Mina ise

Viimastel öödel olen saanud vist paremini magada, kui viimase kuu aja jooksul... Pinnapealne, närviline, keerulise uinumisega, kerge ärkamisega uni on muutunud sügavaks magusaks pehmeks mõnusaks uneks, mis võiks tegelikult kesta päevi. 

Enesetunne on ka hoopis teistmoodi, kui viimasel ajal on olnud... tunnen end rohkem iseendana. Tugevamana, rahulikumana, õnnelikumana. Ei tea isegi täpselt, millest see muutus tuli... see tuli isegi mingi poole päeva jagu enne patfüssi tööd, nii et see ei saa olla ka sellega seoses, enne nii massiivseid töid peaksin ma just vastupidiseks muutuma selle semestri kogemuste põhjal. Igatahes... see on ülimeeldiv tunne.. tunda endas iseennast jälle ära. Kohutavalt raske on oma olekuga iseendale närvidele käia. 

Kummaline... hetkel olen enda jaoks inimene, keda kõige rohkem vajan. Ja kõik need tunded, mis on minu sees... need on üks segapudru ja moodustavad kokku ühe pundi, kus erinevaid tundeid on raske eristada. Aga kõik on rahulik ja ilus. 

Kummaline, et kuigi see semester on tõestanud vastupidist (olen toetunud nii mitmetele inimestele... kõik oma paha nende peal välja elanud ja nii palju head vastu saanud), siis praegu ma tunnen, et ma olen tugev ja enesekindel ja et ma saan ise oma asjadega hakkama... Ja see on see hetk, kui tunned, et sa oled oma elus õige koha peal. Ükskõik, mida sa varem tegid ja kuidas sa sinna jõudsid... aga jällegi saad kinnitust, et oled õigel teel... 

Mõned päevad, kui ma olen lihtsalt nii õnnelik, et kõik on nii nagu on ja mitte teisiti.

Redemption Song - Johnny Cash and Joe Strummer

Kui elu on lihtne...

Kuigi alati inimesed üritavad, et jõuda kuhugi kaugemale, tahavad areneda, muutuda tugevamaks... tahavad liikuda edasi... Kuigi see kõik on nii, on siiski mõnikord lohutav jõuda sellesse kohta, kus oled varem olnud. Eriti siis, kui tead, et nii on parem. Et see on parem koht, kus olla. Võib olla oled olnud vahepeal sunnitud valima valet rada või seda kogemata teinud... Ja tõesti, nii lohutav on olla kohas, kus asjad on teistmoodi. Põgenemine? Ka võib olla. Aga seda ei saa ette heita, kui tunned, et mõni rada on liiga raske. Natukeseks kasvõi tagasi minna... ja olla. Olla seal, kus varem juba olid ja kus valitsevad teised tuuled.

Kaks nädalat üritan veel vargsi leida pelgupaika selles paigas ja samas üritada edasi liikuda reaalsuses. Siis loodetavasti võin pelgupaiga unustada, ma tõesti ei taha, et seda pidevalt vaja oleks... siis see tee ei oleks väärt sellel kõndimist.

I am mine

The selfish, they're all standing in line
Faithing and hoping to buy themselves time
Me, I figure as each breath goes by
I only own my mind

The North is to South what the clock is to time
There's east and there's west and there's everywhere life
I know I was born and I know that I'll die
The in between is mine
I am mine

And the feeling, it gets left behind
All the innocence lost at one time
Significant, behind the eyes
There's no need to hide
We're safe tonight

The ocean is full 'cause everyone's crying
The full moon is looking for friends at hightide
The sorrow grows bigger when the sorrow's denied
I only know my mind
I am mine

And the meaning, it gets left behind
All the innocents lost at one time
Significant, behind the eyes
There's no need to hide
We're safe tonight

And the feelings that get left behind
All the innocents broken with lies
Significance, between the lines
(We may need to hide)

And the meanings that get left behind
All the innocents lost at one time
We're all different behind the eyes
There's no need to hide




Oh, oli hea nädalavahetus. Siiski jäi midagi puudu. Ja ma ei tea, kuidas seda tagasi saada.
Natuke sai puhata ja niisama olla. Näha lapsi ja õde ja teisi. Ja näha seda, miks ma mõnikord ei taha koju tulla ja seda, miks ma iga kord ikkagi tahan koju tulla nii väga. 


Olin täna nii õnnelik. Nüüd natuke kurvameelne. Pühapäeva õhtud ongi sellised. Tujukad. 


Homseks on palju plaane. Mõned jäävad saladusse. 


Nautige oma õhtut. Ja ka järgmist.


6 nädalat semestrit ja seminare veel. Siis jäävad vaid eksameid. Ei tea, kas tohiks öelda "vaid"... aga praegu tundub nii.


Nüüd tuleb Tartusse liikuda, end kokku võtta ja kooliasjade suhtes asjalikuks hakata.


Ega's midagi. Kuulmiseni.


I am mine...

Kummastav

Vapustav tunne keset ööd taasavastada oma lemmikmuusik... keset ööd leida, et ma olen olemas. Keset ööd olla ja nautida.
Hetked, kui kedagi teist ei ole olemas. Tunne, et ma olen mina ise ja mitte midagi rohkemat. Kõik eneses ja samas täiesti tühine.

Sõnad ei suuda rohkemat väljendada. Vaimustav!

Aeg uueks postituseks

On reede õhtupoolik. Täna oli ära esimene selle semestri töö, mis läks sisetunde järgi väga kehvasti... ees ootab pikk ja pingeline aeg. Sellegipoolest, sellel nädalal olen kogenud palju häid asju. Kavatsen nädalal lõpuks täiesti terveks ka saada :)
Koolist tulin täna, olin unine ja natuke pettunud oma ebaõnnestumises tööga... kuid rongis, kui ma kuulasin muusikat, siis kadus see kõik ära. Nüüd olen kodus, kõht täis, uni läinud, tee joodud ja üks äärmiselt väike, must ja rumal elukas magab mu kätel. Jah, kui ma selle postituse kirjutamise lõpetan (rutem kui arvasin), hakkan koolitööga tegelema, aga ega see päeva riku.

Üks väike killuke kolmapäevast on kummitanud sellest päevast saadik. Lihtne õnn. Või kuidas seda ka nimetada.

Ilusat sügist teile!

Vau!

Juba mitmes kord järjest vaimustun sellest muusikast
Gabor Szabo - People


Ilus!

Blogi-maania

Kuidagi harjumatult tegevusetu olen ja seetõttu on mu blogi mõneks päevaks peaaegu et isegi ellu ärganud. Igatahes, viimased paar päeva on olnud sellised, et tekkis uus vajadus blogida.

Naljakas, kuidas mõned asjad inimesele mõjuvad... Üks kord räägib üks oma jutte ja teine kord teine... ühe päeva jooksul... ja tuleb välja, et selle põhjuseks on üks ja sama asi, mis avastati erinevatel aegadel...

Eile sain esimest korda selle suve jooksul ujuma. Vesi oli nii mõnus!! Täiesti taevalik ja soe...

Lastega saunas käimine oli täiesti katastroofiline... (lapsed olid väga tublid ja puha, katastroofiline selles mõttes, et jumal tänatud, et nad kõik lõpuks elusana tagasi jõudsid... suure liialdusega muidugi).

Mõned asjad, mis ajavad nii väga närvi...

Mõned asjad, mis toovad mõnusa rahu...

Täna jänesekuudist sõnniku-heina segu välja tõstes tõstsin ühe hangutäiega välja terve pesakonna hiiri. Vot see küll ehmatas. Ei, ma ei karda hiiri, aga kui täiesti elutus massis järsku ühel hetkel on 7-8 hiirt, kes kõik eri suundades laiali tormama hakkavad, siis see ikka ehmatab :D Jooksin minema, püüdsin kassi kinni ja viisin sinna, kus hiired laiali pääsesid... juba tundus, et võtab lõhna üles ja puha.. ma isegi kuulsin ühte krabistamas heina sees... kass nuuskis... siis avastas, et ühes puuris jänes vahib teda, hakkas kartma ja jooksis minema. Nii palju siis sellest. :D

Igatahes, suvi jätkub...

Kohustuslik vingumispostitus

Jah, ma olen maainimene ja pean vinguma siin blogis ka avalikult selle üle, et siinkandis pole juba väga pikka aega ühtegi korralikku sadu olnud. Kurb on käia põllul ja näha, kuidas kartul ei jõua hästi enam püsti seista ja kuidas kurke kastes mõne aja pärast pole nähagi, et nad juua oleks saanud.

Ärge saage minust valesti aru, jah, mulle meeldivad päikeselised ja soojad/kuumad suvepäevad, kuid üks korralik paaritunnine vihmasadu ei teeks ju kellelegi halba... (ja see, kui ööd oleks piisavalt jahedad, et ma saaksin normaalselt magada ka siis, kui ma rampväsinud pole)

Tegelikult on kahju, et just praegu on need kuumad ilmad ja mul pole mitte kellegagi olnud võimalust ujuma minna. Kedagi pole siin, kes tuleks. Loodan ehk homsele, kui siis veel kuuma teeb ;)

Ilusat suve jätku kõigile!

Suvi

Jah, ma olin valmis siia hakkama üpris pikka postitust tegema, kuid sellel hetkel otsustas arvuti, et talle aitab ja ta läheb püsti hulluks. Õnneks oli seekord hullusehoog mööduv ja nüüd siin ma olen ja vaatan, mis sellest postitusest saab.

Palju asju on toimunud sellest saadik, kui viimati siia midagi viitsisin panna. Mustikal/murakal käisin kuu alguses. Siis sai Tallinnasse mindud, et laulupidu ära näha koha peal. Hea seltskond ja kõrvetav päike (mis ei ole eriti meeldiv, eriti kui parajasti süüa antibiootikume, mille infolehel on kirjas, et otsese päikesevalguse eest tuleks hoiduda). Mõnus joodikupäevitus, millest pole siiani lahti saanud ;)

Pärast laulupidu jõudsin paariks päevaks koju. Siis Maria lahkumispidu. Ma arvan, et me saatsime Maria päris korralikult teele ;)

Pärast seda sai veedetud paar päeva Tartus näputööd tehes :P

Siis Gerda sünnipäev, mis oli ka tore. Kõige raskem oli korteris tõsta asju ringi nii, et kõik ilusti istuma mahuks. Aga me tulime sellega toime ;)

Pärast sünnipäeva läksin õe ja õetütrega vennale külla. Ja sealt edasi veel järgmistele inimestele külla. Ja siis õe juurde. Sealt alustasime oma Eestimaa uudistamise ühepäevareisi :D. Me oleme ikka eelmisest aastast arenenud. Eelmisel aastal sõitsime kohati suhteliselt ringiratast ja eriti kaugele ei jõudnudki, kuigi siis oli Kallastel väga mõnus ujuda ja mõndasid tundmatuid kohti nägime veel, kuid sel korral panime otsejoones Mustveesse ja sealt edasi Jõhvi, Sillamäele, siis läbi Toila Valaste juga vaatama ja siis Kiviõli kandis tuhamägede otsas. Tore oli. Väga väga tore!

Pärast seda sain jälle põhimõtteliselt 1-2 päevaks koju ja seejärel siis Türile. Päris tüütu on Jõgevalt bussiga Türile saada. Igatahes, puhkus jätkus siis sealkandis. Rattaga käisime sõitmas. Marju ja herneid sõime. Jäähokit mängisime (lauajäähokit, kui nii võib öelda.. mitte et see mäng oleks laua peal olnud või laua sees..) ja arvake ära, kes iga kord kaotas? :D Einojah, pole just kõige osavam, aga ma ei kurda ka. Ühel päeval nägin juhuse tahtel nii päikesetõusu kui päikeseloojangut. Tõusu nägin seetõttu, et ärkasin 5 paiku korraks üles ja toas oli nii imelik valgus, et ma tõusin istuli ja vaatasin aknast välja. Päike oli juba tõusnud natuke horisondi kohale ja paistis kaugelt. Meie kohal oli aga vihmapilv, mis muutis päikesetõusu värvid eriti kummaliseks ja võluvaks. Päikeseloojangu kuma paistis ka tuppa, nii et ma olin sunnitud akna peale minema, et näha seda ilu. :) Igatahes, mõnus oli... lihtsalt olla. Arvutit ma nende päevade jooksul puutusin ka minimaalselt ja kui, siis see polnud minu oma.

Nüüd siis uuesti kodus, plaan siia tervelt järgmise nädala reedeni jääda. Hoian pöialt, et kallikesel Tais hästi läheks.

Naljakas oli see, et viimased paar suve on meil suviti käinud ukse juures ja koridoris (kui meil uks lahti on) kärnkonn. Sel suvel polnud teda veel näha olnud. Läksin just koridori ja mõtlesin selle üle ja ehmusin, sest järsku tegi üks konn minu ees väikse hüppe. :D Väikse, kuna kärnkonnad eriti ei hüppa... too on aga nooreke. Ta natuke pelgas mind, kui ma talle otsa vahtisin...

Täna olin asjalik (tegelikult on ju nii mõnus asjalik olla... vähemalt nende asjade koha pealt, mida ei pea aastaringselt tegema). Pole ühelgi suvel nii vähe aega kodus veetnud...

Ahjaa... täna nautisin muusikat jälle... rohkem kui tavalisel päeval.

If you see purity
As immaturity
Well it's no surprise
If for kindness
You substitute blindness
Please open your eyes

Jätkates eelmist postitust...

Sain uued antibiotsid eile. Loodame, et seekordne lõpptulemus on parem kui eelmine.

Veidi masendav on süüa antibiotse, mida tohib võtta miinimum 1 tund enne või 2 tundi pärast piima joomist, ajal, kui kodus leidub maasikatoormoosi... Ma ei viitsi sellega pidevalt arvestada! Igatahes... varsti saab mu tund aega mööda:D Jee!

Teistel teemadel... On olnud täiesti tore aeg. Eksamid said üle elatud... mikrobioloogia läks natuke kehvemini kui ma oleks arvanud, et ma väärt olen, aga vähemalt saan ma kõik ajada oma haiguse süüks (loll on, kes vabandust ei leia). Läbi ma sain ja tegelikult üldse ei virise. Füsioloogia läks täitsa hästi... rühmaga ka vedas :P Alati saaks paremini minna, aga jah... arvestades, et see haigus viis mu motivatsiooni minema, siis õnnestus vast ehk parimal võimalikul viisil. Keemia eksamiga võib kõige rohkem rahule jääda. Igatahes, aitab eksamitest, nüüd on suvi.

Jaani ajal sai polkat tantsitud ;) Pärast jaani niisama. Kõige ägedam oli see, et Maria tuli tagasi Inglismaalt! Nii tore näha! Lühikeseks jäi see aeg, aga tore oli... ülitore. (välja arvatud see, et ma just siis uuesti haigeks suutsin jääda) Ja siis Tiina soolaleivapidu ja siis kõigi nende kolme asja tõttu täielik üleväsimus (haiguse süüks panen suurema osa, sest muidu ma oleks esmaspäeva öösel 2 tunni asemel 5 tundi magada saanud :P). Üleväsimus lõppes sellega, et eile pidime ärkama piisavalt vara, et 10:55 bussile jõuda, seejärel tulime koju, istusin paarkümmend minutit, sõitsin rattaga arsti juurde. Kui arsti juurest koju jõudsin, suutsin paar tundi üleval olla ja siis lihtsan uinusin. Vähemalt oli mul keegi kaisus. :) Ahjaa, enne Tiina soolaleivapidu oli ka tund aega aega, et natuke puhata... Igatahes, eile õhtul sai kümne paiku juba voodisse kobitud ja kui hommikul kell pool 11 tõusma pidi, et keegi teatud inimene õigel ajal bussile jõuaks, oli öisest unest ikkagi vähe. Vast täna lõpuks siis puhkan end täiesti korralikult välja, et pühapäeval laulupeol ilusti jõuda olla. Ja järgmine neljapäev siis arsti juurde ja siis Tartusse, et Maria ära saata... ja 10. Gerda sünnipäevapidu. Ja see ongi kõik. Rohkem kindlaid plaane mul ei ole. Hea on, kui on plaane ja samas on hea, kui on ka päevi nagu täna, et saab lihtsalt olla....

Võeh

Eelmise postitusega sõnusin ära ja sessi sisse tuli kohe paaripäevane auk. Aga nojah, vähemalt jääb meelde, mille raviks on TMP-SMX, kui seda ise õgima peab.

Eks näis, mis mikrobioloogiast selle kõige peale saab.

Aga tigutorni katuselt päikesetõusu vaadata on lihtsalt vapustav. Ja mis kõige tähtsam - ei mingeid sääski ;)

Loodan kogu hingest, et tulev öö on parem kui viimane oli.

Tahaks koju, et ei peaks kogu aeg ise vaatama, mida süüa teha. Tüütu.

Sessi-paus

Nojah, ma teen praegu sessist mõneminutilise pausi, et blogisse kirjutada, mitte et ma täna üldse oleks õppinud veel midagi.

Igastahes... Sess on mulle pähe hakanud... ükspäev mõtlesin magama minnes oma elu markerensüüme välja :D See oli ilmselgelt sellel ajal, kui ma keisse kirjutasin. Kirjutasin need tollel hetkel üles, sest see mõte tundus hea... tegelikult jõudsin ainult kaks neist välja mõelda: afektiniin k ja kohabitaasi isovorm 4 (kuigi õige pea võib hakata prevaleeruma 3. isovorm...)

Üleeile õhtul ma võpatasin peaaegu unest üles ja tajusin, et mul kumiseb peas: "Aspergillus fumigatus, aspergillus fumigatus, aspergillus fumigatus..."

Täna öösel diagnoosisin endal urotrakti probleemid ja ei suutnud kell 6 hommikul voodis välja mõelda, millega E.coli uroinfektsiooni ravida. (Ei, mul ei ole EHEC-i paanika vms) Ei suutnudki midagi välja mõelda... st ei tulnud meelede. Oleks ma vaid vaadanud asja selle poole pealt, et millega ravida uroinfektsiooni, mitte E.coli't, siis oleks meelde tulnud...

Mu lühimälu on umbes suurest mikrobioloogiast... saaks sellelt eksamilt läbi, oleks hästi. :)

Aga nüüd on paus juba pikale veninud, lähen siiski tagasi õppima.

Pühapäev

Teekonnal kodust Tartusse sai mõeldud palju mõtteid.
Üks, mis kindel, mul on plaanis end muuta. Kahtlen, et see piisavalt suur asi on, et teie seda märgata võiksite. Sellegipoolest tundub suure ja liialt optimistliku plaanina (aga kuna ma täna juba optimistlik olen, siis tühja sellest). Ja kui ma mõnel hetkel ei saa kuidagi hakkama sellega, siis ma kuulan seda laulu (ei, sellel pole loogilist seletust, kõigest kinnisidee, et see laul peab aitama).


Kahju, et ma pole sel aastal sinililli korjamas käinud.
Kahju, et ma unustasin kodust nartsisse kaasa võtta.

Aga...
Jamh... mis ma ikka.
Ahjaa! Esimene rabarberikook selle aastanumbri sees!

Muhahahaaa!

dõ dõdõ dõtõ

Sirvisin natuke oma blogi, et vaadata, kas ma mäletan õigesti ja olen siia juba postitanud lingi Daniel Lanois'i loole Sonho Dourado. Ei leidnud, aga ei viitsinud eriti korralikult otsida kah, nii et ei pane siia praegu seda. Hea laul sellegipoolest.

Natuke unine. Natuke mõtlik. Natuke melanhoolne (kuulan blogi sirvimise käigus taasleitud laule, mis toob kõik meelde...). Natuke õnnelik. Natuke asjalik. Natuke kurb. Kõike natuke. Esimest siiski vist veidi rohkem kui natuke.

Blogi sirvides avastasin, et ma annan liiga palju lubadusi, mis ma pärast nende andmist ära unustan. Vahet pole, kas ma annan need lubadused endale, teistele või tühjusele, kuid... Edaspidi olen lubadustega veel kitsim kui seni, sest see on üks pagana vastik tunne, kui annad lubaduse, millest sul pole meeles kinni pidada. Ei, aitäh, kellelegi pole seda vaja.

Täna ei tule õppimisest midagi välja. Ei jõua lihtsalt.

Oeh, ok, jah, tõesti need laulud, mis ma siit blogist leidsin, teevad meele paremaks. Või nojah, vähemalt praegusel hetkel täiesti täiesti täiesti heaks...
There's a biiiiiiig, a big haaard sun...... :P

Ütlen ausalt, mulle meeldib see tunne, kui ma tunnen justkui ma teen imevähe, aga muutub nii palju. Ehh. Nojah, ehk see tundub vaid mulle nii. Äkki mingi ime läbi ma teen rohkem, kui ma aru saan? Või siis ma saan asjadest täiesti valesti aru ja ma ei muuda midagi. Vahet pole, ma võin illusioonides ka elada... vähemalt mõnda aega.

("...and I'm not very intelligent but I read a lot..." See ei puutu üldse praegu teemasse.)

Viimane nädal oli tõsiselt veider kuidagi. Palju selliseid asju, mida tavaliselt nädalas pole. Terve see nädal oli üks täielik rutiinilõhkuja (peale kooliasjade). Rutiinilõhkuja... justnagu jäälõhkuja lõhub jääd, et laevad saaksid sõita. Rutiinilõhkuja lõhub rutiini, et meeldivad uudsused saaksid minuni jõuda. Tõesõna, kummaline nädal. Selle nädala juures muudaksin ainult paari asja ja need puudutavad rohkem nädalavahetust, mitte koolinädalat.

Pöidlad pihus ja südames kaugel ära. (ai, pagan, just õige laul sellesse hetke...)

aprill-aprill

Üritan sellel nädalavahetusel tubli olla ja vähemalt midagigi valmis teha.
Referaadiga jõudsin eile peaaegu lõpuni. Ainsad probleemid on viitamine (ma tõesti ei tea, kuidas korralikult viidata) ja see, et referaat ületab lubatud pikkust (keeruline on nii mahuka teema puhul osata teha midagi niivõrd lühikest).
Ettekandest tegin kolmapäeval juba mingi osa valmis. Kuigi hetkel on seal materjale ainult Schmidtist. Pocockist tegin reede hommikul pilte, et mitte seda kaasa vedada. Lohutan end sellega, kui palju jõuab ikka 6 minutiga rääkida...
Keemia küsimused tuleks ka ära vastata, kuid mul on väike segadus seoses sellega, et küsimus, mis ma arvasin, et on selleks nädalaks, pidi vist olema eelmiseks, kuna loengus öeldi vastus juba ära. Niisiis... milliseid küsimusi ma vastama pean?

aga jah.

Kodus, ükskõik, millisest aknas välja vaatad... vesi. Koplites on suured notsujärved tekkinud... pardid ujuvad peal. Jõgi on kaldast üles tunginud. Täitsa põnev. Hobused sulistavad vees ja mingil veidral põhjusel meeldib neile lompide põhjast miskit süüa. Eile käisin hoovipealset lumehunnikut laiali loopimas. Mõnele inimesele oleks võinud jääda mulje, et ma olen endast väljas ja lihtsalt laamendan :P. Alguses kasutasin labidat, pärast võtsin kasutusele jalad. Peksin lumetükke laiali ja vehkisin. Nagu ma juba maininud olen, mulle meeldib talvejäänuseid kevadel ära ajada ;) Panime veel viimaseid talvest alles jäänud seemneid linnukestele söögiks. Täna hommikul käis üks vahva leevikesepaar einestamas. On ikka vahvad linnud, eriti isased oma punase rinnaesisega.
Jussil on tekkinud soojad tunded meie naabrite koeraplika vastu ;). Kui eile õhtul nägi teda läbi akna meie hoovi lähistel jooksmas, tulid päris õrnad hääled... aga ta vist veidike häbeneb :D

Aga nüüd aitab asjade edasi lükkamisest (juba mitukümmend minutit olen blogisse kirjutamise pooleli jätnud ja tegelenud muude mõttetustega). Kevadet!

Jeff Buckley - Morning Theft

Pidin selle laulu siia panema lihtsalt. Jeff on oma lauludega unustamatu.

OSI - Bigger Wave

Tegelikult. Olen sellel nädalavahetusel olnud täielikult mitteasjalik. Eks see maksab nüüd täna õhtul-homme-ülehomme kätte mulle. Aga hea oli. Lihtsalt olla, mitte millegi mõistlikuga tegeleda.

David Bowie - Life on Mars?


Igatahes. Mis toimub maailmas? Oeh, see on suutnud mind juba mitmendat korda selle nädalavahetuse jooksul veidi närvi ajada. Lugesin ühte postimehe artiklit (täpsemalt siis seda: http://www.postimees.ee/?id=405069), kus kirjeldatakse Jaapani olukorda veidi laiemalt, kui ainult Fukushima tuumajaama vaatevinklist (see ju ainuke asi, mis meile ebamugavust võib valmistada... see, et mitusada tuhat inimest on koduta jäänud, ei huvita meid, sest meie eluolu sellest ei muutu).
Nojah, ja siis need NATO "rahu"väed. Argh, milleks... ei, ma lihtsalt ei hakka end siin vihastama jälle. /////////


Täna kiirrongiga linna, et mõni inimene koolivaheajale saata (lucky bastard)... Tahan KAAAAA! Aga ei nojah, kõigest 13-14 nädalat veel, siis saab suvevaheajale...

Eile sain rattaga sõita... linna ja tagasi :P See oli enne seda, kui taevast laia lund hakkas sadama. Ostsime issiga poest metsmaasika seemneid ja kasvuturvast... Tahaks ise ka Tartus aknalaual midagi kasvatada, aga ma kahtlen selle ettevõtmise õnnestumises (Kui Kirke vaatas selle nädala alguses filmi, tuli mulle Lehto Salato meelde... IRW. Aianduse tipp;) ... ärge kunagi istutage enda kasvatatud taimi sipelgapessa, kohas, kus neist aeg-ajalt murutraktor üle sõidab).

Pean tõdema, et pärast Doctor Who vaatama hakkamist on mu unenäod muutunud poole võrra rohkem actioniks ja julmaks. Täna öösel nägin, et mingi mu sõbranna (keda päriselt ei eksisteeri) oli mingi paha-kuri lõppude lõpuks, mingi paha asi oli talle sisse pugenud vist. Mis tähendas, et ma pidin tema pead vastu seina ja põrandat peksma, et ta mulle liiga ei saaks teha. Tegelikult oli seal veel palju rohkem actionit ja värki, aga ma kahjuks ei suuda kõike enam meenutada... igatahes võttis omajagu aega, et aru saada, kes see siis see kuripaha on.

Tahan kevadet. [Sain eile teada, et krooniline haigus märtsikuus talve ära ajada jalgadega jääd purustades teeservas on geneetiline mitte elu jooksul tekkinud patoloogia. Issi on äge :P]

Homme on juba kalendrikevad, nii et loodame, et ka looduses see enam kaugel pole. Küll ta tuleb. Lumi sulab, linnud lendavad eestimaale tagasi, lilled hakkavad õitsema, rohi läheb roheliseks ja siis saab minna metsa sinililli korjama!!

Nüüd saab vist sauna, nii et ma siis lähen!

Tüütus ruudus

Ma tüütan end. Ja kohutavalt. Vähemalt hetkel. Miks ma ei õpi?

Aga täna oli see õnnis päev, kui ma sain uuesti verd anda. Viimasest korrast on möödas umbes täpselt 5 päeva vähem kui aasta. Nagu eelmine kord, pidin ka seekord vaeva nägema, et see üldse võimalikuks osutuks. Ma saan ju aru küll, et kui hemoglobiinitase on täpselt piiri peal ja suurusega ma ka just ei hiilga, et nad tõrguvad, aga ma ju nii nii väga tahan ja pealegi, piirangud on seatud mingil eesmärgil ja ma olin nendest piirangutest üle napilt, kuid kindlalt... ;)
Tunnen end nagu vanainimene, kui mõtlen sellele, et eelmise ja üle-eelmise korra vahele jäi 2!? aastat ja nüüd veel aasta, mis tähendab, et ma olen 3 aastat vanem kui 18 :D

Huvitav, kuidas ma neljapäevaks mikrobioloogia selgeks saan... stafülokokid, streptokokid, enterobakterid, vibriod, helicobakterid, bacillused + kuseteede- ja seedeinfektsioonid. Armas, lihtsalt armas.

Uni tuli peale...

Teate, mõnel hetkel on nii veider tunne... aga ma oskan seda ignoreerida. Sest ma ei tea, mis see on ja ma ei oska seda ka välja uurida kuidagi. Minu igapäevaelu juures ei ole sellel tundel mingit alust, tõesti, mitte mingisugust. Ma ei tunne, et see kuuluks kuhugi, mõnda kategooriasse... see muudab mind lihtsalt veidi kõhklevamaks. Aga ma tean, et mul on õigus, et mina jään peale ja et see tunne (mis iganes see ka poleks) ei saa jõudu areneda.
Unustage see, ma ei tea, mis see on.

Ilusaid unenägusid!

PS! Maria, su koodnimetused(-laused) (you know what I mean... or not) on ikka meganaljakad. ;)

Vot nii

See postitus on ainult Kaiele.

.!.!.!.

Olin kuskilt netist üles kirjutanud:
Go to work, get married, have some kids, pay your taxes, pay your bills, watch your tv follow fashion, act normal, obey the law and repeat after me: I Am Free

Ja nii on...

Kui füsioloogia ära tüütas, lõingi sellele käega...
Selle asemel kuulasin muusikat ja algselt planeeritud küünlaleegi vaatamise asemel vaatasin akna tagant mööda lenduva katlamaja tossu ühtlast liikumist. Ühel hetkel ei saanud enam aru, kes liigub, kas mina või see miski hele seal öises taevas.
Siin hämaras, saatjaks ilus, kuid veidi kurb laul, hakkab endalgi veidi kurb, kuigi ühtegi põhjust selleks pole. Eks aeg-ajalt tuleb ka natuke mõttesse vajuda.
Kuulake...
The Gathering - You Learn About It

Loodetavasti jõuan täna veel ka õppimiseni.
Enne kuulan veel natuke seda laulu ja olen...
*naeratab*

The Veils - Scarecrow

Oh such grace, oh such beauty. So precious, suspicious, and charming, and vicious... (tegelikult mõtlesin päeval siia panna hoopis ühte teist videot, nagu taibukamad teist aru võisid saada)

Olin juba peaaegu unustanud, mida tähendab see, kui lugeda ühes päevas mitu tundi raamatut ja seejärel kahelda, kas see ongi reaalsus või mitte.
Mul on kombeks mõelda mingitel konkreetsetel ajahetkedel (ühel nädalal, ühel päeval, ühel kuul) mingitele konkreetsetele asjadele pidevalt. Midagi, mis mu mõtteid veidi hõivab või alateadlikult suunab. Sellesse aastasse võin kirjutada juba kolm sellist asja. Või noh, oleneb, kui laialt asju vaadata...

Igatahes, olen avastanud, et ma ei peagi ennast teadma, põnev on õppida ennast samamoodi kui teisi inimesi tundma. Saada teada mingi peaaegu tähtsusetu fakt, mis muudab kõike või suuri asju, mis ei muuda midagi. Kas millalgi saab end üldse teada, kui me oleme alati muutumas? Ma ei tunne isegi puudust sellest, et ma endast praegu väga aru ei saa. Vahet pole, mis tuleb homme, kui täna päike paistab, naeratus on näol (või kui mitte näol, siis hinges) ja oeh... Mis ma ikka ütlen. Hea on vahelduseks ka suuta elada tänases, rohkem, kui see varem minu jaoks võimalik oli. Tähendab, ma arvan, et olen õppinud ka täitsa märgatavas koguses egoismi ja üritan kõike seada nii, kuidas mulle endale kõige rohkem meeldib. Tulen ja olen ja lähen.

Ma ei tohiks keset ööd blogisse kirjutada... samuti ei tohiks ma seda teha õhtul või hommikul. Päev oleks ka halb variant... Alati toon vabanduseks oma idiootsetele postitustele selle, et need on konkreetsel ööpäeva osal kirjutatud... aga nojah, ju siis on need kõik veidi kipakad (ei tea, mis mul viimasel ajal selle sõnaga on :D).

Head und.

Vaheaeg

*Pole juba mitu päeva leidnud juhust vaadata ära Doctor Who 3. hooaja viimast osa... pole viitsinudki.
*Ei tule öösel kell 2 und, kui hommikul uni segab enne kella 12 ärkamast (vabanda, Kaie, et ma su esimese kõne seda äratuskellaks pidades kinni panin:D).
*Ikka veel kummitavad eelmise postituse sisuks oleva Jääääre laulu sõnad.
*Vaheaeg on 3 nädalat ja miks ma sellest nii vähe jõuan kodus passida? Ehh, ega sellel ilma metsiku hulga koduspassimise ajata elul midagi viga pole... lihtsalt veidi harjumatu kohati.
*Erinevad inimesed on mulle viimase poole aasta jooksul kaudselt päris suuri komplimente teinud. Meeldiv on.
*Lapsed on nii kohutavalt naljakad, armsad, magavad eriti naljakates asendites ja on mõnel hetkel nii võimatult jonnakad.
*Mu elus pole vist kunagi olnud nii palju tähtsaid ja kalleid inimesi kui praegu.
*Järjekordne takistus veredoonoriks olemisel. :( (mitte midagi väga halba, aga lihtsalt midagi, mis tuleks käsile võtta)
*Hämmeldus sellest, kuidas õega rääkides tulid jutuks paljud paarid, kus tüübid on oma naise käpa all ja naised keelavad (wtf? Nii suur armastus, et kiidab heaks ajuvabaduse?) neil on sõpradega kohtuda.
*Ma jauran liiga palju.
*Võiksin üritada rohkem enda arvamust välja kujundada.
*Rongis nähtud kaks blondiini, kes arutlesid tükk aega, kas eurode teisendamisel kroonideks tuleks summa korrutada või jagada 15,6466-ga.
*Olen vist viimasel ajal veidi asjalikumaks muutunud (st saan ise hakkama ametlike telefonikõnede (hambaarst... jee, saavutus) jms-ga).
*Olen mõnes mõttes tagasi seal, kus olin aasta tagasi. (Hea? Ju vist.)
*TTÜ olen ka nüüd seestpoolt (ja ka väljastpoolt, mida polnud ka varem juhtunud) ära näinud.
*Kas see väike tüdruk kasvab ükskord suureks?

Andke mulle und, palun andke. Ja korjake see hommikul soovitatavalt enne 11 mu silmist, mitte ärge sundige mind 100 tundi magama. Suur tänu. Ilusaid unenägusid.

Õhuline

Kinni hoides millestki, mis on su kohal,
Kinni hoides millestki, mis on su sees.
Ümber hoides, ümber teineteise hoides,
Ümber puude, mille otsas sulatuul.
Üle jõe, üle halli jõe, kus magab sügis,
Üle längus tarade, mis hoidmas ketikoeri.
Läbi õhu voolab lõhnu imekergeid alla,
Läbi lehtede, kus päike kogub jõudu.
Et ei pühiks ära aeg mind nagu lehte,
Sinu naeru hoian alles nagu ehte.
Äkki aru saan, et kõigeks liiga kerge,
Lõpuks kohal oled alguses, mis oli ammu.

Kinni hoides millestki, mis on su kohal,
Ümber hoides, ümber teineteise hoides.
Üle jõe, üle halli jõe, kus magab sügis,
Lõpuks kohal oled alguses, mis oli ammu.

Uni

Mind häirib see, et mul on juba mitmes päev päevakava selline, mis eeldab päeval õppimist, õhtul msni ja siis pärast msnis istumist (päeva peale kokku maksimum 2 tundi:P) Doctor Who vahtimist. Et siis on magama minnes tore olla paranoiline igasuguste asjade suhtes... ;) Aga selline ma juba olen...

Nüüd peaks ära magama minema, aga nagu ikka: ei viitsi.

Tahaks ainult, et vähemalt see immunoloogia eksam oleks läbi, sest eetika õppimiseks on mul ainult 2,5 päeva ja see tundub kuidagi lihtne. Materjali on ka muidugi immunoloogiaga võrreldes vähem.

Oleks juba vabadus ja vaheaeg.. Küll ma siis käiks ja teeks ja oleks... (mõtlen ma praegu... tegelikult tuleb kindlasti välja nagu tavaliselt, et hea meelega istuks lihtsalt kodus ja passiks tühja vahelduse mõttes).

Ei, ma võtan end kokku ja kobin sooja teki alla. Ilusaid unenägusid!

Uus

Vana aasta on ära saadetud ja ees on 2011.
Ei ole mul sel korral sellist tunnet kui aasta tagasi... ei ole seda tunnet, et ees ootab midagi imelist. Tähendab, ärge saage minust valesti aru. Ma elan praegu selles, mida tundsin eelmise aasta esimesel päeval tulevat...

Aasta kokkuvõtteks võib öelda, et see oli tõesti sama meeldiv aasta, kui arv 2010 mulle tundus. See imeline aasta, mis sisaldas hirmsaimat asja minu senises elus. Tõesti üks kummaline aasta, kui mõtlema hakata. Palju on toimunud, palju on muutunud... ja samas on nii palju samaks jäänud.

Alustasin postitust entusiasmiga, aga liiga väsinud olen, et seda eriti pikemaks teha.

Aitäh teile, kes te aitasite sisustada minu aastat 2010. Loodan teid ka järgmisel aastal kohata.