Ära viimine

Ehk siis läksin täna linna. Peaaegu kõik asjad, mis ma kaasa võtsin, viisin kuhugi ära. Raamatud raamatukokku, botase kingsepa juurde, Anika kingituse postkontorisse ja patareid ohtlike jäätmete prügikasti. Missioon oli 100% edukas.
Peale selle nautisin ma vihma ja head muusikat, mille koostöö on super.
Kui vesi voolas mul nägu mööda alla, oli selline tunne, nagu ma nutaks. Silmad pilkusid tavalisest tihedamini ja raskemini... Aga ise tundsin ennast üliõnnelikuna.
Hea tunne!

Tuhnimine

Otsisin siis Jaan Krossi raamatuid, et ei peaks selle pärast raamatukokku minema. Ühest toast oli tulemuseks vaid "Rakvere romaan" (vms Rakverega seotud pealkiri) ja "Kolme katku vahel" IV raamat. Päris kesine saak. Muidugi leidsin sealt kappidest paljugi huvitavat... Üks 19. sajandil trükitud raamat, mida kindlasti plaanis lugeda ja leidsin ka 1924. a trüki Eesti ajaloost. Ka seda kavatsen kunagi lugeda... Vanad raamatud on tõeliselt lahedad...
Tulin siis ära oma tuppa kappidesse sorima. Minu toas on 6 kohas raamatuid. Ühes neist on mingid rohkem informatiivsed raamatud (mingid lindude ja taimede jm selliste asjade kohta) ja sealt ei tasu mul eriti vaadata. Aga kaks kapikest vaatasin küll läbi juba. Sealt leidsin näiteks sellise vägeva asja nagu Jõgeva Ühispanga 1935. aasta aruanne. See on trükitud Jõgeva Ühispanga 15. sünnipäeva puhul. Et siis 1935. alguses oli seal kliente nii 1200+ ja aasta jooksul tuli juurde nii natuke alla saja kliendi ja ära läks 300+ klienti, ehk siis 1936. aastaks oli seal pangas vaid 1000+ klienti. Üldse oli seda naljakas uurida. Huvitav, aga naljakas. Mainiksin siinkohal veel seda, et Jõgeva linn sai praegusel aastal 70. Ehk siis see aruanne on veel siis tehtud, kui Jõgeva ei eksisteerinudki veel linnana...

A poem by Albert Markovski

Nobody sits like this rock sits.
You rock, rock.
The rock just sits and is.
You show us how to just sit here and that's what we need.

Robert Smith should do a cover of Coldplay's Clocks, so when he sings "Am I part of the cure or am I part of the disease?" we can say, "Ooh, we know this one!"

Ma meenutan endale natukene agent Boothi sarjast Kondid.
Lihtsalt seetõttu, et hakkasin mõtlema sellele, et kannan ju ka tihti tumedaid või rahulikku tooni riideid, kuid sokke olen küll ikka igasuguseid kandnud. Lillasid, punaseid, kollaseid... Ja siis mu roheline sall...
Boothile rääkis ju Dr Wyatt, et kandes värvikirevaid sokke ja lipsusid protesteerib ta millegi vastu... Näiteks FBI ametliku õhkkonna vastu või midagi taolist.
Kas ma protesteerin millegi vastu või juhtub see kogemata?

Hihii

Nii hirmuäratavalt naljakas on see, et üli tihti on kirjades, mis saadetakse mulle mingi U2 community poolt, tekstid sõnastusega:
It seems that he still hasn't found what he's looking for...
It appears U2 fans can live with or without...

Ja nii edasi...

Elust annab leida väga palju kokkusattumusi. Nii juhtus ka täna, kui ma vaatasin Vanilla Sky'd.

Veider

Kell kolmveerand 2 öösel olen ma sürrealistide blogis ja istun ning ootan, et keegi kommenteeriks. Naljatilk olen.

Täna on see ajalooline päev, millal ma ostsin oma viimaseks aastaks keskkoolis päeviku. Selle välimus jääb avaldamata kuni 1. septembrini. Selle suve kõige tähtsam ost. ;)

PS! Ma nägin, et sel aastal ka üks selline päevik, mis sobiks Mariale ülihästi... Ruudud ja puha...

Aga muidu on mul kooliasjad ostmata veel.

Juhtus nii,

et otsustasin kuni 24. augustini hoida eemale ühest bändist. Muusika mul küll arvutis osaliselt olemas, kuid ma ei taha kurvastusega mõelda sellele, et ma nende kontserdile ei saa. Ehk siis esineb Sigur Ros 23. augustil Rock Café's ja tuhat piletit müüdi läbi vist kahe päevaga, kui ma õigesti aru saan. Ma ei ole küll kindel, aga usun, et nende muusika meeldib mulle väga...

Heheeee

Nagu tavaks on, kirjutan üles mõne hea loo või bändi, et seda hiljem omale tõmmata. Nalajaks on avastada, et üks bänd on mitmes kohas kirjas. See näitab, et mis on hea, see ongi hea...
Nii juhtus mul alles hiljuti näiteks bändidega nagu Kings of Convenience ja Talking Heads.
Naljakas.

Huvitav

Lõpuks oli meeles lugeda wikipediast sellise nime kohta nagu Jane/John Doe. See on mulle kõrva hakanud juba mitmetest kohtadest (Grey anatoomia, Kiirabihaigla ja mingist krimisarjast samuti. Sain küll aru, miks seda nime kasutatakse, kuid ei teadnud kust see on võetud. Üllataval kombel ei saanudki väga palju targemaks... Igal juhul nii palju sain küll targemaks, et nüüd tean, et eesti vaste nimedele Jane/John Doe on siis Wiki kohaselt:
Jaan Tamm (male), Tädi Maali (an old female, literally "Aunt Maali")

Aga paneb mõtlema, et kuidas nad siis nooremaid tundmatuid naisi siin meie kodumaal kutsuvad...

Mulle meeldib, kui mulle meenub jälle miski, mille kohta ma soovisin järgi uurida. Need asjad piinavad mind.

Veel kord matemaatikale mõeldes nägin ma eile sellist reklaami netis:
A+ B+ AB+ 0+ A- B- AB- 0- = LIFE


Selle suve plaanides on nüüd siis, kuna tööl ei käi enam, arvuti puhastamine halvast muusikast (ikka juhtub ju kogemata, et satub midagi jubedat arvutisse).

Langused

Minu elu on kui funktsioonigraafik. Tegelikult hetkel ma ütleks, et mu elu graafik on y=|sinα|. Enamasti on mu tuju ju päris hea... Elu on siiski positiivne. Aga mõndadel üksikutel hetkedel läheb täitsa nulli... Aga usun, et päris negatiivseks see siiski ei lähe.

Praegu tunnen ma puudust nendest matemaatilise alatooniga elufilosoofiatest, mille meistriks pean eriti Liisi. Aga kui kooli ei ole, siis kaob see matemaatiline mõtlemine ära... Kas selline matemaatikata teadvus ootabki meid ees aasta pärast? Ma tunnen praegu, et ma hakkan nii suurt puudust tundma sellest ainest. Muidugi ei tähenda seda, et sooviksin edaspidi seda kontimurdvat ülikooli matti, kuid keskkooli matemaatika on ju siiani päris armas ja kallis olnud. Mis minuga toimub?

Panic at the Disco album Pretty Odd aitab mul päästa Viva la Vida. See tähendab ta kuidagi asetub teisele kaalukausile. Kuidas ma tüdineksin ära Viva la Vidast, kui ma vähemalt pool ajast kuulan Pretty Odd'i? :) Selle aasta kindel teise koha plaat minu jaoks praegusel hetkel.

U2 uus plaat peaks tulema täiuslikum ja radikaalsem, kui eales varem.
Bono igatseb oma poisipõlve;)