As Things Collide

Raske, tõsiselt raske on kirjutada perekonnaõpetuse esseed. Samas saab ehk koormat natuke vähemaks, kui ikkagi üritan emotsioonid endast sinna kirjatükki sokutada. Eks näis.


You have this way of dipping in and out of
Sight as things collide
Bridges burning softly in the night
And you have this way of falling in and out of
Time as it goes by
Passing silently with no goodbye

And I've spoken with all the other angels
They dont know what to do
And i agree with them whole-heartedly, I do

Telegram came today from a friend
Saying, "Where in the hell have you been?
Where are you going?"
I said, "I dont know, does the lonliness show?
And if so does it ever end?"

And I've spoken with all the other angels
They dont know what to do
And I agree with them whole-heartedly, I do

You have this way of meaning everything and nothing to me
At the same time
Returning my hellos with goodbyes

'Cause I've spoken with all the other angels
They dont know what to do
And I agree with them whole-heartedly, I do...

'Cause I've spoken with all the other angels
They dont know what to do
And I agree with them whole-heartedly, I do...

And I've spoken with all the other angels
They dont know what to do
And I agree with them whole-heartedly, I do

The Mars Volta kontsert.

Täna öösel nägin ühte väga veidrat und. Nimelt pidi minu maja ees toimuma The Mars Volta kontsert. Bändiliikmed eestotsas Omar Rodriguez-Lopez'iga olid juba kohal ja ootasid, et millal inimesi hakkab tulema. Mul on selline tunne, et mu vend oli selle kontserdi korraldaja. Igal juhul polnud isegi minul alguses aega sinna minna. Või noh. Kontsert hakkas peale ja bänd mängis. Aga mitte kedagi ei olnud kuulamas peale minu venna, kes oli korraldaja ja tahtis asjadel silma peal hoida. Ma nii väga tahtsin sinna minna, aga mul oli veel vaja paar minutit millegi muuga kodus tegeleda. Ma ikka lootsin, et ehk ei jäta nad enne asja katki, kui ma kohale jõuan. Ehk siis ma tormasin siis olematu lava ette (nad mängisid lihtsalt rohul). Ja nad ei olnud veel lahkunud. Ning siis olin mina ainuke kontserdikülastaja ja tõmblesin seal. Ja mul oli natuke imelik olla, sest ma olin ju ainuke inimene publikus ja järelikult mängisid nad ainult minule. Aga ega midagi. Mingil hetkel istus bänd murule ringi ja mina ka. Ja nad hakkasid tegema mingit ainult vokaalverisooni mingist The Beatles'i loost. Kahjuks olen laulu nime unustanud. Igal juhul oli see väga ilus. Igal juhul unes ma mõtlesin, et päris mõnus unplugged ikka! ;)

See nädal oli kohe eriliselt koduigatsust-tekitav...

Nädala palaks valisin seega:

Foo Fighters - Home

Wish I were with you
I couldn't stay
Every direction
Leads me away
Pray for tomorrow
But for today

All I want is to be home

Stand in the mirror
You look the same
Just looking for shelter
From cold and the pain
Someone to cover
Safe from the rain

All I want is to be home

Echoes and silence
Patience and grace
All of these moments
I'll never replace
No fear of my heart
Absence of faith

All I want is to be home
Ooh
All I want is to be home

People I've loved
I have no regrets
Some I remember
Some I forget
Some of them living
Some of them dead

All I want is to be home

Uurimustöö

Vaatasin ja arvutasin, et kumma esitaja laule mul rohkem on arvutis, kas U2 või John Frusciante. Just nimelt arvutasin, sest ma ei saa ju failide arvu vaadata, sest kui on kaustas ka mõned lisafailid, siis ei saa õiget infot. Muidu ei väärikski see mõttetu tegevus minu blogis mainimist, aga kuna seis jäi lõpuks 152 vs 153 on see päris veider. Väga napp.

Mina raiusin täna puid. Täitsa tore tegevus. Homme on kindlasti lihased valusad... aga tühja sellest!?

Vaheajal on ka nüüdseks juba peaaegu täielikult kahjuks kriips peal.
Ei olnud just kõige toredam puhkus.

Tänapäeva muusikas kasutatakse liiga vähe tšellosid

Kes suudaks mulle selle koha pealt vastu vaielda?


Kui ma päevadega ei eksi, siis teisipäeva õhtul käisin jalutamas. Kuulasin Empyreani ja läbisin sellega seoses siis ühekorraga nii füüsilise kui ka vaimse teekonna. Sellele muusikakogumikule liitus sellega seoses üks täiesti uus dimensioon.
Sellele aitas kaasa ka see, et mingil seletamatul kombel viibisime me Kaiega sel õhtul samasugustes maailmates.

Kolmapäeval käisin jooksmas. Mina. Jooksmas. Kas te ikka saate aru, kuidas need kaks sõna ei sobi kokku? Ehk siis kindlasti ei toimunud see kaalu alandamise või trenni eesmärgil vaid hoopis uudishimust. Terve umbes 7-kilomeetrise teekonna jooksul kuulasin ma üha uuesti ja uuesti John Frusciante Central'it. Pikemat teed pole ma kunagi jooksnud...

Autoportree

Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.

Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.

Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu.
Kesköiti emban templikünniseid
ja kujutlen, et olen sõltumatu.

Kui väsin laulust, lembest, valgusest,
mind haarab kurbus, milles troost ja tabu,
ja päästab üksinduse kalgusest,
mis ikka seirab pääsematult vabu.

On hurmav juhustele anduda
ses sätendavas ulmabakhanaalis,
nii elu täiusesse kanduda
kui pintslitõmme värvijulges maalis.
(Artur Alliksaar)