...ja olen avastanud, kuidas olen veidi hakanud pimedusest puudust tundma. Nagu oleksin uruloom. Kuidagi õnnelikuks on teinud töölt minnes/tulles avastada, et pime on... mõnusam õhk on. Vihmaga sobib pimedus paremini kui valgus. Ja väljas on karge. Mõnus karge, pime, sügislehine.
Esimest korda üle pika aja mõtlesin, et on piisavalt pime, et süüdata küünal...
See hubane valgus, hea muusika...
Ja see avastus, et mu "täiesti-poolik-ettekanne" on "käib-kah-valmis ettekanne".
Nüüd puhkan ja naudin, sest täna õhtul on sellist aega.
