie klassi telki vms... Muidu oleksin suurema heameelega seda teinud, kui mitte samal ajal poleks käinud telekast Eesti vs Inglismaa jalgpallimatš. Mingist hetkest hakkasin seda siiski vaatama. Ilm oli soe. Tubades olid aknad lahti. Naljakas oli kuulata, kuidas siis, kui eesti väravasse pall löödi, igal pool ropendama hakati.
Väga eriline sünnipäev.

* 7. juuni 2007. Viimane T.

* Rabarock. Sai kah siis esimest korda sel üritusel käidud. (millegi pärast oleksin tegelikult siin kasutada sõna 'väisama', aga jätsin siiski välja)
Kõige meeldejäävamad sellest üritusest olid:
Clawfinger (see sellepärast, et seal oli metsik rabelemine lava ees ja just sinna me Erkkiga trügisime. Tolm oli näos, juustes, kõrvades, ninas riietes, jalanõudes ja igal pool mujal. Jalg oli marraskil, kuna vahepeal inimesed kukkusid ning ühel korral jäin mina nende alla kinni. Õnneks Erkki rebis mind püsti ning sain ka jala kätte.)
Dagö (seda olid kogunenud väga paljud kuulama... nii karmimad tüübid kui ka mahedama muusika austajad.)
Kosmikud (väga viis bänd)
Laibach (peaesineja, kes paljudele ei meeldinud. Väga sügava mõttega. Videod olid taustaks ning need puudutasid väga paljusid rahvusvahelisi probleeme.
Mõned tsiklimehed hakkasid seda bändi vihkama, kuna nende arust oli ühes videos ühel kaardil topitud Venemaa või mingi taolise asja valdusesse. Ei teagi, kas oli nii või mitte.)

* Juuni lõpus oli meil filmiõhtu. Käisime siis neljakesti Põltsamaa kinos vaatamas Kariibi mere piraadid 3-e. Öö läbi vaatasime filme ning pärast seda läksin tädi Eevi juubelile.

* Kosmoses näeme, raisk! tuuril sai kah käidud. Just nimelt Kosmikute pärast.

* Maria sünnipäev. Tutvusin Lõuna-Eestiga ning oli meil üks mõnus olemine seal.

* Millalgi enne Liisi sünnipäeva oli meil Kaie ja Tiinaga veel üks filmiõhtu.
Vaatasime "Amelie"-d ja see oli õhtu, mil tulime ideele vändata üks vahva film.

* Liisi sünnipäevafilmi tegemine. Hääletasime Kaie ja Tiinaga Nõkku, Tartusse, Põltsmaale, Paidesse, Pärnusse, Rakverre, Rakkesse, Rakverre ja Jõgevale.
Huvitavad inimesed ja vihmane ilm. Head reisikaaslased ning sihtmärk silme ees.
Kõige parem oli filmi esilinastuse ajal jälgida Liisi näoilmeid.

* Liisi sünnipäev. Sõitsin tabiverest Jõgevale ja Jõgevalt Põltsamaale. Pärast sama Marsruudiga Tabiverre tagasi. Ja ma ei käinud kordagi kodust läbi.
Liisi sünnipäevaga meenuvad filmi esilinastus, partide toitmine, kaartide mängimine, Liisi, Kaie ja Tiinaga varahommikune jalutuskäik, Simpsonite film (mis ei jätnud eriti head muljet) ja kõige sellega kaasnev sürreaalsus.

* Veronika sünnipäev. Ehk siis kohtumispaigaks oli Tartu. Sealt sõitsime kuuekesti (mina, Kaie, Liis, Tiina, Maria ja Maris) Assikverre. Veronika pool veetsime ka väga mõnusasti aega. Õunamahlal oli kuidagi veider maitse. See oli jällegi öö, millal mina ei saanud kordagi sõbra silmale (mul olid jutukaaslased).
See on nagu reegel, et alati pärast ööd, kui ma pole üldse maganud, toimub mingi perekondlik üritus. See kord oli selleks siis suguvõsa kokkutulek, mis toimus esimest korda minu teadliku elu jooksul. Hommikul vara siis Assikveres me kõik bussile (välja arvatud Maria ja Maris, kuna neil rohkem Lõuna-Eesti kanti minek).
Olime algselt ainukesed inimesed seal bussis (bussijuht muidugi ka). Me Kaie ja Liisiga saatsime siis Tiina kõige pealt rongile. Seejärel hakkasime ootama bussi,
mis viiks nad Põltsamaale. Avastasime, et pühapäeval on bussiliiklus eriti hõre.
Seega saatsin nad kohta, kus nad said hakata hääletama. Sinna oli kõigest paari kilomeetri pikkune tee. Saatnud nad ära, kõndisin kogu selle maa uuesti ning teist sama palju veel otsa, et koju jõuda. Siin hetke istusin ning hakkasime sõitma Äksi surnuaiale, kus ühiste esinevanemate haual pidi toimuma esialgne kogunemine.
Sealt juba Tabiverre väiksele peole. Pärast pidu kõndisin õhtusele rongile.
Päris õhtuks kadus aga uni ning olin nii kaheteistkümneni üleval umbes.

* Armastusfilmide festival Tartus (TartuFF). Rongis, millega me Kaie ja Liisiga Tartusse läksime, oli juhuse tahtel ka Egon.
Igal juhul TartuFF oli minu elu tipplebo. Ausalt. Nii vägevat lebo annab ikka korraldada... Meil oli nelja peale kasutada Tiina sõbra ühetoaline korter.
Hea muusika ja muu selline ning LEBO. Päev otsa. Tuleb banaani isu - helistame inimestele, et see meile koju kätte toodaks. Ja meil veab.
Head filmid ja veelgi parem seltskond, mõnus lebo ning kohe uue kooliaasta algus ja paljude toredate inimeste kohtamine üle pika aja - mida veel elult tahta.
Tõesti, see oli elu LEBOM aeg!?

* Kooli alguses siis kümnendike võõrustamine toas 406. Seal oli nii palju inimesi, et õhust ja ruumist hakkas ammugi puudus kätte tulema.

* Müstika kooli jätkub - ka sel aastal pani keegi kõigi tubade (arvatavasti kõigi) ustele jõulukaardid. Kahjuks oli sel aastal ka koolis üks Grinch, kes kiskus ustelt neid ära ja loopis põrandale. Ka ümmargusele aknale on ilmunud uus kiri.
Kui eelmisel aastal oli seal "Kõik tahavad armastada ja olla armastatud.", siis sel aastal on seal "Iga paik, mida armastad, on sinu jaoks maailm."

Olen mõistnud, et häid mälestusi on halb omada juhul, kui sa mõtled, et see kõik on möödas ja nii häid aegu ei tule enam iial. Tuleb lihtsalt tunda rõõmu kogetust ning olla rahul, et anti vähemalt kordki elus võimalus olla nii õnnelik. Ja ega see ei väida, et veelgi paremaid mälestusi ei kogune meie mälestuste varasalve tulevikus.
Õnne ja edu kõigile uueks aastaks!
Osake näha, et elu on ilus ning täis väiksemaid ja suuremaid rõõme.
Inimesed on ilusad ja head, maailm ise aga naljakas ning kõik on täpselt nii positiivne, kui positiivseks sa ise ta mõtled.

Jõuluõhtu

möödus väga rahulikult. Kaks ja pool tundi sellest sai vaadatud kogu perega DVD-lt salvestust Jaan Tätte ja Marko Matvere laulude õhtult "Vana kuub". Väga mõnus.
Kingituste avamine... Ütleks, et nüüdsest jääb siis igakuine Horisondi ostmine ära. (Jaanuaris veel peab, kuna Jõuluvana jäi oma asjatoimetustega natuke hilja peale).
Täitsa mõnsa. Jõulud on ikka rahulik aeg. Natuke ärevust tekitas siiski miskine olevus... Ka tema sai ära jäädvustatud: (loodan, et ta ei pahanda)

Tiitlita

Pole ammu arvuti juurde pääsenud. Nüüd on mul võimalus ning täiendan oma blogi.
Neljapäeval pärast kuuendat tundi läksime Margiti ja Tiinaga bussile. Tartus ootasime Tiinaga kahekesi bussijaamas Tartu-Jõgeva-Rakvere bussi. Bussijaamas ajasime veel Heliniga juttu ja Kajat ja veel paari nõokat oli näha liikumas. Bussis oli minu koht hõivatud ühe kuti poolt. Tiina istus siis tema kõrvale ja mina kohale, mis asus diagonaalis üle vahekäigu Tiinast. Minu arvates tegi Tiina alguses suht palju paanikat seal selle pärast, et me koos ei saanud istuda. Ta isegi küsis kutilt (sellelt, kes tema kõrval istus ja tundus päris ja oli peale selle ka üpriski kena välimusega), kas ta ei tahaks mujale istuda. Tüüp ei viitsinud. Oma sehkendamisega oli Tiina sellesse asjasse pühendanud ka tädi, kes istus minu kõrval üle vahekäigu. Ja siis Tabiveres, kui peaaegu kõik maha läksid, pakkus tädi, et me võiksime Tiinaga koos istuda vabadele kohtadele. Siis Tiina enam ei tahtnud. Arvan, et meist jäänud eriti hea mulje...

Jõgeval astusin bussist oma metsikult raske spordikotiga alla. Erkki oli kahjuks tööl, kuid helistasin talle ikkagi, et jätan koti tädi poole ja kõnnin ilma kotita koju. Siis istusin hetke kodus. Võtsin midagi hamba alla. Erkki jõudis koju. Oli nõus mind isegi viima JÜG-i jõulupeole.
Jõulupeol avastasin, et on kaks võimalust: 1) JÜG õpilased on palju loovamad kui nõokad 2) JÜG õpilased viitsivad palju rohkem, kui nõokad.
Jõulupidu oli normaalse pikkusega (nii tund ja kümme minutit) ja etendused kõik väga nauditavad.
Pärast seda käisin Helina pool, kus oli kah väga mõnus istuda ja juttu puhuda...
Reedel ärkasin vara (pool 10), et minna poodidesse ja seejärel Tabiverre.
Laupäeval kütsin esimest korda elus ise suitsusauna.
Pidasime ka Karini sünnipäeva. Täitsa tore oli.
Täna käisime haiglas vanaema vaatamas. Minu üllatuseks oli Maarjamõisa onkoloogia osakonna maja väljast poolt üldse-mitte-haigla-moodigi. Seest poolt nägi see välja juba natuke rohkem haigla moodi, kuigi mitte üldse tavalise haigla moodi. Kurb endalgi tunnistada, kuid üks osa minust tahtis minna vanaema vaatama just selle pärast, et näha haiglat ja selle elu. Vanaemal oli väga hea meel meid kõiki näha (nimelt oli meid kuus: tema tütar, väimees, 2 tütretütart ja üks tütretütretütar).

Arstinduse kohta veel nii palju, et kuulsin, et arstiteaduskonna tudengid (oli vist...) peavad olema 8 kuud kiirabi vastuvõtus. Vahetused on ka nii 24- või 48-tunnised. Kas mina oleks kõigeks selleks õppimiseks, vastutuseks ja pingeks valmis? Kahtlen selles miskipärast.

Vanaema rääkis, et ta ei saa seal eriti liikuda, kuna ta on muidu ka ratastoolis ju kodus ja nii, aga et üks õde (meesõde) pidavat olema hästi tore ja sõidutama teda koridorides ringi. Ta pidavat kah tahtma arstiks saada...
Sellist asja oli nii äge kuulda...

Kas ma olen nüüd õnnelikum või kurvem?

Ei teagi öelda. Ainuke, mida ma tean, on see, et ma sain just hetk tagasi emotsionaalse šoki.
Mis kõige iroonilisem: praegu tuleb telekast Michael Bublé - Everything. Kes asjaga kursis võib juba mõista, millest või kellest juttu tuleb.
Igal juhul. Jah. Ma olen vapustatud. Ma olen õnnelik vist. Vist. Kõik pöördus ringi. Kuid see kõik oli juba ammu unustatud. Või noh, niivõrd kuivõrd. Lihtsalt naer tuleb peale. Elu on iroonia [või aroonia ;)]. See laul. Ja siis Triin siit kõrvalt annab mulle korraks oma kõrvaklapi, et ma kuulaks, kas see laul, mis seal parasjagu tuleb on tihti telekas või mitte. Muidugi mitte, kuid see laul on mälestus kevadest. Unustamatuimast kevadest...
Tegelikult sain kinnitust, et on juhtunud see, mida ma peaaegu et kardan, kuid nüüd, kui see käes on, ajab see kohutavalt naerma. Ehk on see natuke kurva alatooniga naer, kuid siiski.
Jällegi: praegu kostab telekast "Bittersweet Symphony".
Ei. Elu on kummaline.
Ma armastan elu!? :D :P

Huvitav

Tänane õhtu jääb mulle alatiseks meelde kui päev, millal ma esimest korda elus mängisin oma emaga kaarte. Ausalt öeldes polnud ma teda kunagi varem üldse kaarte mängimas näinud. Eriti huvitavaks teeb selle veel fakt, et kaardimäng on meie peres tegelikult küllaltki populaarne. (Mängisin Kati, Tiidu ja isaga tonni ja sain auväärse II koha!?)
Tõesti huvitav. Nii naljakas oli näha, et emme võtab kaardid kätte ja mängib koos meiega. Maailm ON hulluks läinud.

Tiit ütles oma peaaegu kaheaastasele tütrele naljaga: "Mine nurka ja arene." (nimelt polnud Karin nõus ütlema sõna "palun"). Mõtlesin hakata aga ühe arenemise liigina kasutama sõna "evolutsioneerima". See oli rohkem ajendatud sellest artiklist, mida ma Arvamus Kultuurist lugesin, kus räägiti, et evolutsioon on tegelikult järjest kiirem...

Ah ja ikka ja jälle tuli tänase päeva jooksul meelde eilne arutlus Tiina ja Harriga teemal, millal hakkab laps mõtlema. Harri defineeris seda mõtlemist sellega, millal hakkab laps ütlema: Miks?
Kariniga on pooled vestlused sellised:
Mina: Karin, ära lõhu seda!?
Karin: Miks?
Mina: Sest see läheb katki.
Karin: Miks?
Mina: Sest see on õrn.
Karin: Miks?

Ja nii see käib. Tema lausutud sõnadest on pooled Miksid. :P
Ta on nii naljakas.

Tal oli igav ja ma ütlesin, et ta tooks sodi pange, kuhu saab mandariinikoored visata. Ta ei leidnud seda üles. Ma läksin talle siis appi seda otsima. Näitan talle kätte, et näe, seal pissipoti juures. Karin kõnnib jalanõude juurde ja võta mingise teise suvalise pange. Ma ütlen: ei, see seal pissipoti juures. Karin vaatab osutatud suunas, hakkab naerma, paneb käes oleva pange põrandale ning ütleb: Aaa, pissi...
Kaheaastased pätakad on nii mõnusad!?

Jõulueelne linnaskäik

Läksin siis perega linna, lootuses kohata mõnda endist kooli- või klassikaaslast. Kahjuks ei näinud neid ühtegi. Nii üllatav, kui see ka poleks, nägin linnas aga hoopis ühte praegust klassikaaslast (nimelt Urrri) ja ühte praegust koolikaaslast (Tiiat). Urrri nägin veel kaks korda koguni. Imelik. Tundub, et nädalavahetustel on Jõgeva linna peal ülekaalus nõokad.
Raamatukogus sai käidud, õel aitasin ühe kingituse osta ning sai nauditud üldist meeleolu.
Kõige krooniks tuli Jõgeva Kaubahallis parajasti Seal - Kiss From a Rose.

Armas

Täna siis Nõos enne rongile minekut kuulasin, kuidas Tiina ja Harri arutavad erinevate asjade üle. Nii mõnigi kord muigasin/naersin ühe või teise üle.
Arutlusel olid teemad nagu: Kumb oli enne kas valgus või pimedus? Kui täpne on kõige täpsem kell? jne...

Igal juhul rongis oli täna üllatavalt vähe inimesi. Kogunisti peaaegu pooled istmed olid tühjad (kui isegi mitte rohkemad).
Igal juhul oli selle rongisõidu juures üks meeldejääv sündmus. Nimelt Kaarepere raudteejaamas läks teisest vagunist maha üks vanem tädi koos ühe väikse tüdrukuga. Nad jäid perroonile seisma ning tädike sättis tüdrukukese salli. Väike tüdruk vaatas rongi poole ja vaatas mulle otse silma sisse, naeratas ja lehvitas.
Vastutasuks ta sai minult küll ka ühe pika naeratuse, kuid kahjuks ei suutnud ma oma hõivatud käsi (ei mäletagi, mida ma parajasti käes hoidsin) piisavalt kiiresti vabastada, et talle vastu lehvitada.

Sellised asjad teevad meele nii rõõmsaks.
Sellisel hetkel on ainult kaks kohtuvat silmapaari, naeratus ja mõistmine.
KOHUTAVALT ARMAS!

Miks

mu vanaisa jumalasse ei usu?
Kuna väiksena talle vanemad rääkisid, et kirikus ei tohi peeretada, muidu Jumal karistab sind. Temal oli see aga ükskord kogemata juhtunud ning kuna midagi ei juhtunud, siis sellest ajast peale ei usu ta enam Jumalasse.

Päeva uudis!

Umbes kord tunnis hüüatan: "Täna on detsember!?"

Ilusat jõulukuud kõigile!

Hea algus nädalavahetusele

Mind äratati küll hommikul vara (nii veerand 11), kuid hea päev siiski. Hommikusöök ja siis poodi. Jõgeva kesklinn on osaliselt autodele blokitud, kuna on miskine puupäev. Pargis trallitavad rahvatantsijad ning teisel pool teed müristavad saagidega onud. Sattusin kokku ühe väga toreda sõbraga. Ta rääkis, kuidas neil seal JÜG-is asjad on ja mina rääkisin natuke ka NRG-st.
Ta rääkis oma füüsikaõpetajast. Ta ei pidavat enam üldse teadma, mida ta õpetab. Ta andvat uue valemi ja pärast tuleb välja, et see oli hoopiski vale valem.
Selle peale tuleb mulle meelde meie Muia. Oi nalja. Muia on ju omaette tegelane. Usun, et ta annab meile väga hea füüsikaalase treeningu, kuid sellist isiksust juba naljalt ei leia...
Krissu ema hakkab siis rääkima, et tema töökaaslase naine (vist, ma ei kuulnud hästi) töötab Nõo koolis õpetajana. Ja siis ütleb, et vist töötab ikka Reaalgümnaasiumis, mitte põhikoolis. Hamer perekonnanimeks. Meie armas-kallis-tore matemaatikaõpetaja!? Kui väike on Eesti!?
Nüüd kodus jällegi ja täna siis ema sünnipäevapidu! :P

Üks vägagi keerukas nädal jällegi peaaegu et seljataga

Päev päeva haaval siis esmakordselt:

Esmaspäev:
Minu õnneks on täpselt teise tunni (matemaatika) ajal kodanikupäeva üritus. Kartsin, et äkki pole meie klassil kõnet, mida esitada, kuid tuleb välja, et hoopis mitu tükki.
Ahah. See üritus algas muidugi väga muserdava teatega. Muidu olid siis tavalised tunnid, ainult et 6-8 tund oli matemaatika. Viie kooli võistluseks valmistumine. Pärast tunde veedetud aeg ei ole siinkohal mainimist väärt.

Teisipäev:
Selleks päevaks oli siis ette nähtud 4 matemaatikat, kuna lisaks tavatunnile, mis sel päeval toimus, oli jällegi ka 3 tundi VKV-ks valmistumine.

Kolmapäev:
Mainiks ära siinkohal ka ühe korrapärase matemaatika tunni. Füüsika tunde oli sel nädalal ka üks rohkem (st 6) keemia arvelt. Lisaks sellele ka füüsika raskemate ülesannete lahendamine õhtul (kuhu ma sugugi ei viitsinud ju tegelikult minna, aga ei kahetse) ja sellest päevast sai alguse minu mandariinihullus (selle aastane).

Neljapäev:
Oli võimalus magada kaheksani, kuna VKV registreerimine pidi olema kell 9.30 ja algus kell 10.00. Mida mina, loll, tegin? Ma olin seitsmest alates üleval!?
Niisiis oli sel päeval 4 tundi (mitte akadeemilist tundi, vaid 4*60 minutit) matemaatikat.
Õhtusöögile minnes nägime Juurikut, kes ütles, et tulemused on väljas. Minu suust paiskus välja tõeline karjatus. Ei tea, mis ta must nüüd arvab.
Tulemuseks oli minule 50-st osalejast 22.-25. koht. Ma olen kurb vaid selle pärast, et üks ülesanne, mida ma üldse ei lahendanud, oli tegelikult nii lihtne...
Pärast mängisime väljas lumesõda, mis oli väga lõbus. Mina ja Kaie, kui tõelised 53B-kad oma oranžide klassipusadega (ja mul oli kaelas ka roheline sall, mille pärast tundsin enda porgandina). Tiina ja Liis olid talvejopedega nagu korralikele A-katele kohane. Pärast läksime poodi ja ma ostsin suure-suure hunniku mandariine, mis on kahjuks juba ammu kõik otsas.
Veronika ja Maria tulid kapist välja.

Reede:
Plaanipärased 2 mata tundi. Ja muud sellised asjad.
Tiinaga rongi peale. Siinkohal mainiks, et ilm on hetkel vapustav - kogu see lumi ja vaikus. Tartus tulid rongi peale ka Eda ja Egon. Nalja sai ja tore oli. Jõgeva tuli hirmsa rutuga. Mälestuseks kaks kallistust ja tumeda šokolaadi tükike. Elu on positiivne.



See nädal tundsin jällegi, et mind narrib saatus, kuid sellest ei hakka täpsemalt rääkima.

Mu sugulane hakkas just rääkima, et oma sünnipäeval (14.12) läheb ta kinno ja vaatab filmi "Golden Compass". Mul süttis väike lambike ning uurisin natuke lähemalt. Selle peale andis ta mulle selle aadressi http://www.goldencompassmovie.com/
Nii äge. Ma ju just praegu olen triloogia, mille esimene raamat see on, kolmanda osa, "Vaigust kiiker", lugemise juures. Selle filmi peaks ise ka millalgi üle kaema.
See oli tänase päeva tipp.

PS! Mata tunde ja mõningat füssat kommenteerisin ainult illustreerimaks, kui nolifer saab olla! ;)
Tegelikult on mul väga hea meel, et see nädal oli, aga veel parem meel on, et see möödas on.

Superkooslus

Bread "Make It With You" + Minesweeper ekspert = 159 sekundit.

Ahastus!

Käisin siis täna raamatukogus. Saagiks langesid "Tema tumedad ained" triloogia kolmas raamat, ning Dan Browni "Pettepunkt". Viisin ära 3 raamatut, kuid need 3 olid õhemad kokku kui 2 nüüd laenutatud raamatut. Peale selle on mul käes veel 3 raamatut, millest 1 on sisult väga raske, kuna suht teaduslik ikkagi ju. Mul on selline tunne, et ma tahan lugeda, lugeda, lugeda ja lugeda. Aga kõige muuga peab ju ka tegelema. Õppimine, sõbrad... Nõos on lugemine üpriski võimatu. (Siin kohal märgiks ära oma suursaavutuse: Ma sain sel nädalal Nõos ühe raamatu läbi!?!? -kuid ma olin seda juba mitu nädalat lugenud- ja selle sain ka läbi ainult põhjusel, et Liis, Tiina, Kaie ja Maria olid linnas ja Veronika üritas magada. Kuid siiski: Ma siiski sain selle läbi.)

Selle nädala igal varasemal hommikul, ärgates oma äratuskella või Maria peale, mõtlesin, et tuleks ometi ükskord see õnnis nädalavahetus, mil saan magada nii kaua kui soovin, kuid täna hommikul ärkasin ma pool kümme!?!? Siis sattusin ma tõelisse masendusse. Otsustasin, et saagu, mis saab, kuid mina ei tõuse veel üles. Suure pingutamisega jäin magama ning ärkasin pool üksteist, mis tundub siiski nädalavahetuse kohta ääretult vara, eriti kui võtta arvesse seda, et ma läksin nii kahe paiku magama.

Nüüd siiski lugema ja õppima. Kohustused ootavad...
Äkki ma siiski natuke ootan viie kooli võistlust (küll mitte nende matemaatikaülesannete pärast).

Ikka veel arvan, et maailm on ilus.

Järgmisest nädalast

Ma tunnen, et minu lähitulevikul on minu jaoks ainult numbrid, numbrid, numbrid ja numbrid.
Nimelt on siis esmaspäeval lisaks tavapärasele matemaatika tunnile veel 3 tundi matemaatikat 6.,7. ja 8. tunni ajal. Sama lugu on teisipäevaga. Neljapäeval ootab siis ees see kurikuulus viie kooli kohtumine, kuhu nagu eriti ei tahakski minna.

Millegi pärast vedasin selleks nädalavahetuseks koju ühe suure hunniku raamatuid. Äkki peaks raamatukokku minema...


Ikka ja jälle tunnen ma, et mu süda teeb õigeid valikuid, selliseid, mis lasevad mul tunda end vabalt ja piiramatult, olla mina ise.




Pärast rongisõitu sai läbi hüpatud Selverist. Kuna seal aga polnud leiba, mis meie pere jaoks on ainuke söögikõlbulik leib (Pere Rukkileib), siis pidime minema ka Kaubahallist läbi. Astun siis Erkki ja emaga poe uksest sisse, kui meile astub vastu turvanaine. Ta küsib, et kas me tulime teatrisse või poodi. Meie läksime muidugi ainult poodi ja mingist teatrist polnud meil aimugi. Sisse meid siis igal juhul ei lastud. Teater Jõgeva Kaubahallis!? Erkki: "Millal Kaubahallis kino saama hakkab?"

Üldse on maailm omamoodi hulluks läinud (või vähemalt Jõgeva). Kaubahallis teater, keset talve ehitatakse linna keskele purskkaevu ja parki uusi jalgradasid, Keskuse poes lammutatakse pooled seinad maha, Selveris on müügil uus Horisont jms.

Oeh

Ma tunnen, et elu on ilus. Tulime täna rongiga koos Margitiga jällegi Nõost koju ja noh... mu tuju nii hea.. :P Märksõnaks on ÄRT. Kes saab aru, see saab, ja kes ei saa aru, see ei saa. Ma ei saa sellest isegi peaaegu aru... :P Aga elu on ilus!
Tõeliselt hea tuju ja HOMME HOMMIKUL SAAB MAGADA!?!?!
:P
Tegelikult pole see hea tuju mitte ainult ÄRT pärast... :P;)

Twisted Transistor

Selline bänd nagu 12 Stone Toddler üllitas plaadi nimega "Does It Scare You?". Sain täna teada, et tegelik pealkiri on hoopiski "Does It Scare You The Thought Of A Twelve Stone Toddler Running Towards You Because He's In Love With You?"

Ütleks, et päris hea...



What's the scariest thing about 12 Stone Toddler guys?

We're human beings. Humans are scary - watch the news.

Unustasin mainida, et...

... enamuse nädalavahetusest olen tegelenud ühe poisi sebimisega, kes on meeletult armas. Me vaatasime eile koos jalgpalli (selle kohta nii palju, et Andorra vastu ei ole tähtis osavõtt vaid võit) ning oleme päris palju musitanud. Tal tuleb varsti tähtis päev - paari nädala pärast või varemgi saab ta nimelt poole aastaseks. Väike Marko on meeletult armas ja kallis.

Voh!

Tsiteeriksin siinkohal oma venda. Ta nimelt väitis, et Indie on muusika, kus kampsunitega tüübid mängivad tuimasid rütme.
Kampsunitega tüübid... päris hea ju.
Indie, indie, indie.
Inglased ja nende lähinaabrid (šotlased) on selle koha pealt ikka küll minu heakskiidu saanud.

Mulle tundub, et ma puudutan seda teemat siin natuke liga palju, kuid mind ajab lihtsalt naerma/ahastusse see, kui ma kuulen jälle kuskilt mõnda head lugu, tõmban omale selle loo ning teisigi selle bändi lugusid. Lihtsalt ülevaateks otsin wikipediast bändi kohta infot ning vaatan jälle kord, et inglise või šoti bänd ning muusikastiil kas indie, indie rock või indie pop või alternatiiv rock.

PS! Mulle tundub, et ma ikkagi suht tahaksin sinna Korni kontserdile.

Enesega rahul

Selle nädala võtaks siis minu jaoks kokku see, et ma sain kirjandi eest viie (miinusega, kuid siiski)!? Olen väga rõõmus selle üle. Uskumatu... Mina, kirjand, Ambre, 5? Ei ole just väga tavaline kooslus... :P



Parem on anda kui tahta.



Ma tunnen, et olen täna natuke ebaviisakas tujus, kuid mul on hea olla. Loodan, et need inimesed msnis, kellele ma unustasin vastata nii umbes pool tundi või kui nemad mu käekäigu järgi uurisid ja mina unustasin viisakusest vähemalt samaga vastata, andestavad mulle. Hetkel luban ma omale nii logisevaid lauseig, nagu eelmine.
Elu on keeruline, aga ILUS!

Jõuluootus

Täna tegime siis omavahelise loosipaki ära... Olen tulemusega rahul, aga oleksin ju igal võimalikul juhul sellega rahul...

Vene keele tund

Saatuse õrritamine ei ole naljaasi.

Täna vene keele tunnis, kui õpetaja hakkas võtma kapist õpikuid ja neid laiali jagama, mõtlesin, et kui saan endale Sibliku õpiku (lihtsalt esimene nimi, mis mulle pähe tuli, kui ma mõtlesin nimedele, mida ma eile nende õpikute taga olin näinud), siis *siin kohal salastatud informatsioon* (igal juhul on see seotud inimesega, kes meenub mulle alati lauluga Mika - My Interpretation). Ma avan vaikselt ja rahulikult õpiku tagumise kaane ning ennäe, kelle nimi seal seisab!? Kui suur on võimalus, et kõigist neist õpikutest just see õpik ja kõigist õpilastest just mina saan selle õpiku kasutamiseks? (Tingimustes oli ka veel see, et Veronika pidi valima endale raamatu st mina ei võtnud meie lauale asetatud raamatutest endale enne vaid vaatasin, mida Vero teeb. Ja ta andiski selle mulle)
Ma pidin šoki saama: pulss mitmekordistus, keskendumisvõime kadus ning ilmusid muud taolised haiglaslikud nähtused.
Ega ei tasu saatusega mängida. Aga ma teen seda ju alati... Igal pool... Aga see ajab mind hulluks. Need märgid nagu ennustaksid mu elu ette... mingil määral... st seda olen ma varem tähele pannud, kuna ma ei oska midagi öelda selle märgi kohta, kuna ma ei saa iial teada, kas see vastab tõele või mitte...

Teise veerandi esimene päev

Täna oli üks kummaline päev. Öösel ärkasin üles alarmi peale, kuid unesegasena otsustasin edasi magada, et midagi hullu niikuinii pole. Varahommikul kuulsin mingit kõvat pauku. Mingi jõuluehe lendas alla, aga siis ma seda veel ei teadnud... Magasin siiski edasi. Unes nägin, kuidas pidin inka tunnis vastama mingit raamatut kogu klassi ees. Mul läks totaalselt metsa ja mul oli millegi pärast kiire. TT ütles, et ma pean järgi vastama...
Pärast esimest paari tundi tundsin, et elu on ilus ja ilusamaks on raske minna. Tuli aga välja, et vene keele tunni asemel on hoopis kontser kogu gümnaasiumile saalis. Kohale olid tulnud 2 tüüpi Soomest. Üks tundus ikka päris põder, aga teine oli esialgselt pärit hoopiski Tansaaniast. Nende bändi nimi on Pole Pole, mis pidi suahiili keeles tähendama take it easy. Üpriski alguses panid nad kõik inimesed saalis tantsima mingit tantsu, mis oli väga lõbus ning arvatavasti midagi pärismaalaste taolist. Igal juhul kaasnes sellega ka palju häälitsusi ja naeru... Mulle nii meeldis. Need onud olid ägedad. Soomlasest onu rääkis ka natuke eesti keeles... isegi suhteliselt normaalselt... Teine onu ütles kah vahepeal eestikeelseid väljendeid, kuid tema aktsent oli päris suur.,, Ei ole midagi... Kokkuvõttes oli see peaaegu sama tore, kui on soojal suve/kevadpäeval rannas lebada, ujuda soojas vees ning sõpradega lobiseda. Lõpus esitasid nad loo, mis oli kohati soome ja kohati suahiili keeles. Refrään oli eestikeelne, et me saaks kaasa laulda. Refrääni sõnad olid: "Ja me laulame ja me laulame, olge õnnelikud, olge õnnelikud,..." Ja ma olin veel õnnelikum kui varem. Naer, rõõm ja õnn tahtsid minust välja pääseda, kuna sees oli neil kitsas... Niisiis käisin ma ringi ning naersin muudkui kas kellegagi koos või omaette...
Ei teagi täpselt, mis selle päeva just nii superilusaks tegi, kuid hea, et see nii läks.
Teise veerandi esimene päev on paljutõotav!

Vapustav!

Esimene lumi. Igal aastal on see üks maagiline päev, üks maagiline hetk.
Maailma parim äratus on vaadata aknast välja ja näha lund, millest veel eile polnud märkigi.

Nonii

Mul oli valida 4 raamatu vahel, mida hakata pärast "Alkeemiku" lõpetamist lugema. Kohe kuidagi ei osanud valida. Lõpuks kaldusin aga ikkagi "Härra Pauli kroonikate" poole.
Noh, hea meelega tsiteeriks siinkohal seda raamatut, aga selleks peaksin terve raamatu siia ümber kirjutama, kuna see on hullupööra naljakas. Algus vähemalt küll on paljutõotav. Loodan, et jätkub samas vaimus lõpuni.
Siinkohal tahaks tänada Liisi, kes teavitas mind sellise toreda raamatu olemasolust...

Tuli meelde

Tuli meelde, tuli meelde, tuli meelde!?!?!?
Meenus, mida ma unes nägin.
Ma läksin oma ema ja isaga Itaaliasse. Igal juhul istusime mingisse pidulauda. Siis nägin tulemas tädi Sirjet (tegelikult oli see Inge, aga millegi pärast oli ta mu tädi). Igal juhul see Sirje-Inge istus laua otsa. Tema mõlemal käel oli palju Nõo vilistlasi... mingeid selliseid, kes on juba ammu ära lõpetanud, nii et mina neid ei teadnud... Igal juhul hakkas Sirje/Inge rääkima nendega vilistlaste koorist.
Tegelikult oli see hoopiski tädi Eevi (tädi Sirje ema) sünnipäev. Kuna olime ikkagi Itaalias, siis pakuti meile Pizzat. Uskuge või mitte, aga ma tunnen selle maitset siiani, kui ma selle une peale mõtlen. Pole elu sees paremat pizzat saanud. Liis, isegi see Leedu-ime-hea-pizza-mis-koondas-kogu-meie-ringi-reisimise-päeva-mõtted-endale-ja-osutus-päeva-tippsündmuseks, ei olnud nii hea. Seal oli hakkliha ja juustu palju ja kõige peal olid, üllatus-üllatus, mustikad. Täiesti sinised mustikad. Ja need sobisid sinna peale väga hästi.

Tegelikult arvan, et ma ei hakka kunagi panema kokku kahte nii head asja kui pizza ja mustikad, kuna see oleks lihtsalt raiskamine...

Wow!

Tänasest on ametlikult minu lemmikraadiojaam Alternative (UK). Kui VH1 on parasjagu hõivatud mõne taolise saatega nagu EMA spotlight, siis eelistan ma selle asemel, et vahtida Fergiet jms tüüpe, kuulata digitv raadiojaamade hulgas raadiojaama Alternative (UK). Olen seda natuke ka varemalt kuulanud, aga täna kuulasin kohe erilise hoolega ja see jättis superhea mulje. Iga kord kui ma olen selle raadiojaama peale pannud, siis mingil hetkel laseb seal Arctic Monkeys'it. Täna tulid peaaegu järjest sellised artistid nagu RHCP, Arctic Monkeys, My Chemical Romance, Foo Fighters, Fall Out Boy, Razorlight, Kaiser Chiefs jne. Mul pidi suu imestusest lahti vajuma. Jälle kord au ja kiitust inglastele, mida ma jagasin neile juba Sürrealistide blogis... :P

Selle raadiojaama nime tõttu julgen vist öelda, et minu muusikamaitse üldistus oleks alternatiivmuusika... Kuigi minule see küll eriti alternatiiv nüüd ei tundu, aga see sõna on kuradima mõnus.

Fluorescent Adolescent - Helendav Alaealine!?

"Rehepapp"

Leidsin siis selles raamatust sellise vahva koha:
"Kes sulle rääkis?"
"Üks lätlane."
"Nojah, usu aga neid! Lätlastel on suu ja tagumik vahetuses, sealt ei tule muud kui sitta."

Mitte et mul midagi lätlaste vastu oleks, aga see on tõesti naljakas...
Kui mõni lätlane peaks seda lugema, siis niipalju, et tegelikult mulle meeldivad 6-varbalised.
Tegelikult olen tüüpiline eestlane, kellele meeldib teisi mõnitada;)...

Maroon 5 - As Things Collide

You have this way of dipping in and out of sight
As things collide
Bridges burning softly in the night
And you have this way of falling
In and out of time as it goes by
Passing silently with no goodbye
And I've spoken with all of the other angels
They don't know what to do
And I agree with them whole heartedly
I do

Telegram came today from a friend saying
"Where in the hell have you been?
Where are you going?"
I said "I don't know
Does the loneliness show?
And if so
Does it ever end?"
And I've spoken with all of the other angels
they don't know what to do
and I agree with them whole heartedly
I do

You have this way of meaning everything
And nothing to me
At the same time
Returning my hellos with goodbyes
'Cause I've spoken with all of the other angels
They don't know what to do
And I agree with them whole heartedly
I do

'Cause I've spoken with all of the other angels
They don't know what to do
And I agree with them whole heartedly
I do

And I've spoken with all of the other angels
They don't know what to do
And I agree with them whole heartedly
I do

-

Maailma Majandusfoorumi globaalse konkurentsivõime indeksi (GCI) 2007-2008 aasta edetabeli järgi on Eesti Ida-Euroopa riikidest kõige konkurentsivõimelisem maa.
Värske tabeli järgi asub Eesti 27. kohal, vajudes aastatega 2006-2007 võrreldes koha võrra allapoole.

27

Statistika

Minu viimase tõmmatud 11 laulu keskmine väljalaskeaasta on 1988.
Võin öelda, et olen avastanud enda jaoks muusika lähiajaloo.

Tühjus, mis valitseb ikka pärast seda, kui üks hea raamat on läbi saanud.

Eile õhtul tundsin end väsinuna ja otsustasin magama minna. Voodisse jõudnuna hakkasin lugema "Harry Potter'i" 7. osa. (Kes pole veel seda raamatut lugenud, ei pea kartma lugeda mu postitust. Siin pole midagi kirjutatud raamatu sisust.) Olin juba küllaltki lõpus. See tähendab muidugi seda, et raamat on ülimalt põnev. Otsustasin siis, et haukan ööst mõned tunnid, et raamat rahulikult lõpetada. Oeh, praegu tundub elu nii mõttetu, kuna see raamat sai läbi. Nende raamatutega ongi see värk, et see kõik hakkab tunduma nii reaalne. Kas ma mitte ei tahaks kuskilt haarata oma võlukeppi ja seada sammud Sigatüüka poole või kas ma ikka veel pole kurb selle üle, et Sirius sai surma? Igal juhul mulle tegelikult väga meeldib see tunne, kui raamatu lõpus hakkavad erinevad tükid vaikselt paika loksuma.

PS! Laupäeva õhtul enne magama minekut lugesin kah natuke seda sama raamatut. Öösel nägin unes, kuidas Harry keset kõige suuremat action'it peab panema oma tekile tekikotti ümber. Päris hull oli ikka. Ohtlikumat voodipesu vahetust pole ma varem näinud ja usun, et ei näe ka tulevikus. ;):D

Elu on nali.

Reedel oli Nõos lastevanemate koosolek. See tähendas muidugi seda, et seni, kui ma ootan rongi, on mul rohkem seltsi, kui tavaliselt. Olid Tiina, Tiina väike vend Siim (kellega ma sebin), Veronika, Maria, Villu, Märt, Märdi 2 väikest õde(?), Valter, Tiit ja Kait.
Igal juhul sellest koosviibimisest on mul meeles paar pärlit:
1) Valter väitis, et nende klassi hüüdlause on: "Viska silda!"
2) Kait rääkis midagi sellist: "Biomolekul - molekul, mis paneb pidu. Biojogurt - jogurt, mis on peos."
3) Valter arvas, et tema minu asemel igatseks vaheajal end (Valterit) nii palju taga, et nutaks end igal öösel magama.

Ning midagi ka minu vanavanemate suust:
* Vanaema unustab tihti ära, mis päev parasjagu on ja küsib seda iga natukese aja tagant. Seepärast küsis vanaisa tema käest mõnitavalt: "Aga kas sa tead, mis päev homme on?"
* Vanaisa iga päev paneb väikest Markot magama. Kiigutab teda kärus ja laulab talle unelaulu, mille sõnad on väga varieeruvad ja mida ta ise laulu käigus mõtleb. Laulusõnad, mida ma juhtusin just eile kuulma, olid taolised: "Sa magad kaua. Nii kaua, kui ma võtan sul ninast kinni. Sa ärkad siis, kui sul saab hapnik otsa..."
(Ega see siis pahapärast ole, vaid noh tuleb vist, mis vanaisal parasjagu keelele tuleb. Ja see on niiii naljakas...)
* Vanaisa rääkis Katile: "Mu süda ei löö praegu, aga see ei tähenda, et ma surema hakkaks."
* Vanaisa rääkis jällegi Katile: "Ükskord ärkasin öösel üles ning mul oli tunne, et ma hakkan kohe surema. Mõtlesin, et surm tuleb nii või teisiti, ja jäin uuesti magama."

Ohohoho

Täna on siis selline kummaline päevakene.
Pärast kehalise tundi internaadi neljandale korrusele jõudes oli koridori otsaakna juures rasvatihane. Ta vaeseke oli vist pesuruumi akna kaudu sattunud internaati. Otsustasime, et aitame ta vaesekese välja. Mõtlesime, et ehk käib see aken lahti - kahjuks aga on kõik lingid selle akna küljest ära korjatud. Mõtlesime, et ehk õnnestub ta õrnalt rätikuga võtta kinni ja välja aidata. Lind aga sattus meie lähenemise peale natuke segadusse (tähendab natuke rohkem segadusse kui ta juba oli) ja hakkas mööda koridori edasi-tagasi lendama. Parasjagu läks Getter oma tuppa ning linnuke vupsas lahtisest uksest sisse. Seal õnnestus Getteril ja Kaiel kahepeale linnule avada aken ja kõik seda varjestavad riideesemed kõrvaldada ning linnuke lendas vabadusse. Üllatavat tark tilluke lind oli. Ta ei hakanud ennast vastu akent lennutama ega muud sellist, vaid käitus enneolematult mõistlikult.

Miks

Miks kasutavad inimesed viimasel ajal hüüumärkide edastamiseks sellist stiili: !!!!!1üksüks!11! ?

PS! Karin vaatas ekraanile ja ütles üliselge häälega: "Lahe!"

Nojah

Ega midagi. Täna hommikul istusin teleka ette, et vaadata, mida põnevat seal näidatakse. Klõpsisin järjest kanaleid, kust tuli väga palju mõttetust. Kuni lõpuks jõudsin Eurospordini. Seal näitas hetkeks Serbia jalkavõistkonda ja seejärel Portugali rahvusmeeskonda. Päris põnev. Otsustasin vaadata, mida seal näitab. See oli vist septembri lõpu Euro 2008 kvalifikatsioonivooru mäng. Näitas tipphetkesid. Kuna ma olen viimasel ajal nii mittekursis igasuguste tulemustega, mis ei seostu Eesti rahvuskoondisega, siis oli mul päris põnev. Kõige parem oli näha seda, et minu paari aasta tagune lemmiklemmiklemmik mängija (Nuno Gomes) oli tagasi rahvuskoondises ning oli kogunisti veel KAPTEN!? Vahepeal ma kartsin, et tema karjäär hakkab juba hääbuma... Ikkagi noh 1976. a sündinud... Ei ole enam jalgpalluri jaoks esimeses nooruses... Aga tegelikult on tal aega veel mängida küll. Ta oli päris aktsioonis, aga kahjuks ei löönud ta ühtegi väravat... Üritas küll ja võimalus oli, aga kui ei taba, siis ei taba. Üldse tulid kõik head mälestused meelde... Kõik vanad olijad olid olemas (peale Figo): Simao, Petit, Deco, Ronaldo, Ricardo, Quaresma (Nuno Gomes vahetati tema vastu välja) jne... Kahjuks jäi lõpptulemus 1:1 peale... Suure tõenäosusega ei pääse Portugal isegi finaalturniirile... Kahju. Aga nägin ka ei-mäletagi-mis-grupi seisu ja seal oli päris korralik seis tšehhidel, kellele saab ikka pöialt hoida ja loodan ka Rootsi peale...

Passiivsus maksab kätte.

Rongiga Jõgevale (Oli üpriski naljakas kojusõit. Tsiteerin valterit: "Mul on helendav särk. Kuidas mul saab nii lahe särk olla, lahedad asjad ei ole ju minu jaoks!?") ja Jõgeval autoga koju. Koju jõudnud ja kahmanud paar ampsu leiba, heliseb telefon. Kui mind lõpuks telefonitoru ligi lastakse kuulen oma õelt päris veidrat uudist. Nimelt oli ta käinud arsti juures (ei teagi mille pärast, juhilubade pikendamise pärast vist). Igal juhul oli ta perearstile rääkinud ka minu probleemist (nimelt raksuvatest liigestest). Arstitädi oli olnud suhteliselt pahane, et mina ise polnud talle seda rääkinud. Aga kust ma võtan selle aja? Täna just rongis ütlesin Tiinale, et kavatsen vaheajal arsti külastada. Igal juhul mu õde teatas mulle, et arstitädi oli öelnud, et kui nii edasi läheb, siis paarikümne aasta pärast olen proteesidega. Inimesed pidavat sellise probleemiga tavaliselt liiga hilja arsti poole pöörduma. Arst ei pidanud siiski vajalikuks mind isiklikult kohale kutsuda, kuid ta ütles, et ma peaksin hakkama sööma rohtu, mille nimi on Artrostop +. Eks homme seda siis poodi ostma. Lisaks pean tegema iga päev natukene voodis selili jalratast. Paari kuu (just nimelt: Paari kuu!?!?! tundub nagu igavik. Kas mul peab iga päev olema meeles teha sellist asja?) möödudes pidi asi paranema. (Paranema!?! Üle ei lähe ju siis nii kiiresti...) Igal juhul kui mul ei ole liigesed ülearu kaua ragisenud, siis on mul lootust, et kui see üle läheb, siis enam tagasi ei tula. On aga ka tõenöosus, et jalaragin tuleb tagasi.
Kes oleks arvanud, et mu tervis nii sitt on? ;)
Millegi pärast ajab see mind rohkem naerma kui nutma. Tõsine asi küll, aga... Ma ei tea... Naer on vist mu loomuses. Ei ole midagi väga hullu... :)

Tänane päev

Tänase päeva võtavad kokku järgmised asjad:
1) Vaarika-moosi-pesu-vee-kontsentreeritud-lahus-astmes-õunamahl!
2) Mata raskemate ülesannete lahendamisel oli teemaks trigonomeetria. Väga intrigeeriv ala..
Istusin Liisiga ja enamuse ajast olime õhinas või naersime. Kõik ülesanded tulid välja, kuigi kasutasime ka õpetaja abi.
Otsustasime, et tahaksime hakata trigonomeetrikuteks ja absurdi-matemaatikuteks.
11+11=1(1+1)=12
3) Kümnendikud olid mata õpetaja arvamusel päris rumalad;) Meiega oli kergem olnud (muidugi ületasid nad arvukuselt meid
võimsalt). Loodan, et me ei jätnud kümnendikele päris matahullude muljet, kuna trigonomeetrial on võime viia meid teatud
"seisundisse".

Uni

Ma nägin täna öösel midagi väga ähmast unes. Igal juhul mäletan ma osa, kus me olime millegi pärast JR-i ja Fake A toas ja siis ma vaatasin aknast välja, nii et seisin täpselt akna all. Sealt oli väga hea vaade. Eriti neile inimestele, kes olid teel poodi või kuhugi. Ja seal ma nägingi kedagi minemas poodi. Ja siis ma vaatasin ühika poole ka ja ma nägin kõike nii hästi. Kujutasin ette ka seda, kui hästi mind näha on;) Kuigi tegelikult ei ole JR-i ja nende tuba ju see kõige parema vaatega.

Jassu

Oli mu tuju varem, mis ta oli, aga sitt oli küll. Läksin arvutist ära väga masendununa. Istusin teleka ette. Jassu (minu jobu kiisu) tuli ja ronis mulle sülle ning hõivas mu täielikult. Temaga koos tuli ka rahu minusse ja kurbus kadus. Olen varemgi pannud tähele, et Jassul on võime võtta vähemalt osa halba ära. Ta tunneb alati, kui ma olen haige ja ronib mulle sülle. Ma armastan teda tõeliselt. Minu KIISU!?

Pealkirjata

Hetkel on tunne, et Tammsaarel on õigus. Täiesti õigus.
2 tema tsitaati

1) Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.
2) Ma kunagi ei mäleta seda, aga see oli midagi taolist, et kõik ei saa korraga olla õnnelikud. Et rõõmu on alati sama palju ja see jaguneb erinevalt. Mõni kord on üks õnnetu, aga kui ta saab õnnelikuks, muutub selle arvelt keegi õnnelikumaks.
See pole muidugi minu arust sellises seoses, et just täpselt selle pärast, et ühel kindlal inimesel on toredam vaid see on kõigi inimeste vektorite summa. Nii et üle kuue miljardi vektori on vaja liita, et arvutada enda vektori suurus. Kahjuks on see võimatu ülesanne.

Nende koha pealt siis ütleks, et ma olen laisk inimene ja kogu viimase aja (nii üle aasta) olen peaaegu eranditeta olnud väga rõõmsameelne.

Loodus on ilus.

Niisiis. Terve päev mitte midagi teinuna otsustasin minna natukeseks rattaga sõitma. Kuna mulle ei meelde üht ja sama teed pidi minna ja tulla, siis ainukese variandina nägin sõitu linnast välja, mitte linna. Panin muusika kõrva ning hakkasin väntama. Sõidan ja laulan kõva häälega kaasa (vähe asustatud piirkond). Järsku vaatan, et olen võitnud (st jõudnud kohta nimega Võit). Imetlen loodust. Lageda ääres on mets nii punakas-rohekas-pruun selles õhtuses päikesevalguses, et lausa lust vaadata. Taevas, mis on helesinine, kuid taamal on hiigelsuur lilla pilv, lendavad suurte nooltena gudlutavad haneparved. Päike loojub vaikselt ning teisel pool teed on metsast eraldi üksik puu, mis on niiiii kollane. Ilusaim pilt tänasest päevast.
Sõidan mööda mu retke ainukest kruusateed kodu poole tagasi metsa vahelt. Puud ümberringi. Jään korraks seisma ning korjan klapid kõrvast, et saaks hetkeks kuulata metsa vaikset kohinat. Seejärel jätkan sõitu. Hakkab laul "Ja puud on punased". Sõidan mööda seda käänulist metsavaheteed ning laulusõnad ütlevad: "Ja tee ja tee ja tee ja tee viib edasi..." Alles siis jõuab mulle kohale, kui kahemõtteline see lause on (tegelikult küll kolmemõtteline, aga voolav ollus ei lähe mulle selle lause puhul korda).

Hehee2

Vaatasin Juhani nagi profiili ja nägin seal sellist asja:
Profiili külastusi
Kokku 409

Kas see pole mitte toa number, kus ma elan?:D

 How do you tell an angel that you don't believe in god?
 

Ei mõista

Ma ei saa aru, kust tulevad kirjanikud nende asjade peale, millest nad kirjutavad. Näiteks tooksin kasvõi viimati loetud raamatu "Mees, kes teadis ussisõnu". Kivirähk kirjutab sellest, kuidas karud võluvad naisi. Et naiste armukesed ongi just karud. Hakkasin sellise ootamatu jutu üle kohe päris kõvasti naerma.

Ah, ega sellest kirjutamisest muidu midagi, ainult teeksin ma selle lõpukirjandi oma 60-le punktile ära, oleks kõva küll.

Eile, koristades meie plaatide (st Erkki plaatide) sahtlit, et selle kohal olev sahtel normaalselt kinni-lahti käiks, leidsin sealt ka ühe enda plaadi. Küll on naljakas. Usun, et see nii 2004. aasta plaat. Või äärmisel juhul 2005.a I pool. Seal plaadil olevad laulud:
1) Dude - Beanie Man
2) Vertigo - U2
3) Punkie - Sean Paul
4) Forty-Five - Maroon 5
5) For Real - Athena
6) Quit Playing Games With My Heart - Backstreet Boys
7) Dr. Jones - Aqua
8) Many Men - 50 Cent
Ja siit alates mingid tobedad jalgpallilaulud
9) All Together Now - The Farm
10) Come On You Reds - Man. Utd.
11) Italian Soccer - Sports Songs
12) You'll Never Walk Alone - Liverpool
13) Olay, Olay - Soccer Anthem
14) Glory, Glory Man. Utd - Man. Utd.
15) Viva o Benfica - Portugese Zimbro
16) The Ruud van Nistelrooij Song - De Watergeuzen
17) Sing Up For the Champions - Man. Utd.
18) Glory, Glory - Man. Utd
19) Anfield Rap - Liverpool FC
20) Nali - Fernando Rocha
21) Ole ole ole (soccer song) - The Fans
22) UEFA Champion's League - UEFA
23) The Great Escape - England Football Songs
24) Football song - Coors Light
25) (Portugese) Soccer Benfica

Nii hale, noh!?;):D
Ma olin ikka tõeliselt hale jalgpalli friik...

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.
(Artur Alliksaar 1964)