Huvitav.

Täna tulid jällegi ühel ja samal ajal kahest muusikakanalist suhteliselt huvitavad edetabelid. Noh, tegelikult üldiselt mitte nii huvitavad, kuid hooti ikka väga mõnusad. MTV Eestist tuli kontsertide top10 ja VH1-st oli hullude muusikute top10. Kontsertide edetabelis oli näiteks 9. koha peal Nirvana oma looga Lithium. See oli päris vana video. Noh selles suhtes, et Chris Novoselic'ul olid veel pikad juuksed (ma ei ole varem näinud tal mitte kuskil pikki juukseid), Dave Grohl'il olid tema kohta jällegi üllatavalt lühikesed juuksed... Nii õlgadeni. Ka Kurt Cobain'il olid üllatavalt lühikesed juuksed. Ei olnud veel midagi hakanud välja kasvama ja nii. Ikka täiesti kohe poisipea... ;) Novoselic küllaltki kahtlaselt tõmbles seal... Ta viskas kitarri õhku, püüdis selle kinni, aga näitles nagu oleks saanud sellega vastu pead ja kukkus põrandale pikali. Pärast seda tõusis püsti ja tuigerdas ringi... Kukkus uuesti jms... Selle sama edetabeli 5. kohalt võis leida Coldplay oma looga Fix You. Väga hea esitus oli. Mul on ikka väga suur austus bändide vastu, mis esitavad oma lugusid lives sama hästi või paremini kui võib kuulda plaadilt. Chris Martin elas ikka väga muusikasse sisse. Mängis klaverit mõnel hetkel ikka väga hoogsalt ja jalad tagusid kõvasti vastu maad ja oli tunda, et ta on väga hingestatud.
Hullude muusikute edetabeli viiendalt kohalt võis leida Red Hot Chili Peppersi, kuna nende kitarrist John Frusciante (saate aru, ma oskan seda nime kirjutada peast, ilma kuskilt maha copy'mata...) loobus alles nii 10 aastat tagasi narkootikumidest ja liitus uuesti bändiga. Vahele jäi tal nende vastikute meelemürkide tõttu 6 aastat. VH1-s ütles, et ta oli ikka nii käest ära ja tarbis nii palju narkootikume, et tal langesid hambas suust välja... Päris õudne ikka. Mul on hea meel tema üle, et ta sellest sõltuvusest lahti sai. Ta on ikka täielik kitarrivirtuoos.
Peale selle sain VH1-st täna teada veel, et Ozzy on hammustanud tuvidel ja nahkhiirtel päid otsast ära.

Mure

Olen nii hoogsalt tegelenud erinevate albumite allalaadimisega, et varsti on kõvaketas täis ja mu oma muusikast pole küll midagi sellist, mida ma saaks ära kustutada... Millal ma küll saan omale läpaka, et oleks ruumi asju kuhugi panna. Kohutav. Suvi pole veel poole pealgi ja juba on probleem, et kuhu panna kõik asjad...

THE SHINS

Hetkel käib nimelt kanal 2-st film "In Good Company". Olen sellest filmist varem lugenud, kuna tegin ju inglise keele tunni jaoks presentatsiooni The Shinsi kohta ja just nimelt selle bändi laul (vist isegi on teine veel) on selle filmi soundtrackiks. Ma filmi unustasin vaadata, aga just nägin ära koha, kus lasi päris pikalt A Call to Apathy't (teise nimega Gone For Good). Küll on hea tunne.

Šoti muusika

Mulle on küllaltki hakanud meeldima šoti muusika. Või noh, ma vaatasin just šoti muusikute top10-t. Sealt võib leida selliseid esinejaid nagu Travis,Franz Ferdinand, Paulo Nutini, Wet Wet Wet (mis on lapsepõlve melanhoolia) aga ka näiteks The Fratellis, mille paar albumit tõmbasin just täna. Küll oli nüüd meeldiv avastada seda bändi šoti muusikute top10-st. Kokkusattumus. Kahjuks ei olnud seal top10-s nüüdseks suhteliselt tuntud bändi Biffy Clyro. Biffy Clyro viimane album oli juba midagi minule. Varem on nad teinud midagi rohkem metalset ja järsumat...

Eelnevalt postitasin päris mitu muusikateemalist postitust sürrealistide blogisse. Taipasin alles hiljem, et need ütlevad midagi rohkem mulle endale, kui teistele ja seega kõlbaksid rohkem mu isiklikku blogisse...

Meenutusi aastast 2006

Need laulud isegi meeldisid mulle siis, mis sest, et ma saksa fänn pole.
Ühes neist videotest võib näha küllaltki paljusid legende ja häid jalgpallureid. Märgiks siinkohal millegi pärast ära Christian Vieri.

http://www.youtube.com/watch?v=hd4oF4dZg9Q

http://www.youtube.com/watch?v=_wQHl04cAOU

http://www.youtube.com/watch?v=lCG7DRNM8zw

Vaid mõneks ajaks...

... kaunistan enda blogi jalgpalluritega;)

Heh

Ma mõtlen, et tegelikult peaksin ma olema õnnelik, kuna neljast toimunud mängust on 3 võitnud meeskond, kelle poolt ma olen olnud. Aga Poolast on küll kahju...
Ma mõtlengi, et miks mulle saksa meeskond ei meeldi... On ju seal sellised mõnusad ja ägedad mängijad nagu Torsten Frings ja Lukas Podolski ja eesti suurmehe nimega Jansen... Poolas on aga ainult Smolarek...
Torsten Fringsi nimi on ikka eriti mõnsa... ja Jansen meeldib mulle selle pärast, et tal on eestlastele tähendusega nimi ja ka selle pärast, et ta nii koba on ja laseb poolakatel hästi rünnata... Podolski on lihtsalt osav ja hea...
Smolarek on aga poolakatest ainuke pikajuukseline... samuti nagu Torsten Frings sakslaste jaoks...

Ma pole elu sees kirjutanud mõttetumat postitust... :D

Irw

Ma olen ikka tõeliselt rumal. Tahaksin ju ometi nüüd ka mäletada, mida need eelmise postituse pealkirjas sisalduvad tähed tähendavad...

Jalgpalli lainel ja homme esimest korda tööle...


Eile oli siis Portugal - Türgi.
Figo on vist pensionil ja tänu sellele on Portugali meeskonna kapteniks kerkinud minu lemmikjalgpallur - Nuno Gomes. :P Aga miks talle ei antud eile kolmandat võimalust? Kolm on ju kohtu seadus... 1. korral posti ja 2. korral latti... 3. kord oleks läinud väravasse...

Huvitav on see, et EM-il on löödud 3 väravat ja kõige kogenum koondise eest mängija, kes värava on löönud, mängis koondise eest oma 10. mängu (teised 3. ja 4. mängu)... Nii et siit moraal: treenerid peaksid mängu lülitama rohkem noori ja ülipüüdlikke noori.

B.W.B.S.S.O.I.R.N.

Maailm on piisavalt väike, et niidiotsad omavahel kokku viia.

Kuidas küll on mul mõnikord selline tunne, et ei taha mitte kellegagi suhelda. Kuidas tahaks olla nii sama. Iseendaga. Teised ümberringi, kuid mu mõtted vaid mulle endale. Aga seejärel tuleb hetk, kus end kiruda. Tegelikult ju on mul lausa aegajalt suhtlemisvaegus ja siis piinan ma neid üksikuid, kes on veel jäänud ja keda ei peleta eemale minu veidrad tujud... Või tegelikult... Nende vähestega tekib lihtsalt nii, et ma ei suuda vait jääda. Ma võiksin ju oma jutuannuse jagada ära inimeste vahel natukenegi võrdsemalt, kuid tundub, et nii ei suuda ma mitte kuidagi teha...
Oh, selle veidra maailma võlu.

Eks mind ajab lihtsalt natuke närvi see, et armuaega jääb järjest vähemaks. Mida hakkan ma oma eluga peale pärast gümnaasiumi lõppu. Mida on mul üldse võimalik siis teha.

Pea kohal ripub suur küsimärk.

Verekeskus vajab hädasti minu A+ verd. Eks siis tuleb plaanitust varem käia sealgi ära.


Öeldakse, et eesmärk pühitseb abinõu. Aga kui pole eesmärki, pole midagi.

Miks ma nii rumal olen?
Ma ei mõtle siinkohal koolitarkust, vaid midagi üldist ja abstraktset...