A Momentary Lapse of Reason

Ma ei jõua täna enam õppida, aga ma ei oska veel mitte kui midagi...

Väikene masendus tõstab selles suhtes pead.

Aga mis ma ikka teen. Vaatan parem rahus Jääaega ja ei lase kurjadel mõtetel end täna enam kummitada. Küll homme jõuan ma neid veel pikalt haududa. Kui ei jõua, siis ei jõua, mis ikka punnida.

Täna oli vh1-s Forever In Rock saade ja kui järjest lasi Queens of the Stone Age'i ja Foo Fightersit, siis ma juba Them Crooked Vultures'i pärast lootsin, et järgmisena tuleb Led Zeppelin. Kahjuks mitte...

Aga Even Flow tuli täna telekast ja veel täitsa normaalset muusikat. Ma muidugi õppisin kogu selle aja, aga ega muusika sega õppimast, pealegi oli mul Even Flow ajal söögipaus.

Given to Fly

And he still gives his love, he just gives it away
The love he receives is the love that is saved
And sometimes is seen a strange spot in the sky
A human being that was given to fly

Hommik

Lõpuks üks hommik endale ja ma suutsin mõelda nii ilusatele asjadele. Päike paistis tuppa ja rõõm oli minuga. Kuidas küll uitavad mu peas minu teadmata ringi nii ilusad unistused? Uskumatu.

Muutused

Täna õhtul jänkusid söötmas käies nägin ma langevat tähte. Ilusat suurt ja pikalt helendavat. Imeline. Sellest alates on kõik ülesmäge läinud. Juhused on mind viinud selleni, et ma pole mitu nädalat nii õnnelik olnud kui praegu.

Tsitaat 2

"To me music is the centre of the universe and the voice of the spirits and the voice of God and the voice of all the people who have lived and died...At least the ones I'm connected to."

One

Ma mõtlen, et see on ikka nii veider, et kui ma mõned aastad (äkki nii natuke rohkem kui 3 aastat) tagasi kuulsin sellist laulu nagu One U2 ja Mary J Blige'i esituses, siis see laul jättis mulle sügava mulje. Isegi väga sügava. See oli üks sellistest lauludest, mida kuulasin oma mp3-st väga mitmeid kordi. Samas mõtlesin ma iga kord, et see võtab laulult nii palju ära, et Mary seal nii palju laulab. Mulle ei meeldinud eriti temast tulenev osa sellesse laulu. Ja paar aastat või siis umbes poolteist aastat tagasi avastasin, et see laul ongi originaalis vaid U2 oma ja seal laulab Bono kõike. Tundus päris uskumatu esialgu. Ka selle loo puhul pidas paika väide, et originaalid on paremad. See originaal mõjub mulle... ka praegu...

Pearl Jam MTV Unplugged

Mine metsa!?
See hüüatus tuli päris mitu korda mu suust, kui ma seda kahjuks nii lühikest, kuid samas vapustavat esinemist vaatasin.
Õnneks olin ma üksi kodus ja keegi peale koerte ja kassi ei pidanud minu vaimustust kannatama...

Alguses mõtlesin, kui palju testosterooni saab ikka loota bändilt (ka selliselt nagu Pearl Jam), kui nad istuvad oma baaripuki moodi toolidel ja mängivad pillidel unplugged versioonis. Kuid poleks vist pidanud muretsema.

Meeldejäävaimad kohad olid siis sellised:
1) Hetk, mil Jeremy laulusõnades on sõna "fuck" ja see on muidugi televisiooni jaoks liiga vulgaarne ja Eddie jätab selle vahele, kuid samas teeb enda peaga nii-nii mõnusaid liigutusi :D
2) Kui Eddie kõigub oma toolil nii hooletult, et kukub ümber. Kohutavalt naljakas... Ja seejärel tõmbleb seal püsti ringi. Ja basskitarrist Jeff Ament ronib trummide otsa ja koos trummariga mängivad nad mõnusat muusikat. Ja Eddie seisab püsti oma toolile ja kirjutab oma käele markeriga "pro choice".

Kahju, et MTV Unplugged saadet on nii vähe tehtud ja et enamus vägevaid bände pole sinna sattunud.
Muidugi on Nirvana MTV Unplugged klassika, kuid ega vist väga märkimisväärseid rohkem polegi.
Lugesin just, et ega see Pearl Jami omagi enne seda aastat välja ei olnud lastud...

Ja siis ma lugesin veel huvitavaid asju PJ kohta. Nende boikotist Ticketmaster'i vastu. Ja nende soovimatusest teha lugudele videosid, kuna ei soovinud, et neid mäletataks aastate pärast nende videote vaid muusika järgi. Olin kah alateadlikult tähele pannud seda, et ega eriti pärast Ten'i videosid ei olnud tulnudki. On küll Jeremy (selle video meeletu edu oligi vist nende tohutu vastumeelsuse aluseks), Even Flow, Alive ja veel üks mulle tundmatu video aatatest 1991/92. Ja seejärel on veel ainult üks video 20. sajandist. Täpsemalt aastast 1998. Ja siis tulevad juba käesoleva sajandi videod.

Küll on kahju. Noorematest ja metsikumatest PJ liikmetest võiks olla rohkem videomaterjali... Aga tegelikult tekitab nende selline otsus pigem sümpaatiat. Samuti nagu otsus, et nad ei taha singleid välja anda ja see, et nende materjal ilmuks ka vinüülidel.

Ma olen lihtsalt vaimustuses hetkel.

Tsitaat

«What I have to say to an inhabitant of the earth in one hundred years is similar to what I have to say to the present inhabitants of Earth.
To be creative. Music, movies, books, paintings, drawings...I hope you have these things where you are. If you have them, what does the real world matter anyway?»

Idee

Ma arvasin, et olen end ära kaotanud, kuid nüüd on mul selle kohta ka teine teooria. Teooria, mis seletaks, mis on minust saanud.

Ma avastasin, et mina olen jäänud samale kohale. Ma ei ole kuhugi liikunud. Samas, peaaegu kõik minu ümber on hakanud muutuma. Vaimusilmas kujutan seda ette ringina, mille keskel olen mina (egotsentriline maailmapilt). Mööda ringjoont ripuvad nööride otsas kuulikesed (justnagu pildilgi). Varem oli kogu see pilt mulle selge, kuna kõik oli settinud, kõik oli paigal. Viimaste kuudega on aga väga suur osa mind ümbritsevast (pendlid) kõikuma hakanud. Kuna ma ise ei liigu sellega kaasa, ei saa ma enam ööd ega mütsi aru. Taevas on maa ja maa on taevas ja miski ei ole see, mis ta peaks olema. Ma ei leia kaardilt enam Eestitki üles, ülekantud tähenduses muidugi. Need osakesed, mis liiguvad, ei saa aga aru, mis minuga toimub, sest nemad liiguvad kõik oma sarnases taktis ja nende meelest võngun mina ja ülejäänu seisab paigal.
See teeb hetkel elu natuke keerulisemaks. Ma tunnen, et päevade, tundide, minutite veetmine on kübeke raskem sellistes oludes, kui minu settinud, rahunenud, vaikses, tuuleta maailmas peaks olema.

Aga igiliikurit pole veel loodud ning suure tõenäosusega lõpetavad ka need pendlid ükskord kõikumise ja ma avastan, et olen olnud kogu aeg siin samas, kus ennegi.

Aeg

Tired of lying in the sunshine
Staying home to watch the rain
You are young and life is long
And there is time to kill today

And then one day you find
Ten years have got behind you
No one told you when to run,
You missed the starting gun

And you run and you run
To catch up with the sun,
But it's sinking

Racing around
To come up behind you again

The sun is the same
In a relative way,
But you're older

Shorter of breath
And one day closer to death


Tegelikult pidasin enda kohuseks siia kirjutada vähemalt väike osagi asjadest, mida olen soovinud kirja panna, kuid pole jätkunud aega/viitsimist.

Juba mitu nädalat olen olnud võlutud Eddie Vedderi sooloalbumist. Into the Wild OST.
See film sinna juurde oli ka hea.



Uskumatu, et miski, mis on kuid mu silme ees olnud, mõjub alles nüüd, kus seda seal enam pole. See oli vist reede, kui Northern Sky mulle peale vajus, mind endasse mähkis ja välja ei lasknud.

Täna oli esimene öö, kui nägin histoloogilist unenägu. Hirmus!? Kes näeb unes sõnumit arvutis, mis on paigutatud ühe suure rohelist värvi mitokondri sisse ja mille sisuks on: "Elu on lihtne nagu ühekihiline prismaatiline epiteel." Tegelikult ma ei mäleta enam, kas tegu oli prismaatilise või kuupepiteeliga...

Yippee! You can't see me. But I can you.

Just lõpetasin Red Hot Chili Peppersi top10 vaatamise vh1-st. Just nagu aasta tagasigi oli eilsel kuupäeval U2 top 10 ja täna siis RHCP, kuna Anthonyl on täna sünnipäev. Ma ei ole küll päris kindel, aga usun, et nad ikka muudavad alati seda topi natuke. No vaevalt, et nad saaksid Californicationi või Under the Bridge'i sealt ära võtta, kuid mulle tunduks justkui oleks eelmisel korral ma näinud ka Otherside'i, mida sel korral ei olnud. Üllatusi ikka oli. Mis ajast pannakse Californication 7. kohale? No ma saan aru küll, et mina isiklikult ei paneks seda arvatavasti isegi 10. kohale (mitte, et mulle see laul ei meeldiks, vaid RHCP repertuaarist leiab isegi veel paremaid hunnikuga), aga üldisele publikule on see ju üks mõnest kõige tuntumast RHCP laulust. Näiteks oli Around the World 6. koha peal, ehk siis ühe koha võrra Californicationist eest. Vaevalt, et see populaarsem laul on. Samas mina oleksingi pannud selle ette poole ;) Mulle nii väga meeldib selle algus. Ja seekord polnud isegi ühtegi laulu One Hot Minute'i pealt.
Ja tavaliselt oleks Under the Bridge ikka esikohal olnud, aga sel korral oli alles 3. No järjekord on mulle üldiselt suva, aga lihtsalt sellised üllatused ajasid mind seda vaadates hulluks :D Kui Breaking the Girl hakkas mängima, siis juba omaette ka imestasin, ega ma ometi astmaatik pole... Road Trippin' oli eriti mõnus ja (kurb, aga ma ei suuda paremat sõna kasutada) chill.