Nick Cave & PJ Harvey

See laul vaimustab mind...

Head vana aasta lõppu :)

Hehee... 90-ndad

ETV-st mõni minut tagasi nähtud üheksakümnendate kuld. :P
Allan Roosileht - Turvamees

Tuberkuloited - Lilleke rohus

Täitsa tore on vahelduseks ka sellist asja kuulda. Oh, nostalgia ;)

Segadus

Mõtlesin, et loeksin enne magama minekut veel natuke raamatut. Lugesingi. Mõtlesin, kas loen ka järgmise peatüki läbi (17-nda). Kontrollisin siis selle pikkust, et otsustada. Päris pikk. Kuid sellele järgneb 19. peatükk. Ma vist magasin maha koha, kus oli kirjas 18. Otsin siis vahepeale jäävad leheküljed läbi, mis jäävad kümne piiresse. Ja sellist peatükki mina ei leidnud. Ei leidnud. Absurd. Kuhu on üks peatükk kadunud?

Müstika

Täna hommikul ärgates kõlas mu peas Pearl Jam'i laul Garden. Juba teist korda on see juhtunud. See oli nii selge ja nii nauditav.

Vaatamata oma süngusele, läheb see mulle peale igasuguse tujuga.

Uue aasta ootus

Jose Gonzalez annab järgmisel aastal oma bändiga Junip välja uue albumi!?

Täna juhtusin pealt kuulma sellist vestlust:
Tüdruk 1: "Mul on külm."
Poiss: "Mine siis tuppa."
Tüdruk 2: "Mine ise!"
Poiss: "Mine ise!"
Tüdrukud 1 & 2: "Mine ise!"
Poiss: "Mine!"
Tüdrukud 1 & 2: "Mineee!"

Ja nii aina valjemalt kuni olin piisavalt kaugel, et nende tegemisi tähele panna.

Phäh

Winampikene kallikene ei arvesta üldse sellega, et ma püüan praegu biofüüsikat õppida ja soovin keskenduda rohkem õppimisele kui muusikale. Kolm laulu järjest lasi ta RHCP ja ma pean mainima, et John on ikka geniaalne. Californication on albumina ikka ülikõva. Lihtsuse võlu. See kõik on imeline. Ja siis tuli üks laul vahele ja järgmisena lasi winamp jälle RHCP. Talle ei meeldi, et ma üritan õppida. Ja ma võtsin poolteist tundi hoogu, et õppima hakata ja siin ma nüüd siis olen pärast 15 minutit.

Järjekordne mõttetus

Minu meelest on see naljakas, et minu uue muusika kaustas (loomulikult minu jaoks uue, mitte üdises mõttes) 999 faili.

Esimene jõulupüha

Ekstreemsed teeolud on tegelikult täitsa toredad (minu kui mitte-autojuhi jaoks), kui taustaks käivad jõululaulud, mis ei ole just sellised, mida igal detsembrikuu päeval kuuleks (st ebatüüpilised jõululaulud).

Surnuaed on pimedas ja samas paljude küünalde valguses ilus. Täna käisime kahel surnuaial - ühtede ja teiste vanavanemate haudadel. Ilus oli.

Mu parem käsi oli kutsule närimiseks ja vasak käsi kiisule.

Jõululaupäev möödas

Täna nägin siis lõpuks ära filmi Charlie & (t)šokolaadivabrik (enamus kordi, kui ütlen selle filmi nime eesti keeles, on see tšokolaadivabrik). Filmil tervikuna pole viga, täitsa tore ja mõnus. Kuid üle kõige meeldib mulle Willy Wonka tegelaskuju. Johnny Depp tegi head tööd. Pealegi, see, kui ma lugesin šokolaaditahvlilt nime Wonka ja teadsin automaatselt, et tegu on justnimelt Willyga, pani mind veelkord mõtlema selle üle, et alateadvus jätab rohkem asju meelde, kui ma ette oskasin kujutada (ma olin filmist ainult veidikene lugenud tükk aega tagasi). Igal juhul. Ma naersin vahepeal päris valju häälega ja mu vanemad ei mõistnud üldse mille üle ma naersin. Põhjuseks võis olla kasvõi üks veider pilk Willy Wonkalt või vaikne pobin, mille sõnadestki polnud aru saada.

Ahjaa, mõned head tsitaadid olid ka ikka ja õpetlik oli see film kah.
Igatahes, mulle jäid meelde need kaks tsitaati (ma siiski otsisin välja täpsed tsitaadid, et mitte midagi head välja jätta):

Willy Wonka: Do you like my meadow? Try some of my grass! Please have a blade, please do, it's so delectable and so darn good looking!
Charlie Bucket: You can eat the grass?
Willy Wonka: Of course you can! Everything in this room is eatable, even *I'm* eatable! But that is called "cannibalism," my dear children, and is in fact frowned upon in most societies.


Willy Wonka: The best kind of prize is a *sur*prise!



Aitab nüüd filmist. Vaadake ise ja nautige head näitlejatööd (mitte et mina miski asjatundja oleksin ja oskaksin öelda).


Umbes pool tundi tagasi panin ma vh1-te ja nägin, et seal just lõppes üks laul. Mõtlesin siis omaette, et nüüd võiks RHCP-d näidata. Ja järgmisena tuligi Scar Tissue video. Vot see on õnn. :D Igal juhul. Tegelikult ei ole see absoluutselt mingi "kokkusattumus" või midagi taolist, kuna arvatavasti mõtlen ma iga kord, kui mõnda muusikakanalisse panen, et nüüd võiks RHCP tulla, nii et... :D


Ma sain just teada, et Josh Klinghoffer on noorem kui mu vend ;) Nüüd ei tohiks küll tema vanus mul segi minna. Ainuke, mis ma mäletasin, oli, et ta on noorem kui John, aga kui palju? Tuleb välja, et peaaegu kümme aastat. Ja see pole tegelikult üldse oluline.

Jõulutunne.

Täna on seda juba... juba koguneb tõesti vaikselt... vaikselt aga järjekindlalt.

PS eelmisele postitusele: Selle uudise kommentaare lugedes oli meeldiv avastada, et mina polnud ainuke, kelle meelest oli Juure tabelis midagi hea. Kuigi teistel põhjustel. :P

ihihihiii

Kes oleks mõni minut tagasi kuulnud, mis minu peas toimub, oleks kuulnud meeldivat itsitamist sõnadega: "Jess, jess, jess, Mart Juurele meeldib John. Talle meeldib John Frusciante. Mart Juur on lahe!"

Ehk siis ma nägin Postimees onlines uudist postimehe juures tegutsevate muusikakriitikute arvamustest viimase aasta parimatest albumitest. Lugesin kokkuvõttet ja ei ütleks eriti ühtegi halba sõna, kuigi see pole päris minu maitse, aga palju ma ikka selle uuema muusikaga olen kursis. Ja siis nägin, et seal all on iga ühe arvamus eraldi välja toodud. Ja otsisin sealt siis Johni nime. Ja leidsingi ühes kohas... Mart Juure lemmikute all 8. kohal. Ma muidugi pigistan siinkohal silma kinni selle suhtes, et teatud "leedi", kes on maailmas mingil seletamatul põhjusel nii populaarne (tema nime mainimine siin kohal oleks minu blogi rüvetamine), oli Juurel veel 4 kohta kõrgemal positsioonil. Ja The Flaming Lips'i uut albumit ei olnud ta ka maininud, mis oli paljudel teistel kriitikutel isegi 1. koha peal... Aga Empyrean tõstab ta arvamust minu silmis tükk maad kõrgemale...

Muutused

Ma mõtlesin, et vajan rohkem tähelepanu. Seepärast ka minu blogi stiilimuutus. Kuigi ma pole sellega praegu veel päris rahul. Palju asju vaja paika sättida veel.
Rõhutan veel korra: see kõik on vaid seetõttu, et vajan rohkem tähelepanu.

Soovid

On olemas halb, et me suudaksime hinnata head.

Ma soovin, et ma suudaksin olla ka siis õnnelik, kui kõik on ühtlaselt hästi. Tahaksin, et mul oleks võime tunda rõõmu nendest lihtsatest asjadest, mis on pidevalt hästi. Tahaksin, et ei oleks vaja ära oodata langust, et saada aru, mis enne olemas oli. Ma üritan, tõesti üritan seda võimet arendada.

(Kahju, et last.fm ei taha millegi pärast mõndasid väga häid laule registreerida.)

Ma tahaksin elada enda mitte teiste elu. Kui te peaksite avastama, et ma hakkan teie elu elama, siis palun öelge mulle ja ma tõmbun tagasi.


Let me roll around
In things I can't believe


Imenatuke muusikateraapiat minu jaoks tavapäraste abimeestega.

6350

Ei teagi, kas on olnud sellist jõululaupäevale eelnevat päeva, kui mul oleks nii vähe jõulutunnet kui täna, kuigi ilm on jõuludeks lausa ideaalne. Aga eks see tule ka vanusest. Äkki kaob aastatega see tunne, mis jõulud laste jaoks on, ja asendub millegi rahulikuma ja tasasemaga.

Täna vaatasin üle pika aja Konte. Angelale kingiti ise plaat, kuhu peale oli pandud laule, mis aitaksid südamevalust üle saada. Kõige märkimisväärsem neist oli Jose Gonzalez'e versioon Heartbeats'ist. Juba see ajas mind nii elevile. Ja siis... ja siis lasevad nad seda laulu täies pikkuses. Oh õndsust.

Mõned raamatud minu suurest raamatu-sorteerimisest on juba leidnud oma tee tagasi kappidesse, kuid 2/3 põrandast vajab veel tühjendamist. Eks ma nüüd lähengi natuke sellega tegelema.

Loodan, et homme õhtul saan vaadata Charlie & the Chocolate Factory't.

Öised juhtumised

Läksin oma hambaharja võtma, kui leidsin põrandal lebava Postimehe nädalalõpulisa Arvamus kultuuri. Harjumuspäraselt lappan selle ikka läbi, kuna see leht ikka sisaldab aeg-ajalt ka väärt lugemist. Juhtusin siis lugema sellist plaadiarvustust:

Pink Floyd - The Piper At The Gates Of Dawn (EMI) (5/5)

Barrettiga album

Nelikümmend aastat ilmumisest. Sel puhul ka eraldi stereoheliga teine ketas. Üldiselt: on ka selliseid Pink Floydi austajaid, kelle jaoks see, Pink Floydi esimene ja koos Syd Barrettiga ühtlasi viimane album, on ainus tõeline Pink Floyd. Sest pärast seda, kui Barrett liiga hulluks läks, läks bänd Barretti-fännide jaoks jällegi liiga normaalseks. Vähe sellest, ülespuhutuks ja toretsevaks. Üks on kindel: superalbum see on. Kas siis on super ka "Ummagumma", "Meddle", "Dark Side Of The Moon", "Wish You Were Here", ei puutu praegu asja.
Kindel kaks: popsürrealismi üks lähtepunkte on see ka. Ei ole need Animal Collective'i huilged, kriisked, valjenemised ja palast kõrvale mängimised ka midagi uut. Iga kord, kui me tundume endale liiga asjalik, targupea, eluperemees ja muidu nõme, kuulame igaüks omaette lugu "Pow R. Toc. H". Oleme kokku leppinud. Võtab krambid maha.

Valner Valme

See käiks justkui minu kohta. Kuigi ma hindan kõrgelt ka Pink Floydi hilisemaid tegemisi, tundub mulle ka just see album tõelise PF-na. Ta nii hästi seletab ära miks. Ja hea, et on ka teisi. Kuigi jah. PF diskograafia on üldiselt väga hea, kuid see plaat tõuseb kõige rohkem esile ja erineb teistest intensiivsemalt üldisest massist.

Barrett oli hull geenius.

Garden

I don't question our existence
I just question our modern needs

Pearl Jam - Garden
on ikka üks võimas laul. Lasta end vabaks ja lasta sel laulul haarata end kaasa. Metsik, milline energia.

Ten on album, mis mõjub mulle praegusel perioodil kõige rohkem. Ei teagi miks. Tundub justkui sünge ja tume, kuid ma pole tükk aega nii õnnelik olnud ja ikka suudab see minuga hinges kohtuda mingil põhjusel. Äkki on sellel plaadil ka varjatud rahu, õnn või olemise ilu?

Midagi imeilusat

Ehk siis lisaks teie elule natuke ilu.
Kuulake vaid ja nautige (lingi panemine ei töötanud miskipärast minu arvutis, aga leppige palun lingi kopeerimisega)
http://www.youtube.com/watch?v=oVVJC_TDweA

Kuidas mulle küll meeldib, kui mu winamp mängib mulle nii ilusaid asju.
Viimased päevad on ka olnud nii imelised. Olgugi külm õues, olgugi ta toas, ma ikka naudin seda. Mulle meeldib, kui suvel on palav ja talvel külm. Mulle meeldib, et sügisel sajab vihma ja ma armastan kevadist lumesula. Mulle meeldib muusika, mulle meeldib ilu. Mulle meeldib õnn. Mulle meeldib rohuroheline, taevasinine, lumivalge ja päikesekollane. Mulle meeldib elu. Mulle meeldib see muusikaline pala.
Mulle meeldivad külmast punased põsed ja mulle meeldivad soojad käed. Mulle meeldivad marmelaadikommid ja rosinajäätis. Mulle meeldib rahu, ka jõulurahu. Ka lumehelbe langemise hääletus. Mulle meeldib vaikus ja mulle meeldib kallistada.

libaennustus

Lasin siis oma winampi-jumalal ennustada, kuidas mu histoloogia preparaatide vastamine läheb. Ja ta andis selle peale mulle Nirvana - Oh Me. Selles laulus on sõnad:
I don't have to think
I only have to do it
The results are always perfect
But that's old news.

Ja see oli uskumatult tõsi. Ehk siis... õpetaja küsis mult kõige lihtsamaid asju, nii et ma ei pidanudki mõtlema ja ma sain arvestatud. ;)

“Don’t try to build in the space you suppose
is future, Lydia, and don’t promise yourself
tomorrow. Quit hoping and be who you are
today. You alone are your life.
Don’t plot your destiny, for you are not future.
Between the cup you empty and the same cup
Refilled, who knows whether your fortune
Won’t interpose the abyss?”
(Fernando Pessoa)