Nii hea, et mine või lõhki.

Tõsi ka, mul on praegu nii hea olla.

Mõned päevad, kui silmad näevad palju head ja ilusat.
Piibelehtede lõhn on meeliülendav.

Konspekti sain täna lõpuks läbi loetud. Just paar minutit tagasi lõpetasin.
Bussiga oli hea sõita. Sebe oli täna ju odav ja pilet maksis peaaegu sama vähe kui rongiga.

Silla pealt nägin kahte luike. Nad on nii uhked. Peaaegu et kuninglikud.

Koduhoovi jõudes nägin akna peal Jassut välja vaatamas. Eks temagi ootas kedagi koju. Kutsad tudusid. Ja kui nad mind kuulsid tulemas, olid nad õnnelikud nagu alati, kui keegi koju jõuab.

Jänkud tahtsid süüa saada. Andsin neile rohtu. Tagasi tulles leidsin valgest sirelist ühe õnneõie.
Selle ajaga suutis Riki jalga lasta. Mõtlesin, et lähen kutsun ta koju, aga ei näinud teda kuskil. Need samad kaks luike, kes enne silla juures ujusid, lendasid madalalt üle mu pea.

Jassule tõin krõbinaid.
Jussi hakkas tühja söögikausiga kolistama, et märku anda, et ta on ka näljane. Tegin siis kutsadele kah süüa. Mingi lihaplögin külmkapist, leib, sai, piim, vesi, suitsukala nahk, eilsed spagetid ja bolognese kaste... mmm... maitsev.
Kissale viisin kah lakatrepile kausikesega süüa.

Selle aja peale oli Riki tagasi jõudnud.

Koju kõndides jooksis minu juurde üks haukuv pitsu. Veidi pelgasin ja ütlesin talle, et ta koju läheks (automaatne reaktsioon, kui mõni koer minu poole tuleb... ei tea, kui mõttekas see iseenesest on :D). Trepil istuv noormees hõikas mulle selle peale, et ega ta ei hammusta. Aga kust ma pidin teadma. Ütlesin talle ka seda. Seepeale ütles ta mulle, et see koer ei saagi hammustada, sest tal on alumine lõug lühem kui ülemine. Kummaline situatsioon. Lubasin järgmisel korral arvestada sellega. ;)

Täna tegin kaks lubadust. Ühe iseendale ja teise õega kahepeale. Lubadus iseendale oli, et juhul, kui mul on kunagi enda maja, teen ma sinna piibelehepeenra. Väikse või suure, vahet ei ole. Täna kodu poole kõndides mõtlesin ka sellele, kui ilusad on lilled... piibelehed, lumikellukesed, märtsikellukesed, sinililled, nartsissid, kullerkupud, tulbid, gladioolid, moonid, rukkililled jne. Nii palju ilu lihtsates asjades.
Aga tulles tagasi lillemaa-radadelt, teine lubadus oli, et teeme õega sügisel porgandipirukat. Sellist head, mida vanaema ikka aeg-ajalt tegi, kui ta saunanädalavahetustel küpsetas.

Lapsed ja loomad ja lilled ja liblikad. Kas see ei kõla mitte naiivselt? Aga nii on. Mul on vedanud. Tänasel päeval oli kõik ilus ja tore ja hea. Kuidas mulle küll meeldivad need päevad, millal ma olen lihtsalt rahulik, rahul ja õnnelik. Õnneks neid päevi ei ole nii vähe.

Tsiteerin Neil Young'i:
"The same thing that makes you live can kill you in the end."
Esimest korda üldse oli mul täna tunne, et kuulaks tema muusikat veidi. See ei olnud ainus ilus asi, mille ma histoloogia konspekti kõrvalt kirja panin.

Minge õue ja nautige kevad-suve lõhnu. Rohi, sirelid, piibelehed... Leidke üles ilusad asjad.

Mõnikord mõjub üksi olemine just nii hästi nagu te mu praegusest postitusest välja võite lugeda. Üksi olemine selles mõttes, et mul on hea, et kutsad ja kiisu on minuga, aga puuduvad inimesed, kellel on kombeks alati midagi arvata, kõike tähele panna või lihtsalt. Ei, ma ei ole inimestevastane, aga saage aru, kui selliseid hetki, kui ma õhtuti üksi kuskil olen, juhtub maksimaalselt kord kolme kuu jooksul, ei jookse need mööda külgi maha. Ma sureksin ilma teieta, aga täna ei ole mul teid vaja.

Magus sireli lõhn

Vaatamata õppimata histoloogiale käisin täna rattaga linnas, sest Markole oli vaja osta kastiga traktor ja herne seemneid ja porgnadi seemneid oli vaja ka osta.

Eile panime issiga koos maha põldoad, kaalikad, naerid, punapeedid ja salatisibulad. Täna istutasime maha empsile kingitud elupuu. Peterselli panime ka maha.

Sirelipuu küljest leidsin ühe õnne toova õie.

Riki valvab krõbinakotti, sest kardab, et kass läheb ja sööb kõik tema ja Jussi krõbinad ära.

Homne õhtu tõotab tulla üks väheseid hetki, kui saan kuskil üksi olla. Mitte et ma seda nautida saaks, histo vajab siiski õppimist. (Kuigi palju ma kella kümnest alates ikka õppida jõuan, sest buss jõuab alles veerand 10 Jõgevale.)

Rabarberikissell on hea.

Peaksin lisama, et ma ei suuda absoluutselt histoloogiale keskenduda. Vastik, vastik, vastik! Mõtted võiksid käsu peale õigesse suunda pöörduda, mitte ringi uidata nagu hulkuvad koerad (kole võrdlus, ma tean, aga parema peale ka ei tulnud).

Saaks see sess ükskord läbi juba

Esmaspäev algas meditsiiniajaloo eksamiga. Sellele järgnes tore päev (ainuke päev, kui väikegi energiavaru jäi selleks ajaks, kui voodisse jõudsin).
Ja teisipäev... see teisipäev oli metsik. 14 tundi kolimisega tegelemist. Ja kolimise lõppemist tähendas siinkohal see, et terve korter oli igasuguseid kotte paksult täis.
Kolmapäeval toimus asjade lahti pakkimine ja mõndade mööbliesemete ümber paigutamine. Peaaegu sama hull. Kindlasti lisas sellele nõmedust asjaolu, et juba terve eelmise päeva olime igasuguse juraga tegelenud.
Täna käisin mööda poode Markole pükse otsimas. Mul on hea meel, et ma üksi ei olnud, sest muidu oleksin lihtsalt õige pea ilma püksteta koju tagasi pöördunud. Jõudsin isegi veerand kolmesele rongile. Ja nüüd peaks õppima. Aga kuidas ma õpin, kui viimased päevad on metsiku unevõla tekitanud? Oeh, loodaks, et histoloogia eksamilt saab läbi, muidu peab veel samaaegselt bioloogiaga histoloogiat ka õppima, aga seda ma küll endale lubada ei tohi.

Loodan, et teil läheb natuke paremini kui minul (kuigi põhjust virisemiseks tegelikult ei ole).

Kui tõesti ei ole viitsimist...

Homme on selle semestri esimene erialane eksam. Sedagi mingil määral ainult erialane. Filosoofia eksam on möödas ja tulemus oli parem kui ma väärt.

Täna leidsin spordikotti tühjendades oma kaheteistkümnenda klassi päeviku. Sealt siis veel mõned tsitaadid.

"A feeling is much stronger than a thought." (mul pole õrna aimugi, kust see pärit on)

"Ei saa mitte vaiki olla." (M. Härma ja A. Haava)
"Meie klassi hümn." (Juhan)

"Sieg heil!" (natsid)
"ehk eesti keeles "Hip hip hurraa!" (Kuldar)

"Vahepeal ollakse väga kõrgel tasemel lollid." (õp Viirsalu)

"Mul on siiamaani telefonis sõnum: "Vabariigi valitsus palub, ärge alluge provokatsioonile..."" (õp Lepa)
"Nüüd on lätlastel ka sellised." (Mihkel) {pärast seda, kui lätlased loopisid parlamendihoone aknad sisse ja mässasid Riias. Arvatavasti oli situatsioon naljakam kui tsitaat.}

"Märg, kole ja roheline nagu konn - see ongi Eesti" (õp Lepa)

"Ma tean, et ma peaksin seda teadma..." (Priit)
"Mingi filosoof oled või?" (õp Juurik)

Ühe päeva peale on päevikus kirjutatud: "kokkulahku kirjutamise vead kirjandist"

Päeviku vahelt kukkus välja "Benjamin Buttoni uskumatu elu" pilet.

Oli head ajad. Aga nüüd on veelgi paremad. :) Jumal tänatud, et ma olen igaveseks päästetud programmeerimise tundidest! :D Esimene asi, mis päevikut sirvides pähe kargas.

Lähen nüüd välja... grill ja puha. Hiljem Tartusse. Ja peaks veel meditsiiniajalukku süvenema. Eks näis, mis tegelikkus toob.

Procrastination

Heh! Pidin lihtsalt mainima, et hetkel ma tunnen, et läksin ikka õiget asja õppima. Anatoomia õppimine tundub kuidagi palju ägedam kui filosoofia õppimine. Naljakas.
Igal juhul, tõestades järjekordselt fakti, et mu emotsioonid võivad väga metsikult kõikuda, mainiksin, et mul on praegu nii hea olla. Võtsin läbi lümfisüsteemi konspekti, mis oli lihtne ja perifeerse närvisüsteemi loengu materjalid on hetkel pooleli. Praegu on kaval hetk, sest ma olen perifeersest närvisüsteemist võtnud läbi vaid ülajäseme oma, aga seda pidin juba oma preparatsioonipiirkonna üle andmiseks teadma ja seega oli see lihtne. Kogu ülejäänud keha on veel õppimata ja küll siis see masendus lõpuks pead tõstab. :D Aga praegu ei ole. Lubasin endale ühe hoogsa ja positiivse laulu ka kuulata. Nii, et väljas paistab päike ja tegelikult ma kahtlustan, et sisse võetud paratsetamooli tablett hakkab ka mõjuma.

Jah, ma tõesti olen iseseisvalt nii varakult ärkvel

Jah, ma ei maganud öö jooksul nii palju kui soovisin.
Ma juba tunnen ette, kuidas täna veab kõik viltu.
Jassu kraapis mu ukse juba ammu lahti ja emps ei jõudnud seda enne kinni panna, kui Riki minu juurde pääases ja mu jalgadele heitis. Mul oli palav magada ja Riki oli veel iseenesest ka üks kuumaallikas. Tõusin siis üles. Tervislik seisund on eilsest vaid halvemaks läinud. Tähendab, hetkel palavikku küll pole, aga enesetunne on kehvem, kui eile õhtul palaviku ja mittepalaviku vahel kõikudes. Peaksin hakkama nüüd anatoomiat tuupima. Eks näis, kuidas sellega läheb... kahtlustan, et mitte just kõige paremini. Millalgi keskpäeva paiku ma arvaks või varem tulevad lapsed ka siia ja mis minu õppimisest siis saab? Mul on praegu kõigest hing täis, sest kõik asjad, mis ei peaks samal ajal juhtuma, juhtuvad samal ajal. Loomulikult ma ei õpi praegu sellest halvast kogemusest. See on juba ette teada. Iga lause, mis mulle öeldakse ajab mind nii närvi, et ma parem vaikin. Ma lihtsalt hädaldan siin praegu. Üritan end välja elada. Ma loodan, et rohkem midagi tänaseks ei kuhju, muidu ma loobun ja lülitan end maailmast välja, et esmajärjekorras terveks saada. Siis tulgu, mis tuleb.
Loll haigus, mis paneb küünarnukid valutama.

Edit: Veidi rohkem kui tund aega hiljem ja hommiku kohta juba normaalsel ajal on asi veidi parem. Hommikukohv tegi kurgu paremaks ja üldse on parem olla. Selle postituse jätan alles, et selle üle hiljem naerda. ;)

Tuul toob hernehirmutise näole naeratuse...

Tõbine, väsinud, õppimisega hädas, unistuste kütkeis, asjade kuhjamisega tegelev idioot.

Mulle meeldib, ...

kui päike paistab.
kui sooja vihma sajab.
kui müristab ja välku lööb.
kui pääsukesed istuvad kodu juures elektritraadil kahekesti.
kui metsaäärne kraav on varsakapjasid täis.
kui Tommi minu juurde tuleb.
kui Karin laulab ja tantsib.
kui Kadri tädi mulle süüa annab.
kui õues on soe.
kui töös tulevad meelde asjad, mis tegelikult meeles ei olnud.
kui praksist saab varem ära minna.
kui Karin mulle kalli teeb.
kui onu Aalik rattaga mööda sõidab ja mu koti enda selga võtab.
kui Riki hakkab mulle vastu jooksma ja ma olen üllatuslikult ukse taga ja ta põrkab mulle otsa.
kui Jussi haugatab, kui näeb mind tulemas.
kui hobune noogutab mulle.
kui Jassu istub puldi peale ja kanalit vahetab.
kui mõnda koolikaaslast näeb, mis sest, et me ei suhtle.
kui ma julgen tillukese musta rööviku kätte võtta ja tee kõrvale tõsta.
kui õues on tunda toomingate lõhna.
kui siin selles nimekirjas on rohkem asju kirjas kui järgnevas, justnagu meie köögi uksel.
kui Liis on minu varahaldur ja mina tema oma.
kui Kaie leiab tihti sõnu, et inimeste kohta midagi head öelda.
kui Gerda aitab mul mitte olla ainus, kes vingub Tiina kallal.
kui Tiina aitab asjalikke asju teha.
kui Maria ja Kirke mulle hommikul vastu kõnnivad.
kui mul pannakse minu enda mõtteid välja öeldes suu kinni.

Mulle ei meeldi,
kui rongiga sõidavad purjus mehed.
kui koju tulles peab mõne inimese kallal näägutama.
kui Riki haugub telekast tulevate häälte peale.
kui mul on terve nädalavahetus vaja õppida.
kui õppimise ajal on väljas vapustav ilm.
kui praksis peab tükk aega seisma ja kuulama tarka juttu, mida on ühe korra jaoks liiga palju.
kui Tommi ühe hetkega mu mõlemad käed täis ilastab.

Troopika

Jah, just selle sõnaga kirjeldaksin ma tänast ilma. :P Vaatasime empsiga, et ilus ilm, lähme välja. Aga siis jõudis juba hakata sadama. Aga ilus oli ikka ja läksime välja. Aitasin mõned asjad ära teha väljas.

Aga siis laul, mis mulle täna juba mitmes kord on meenunud.
Beck - Tropicalia


Ja öösel ei saanud magada, sest olin ilmselgelt liiga palju maganud. Pärast ühte veidi kobisin voodisse. TÜkk aega üritasin magama jääda, kuid lõpuks võtsin mp3-e appi. Ja siis ikka ei saanud, panin mp3-e jälle ära. Ja ühel hetkel isegi õnnestus uinuda. Kuskil pool 4 vaatasin kella ja ei olnud kindel, kas ma olin kogu selle aja ärkvel olnud või magasin ka vahepeal veidike. Hommikul ärkasin mõistlikult kell 10.

Aga nüüd anti-psühhiaatrilise liikumise ettekande juurde jälle. Ma ju ei viitsi sellega tegeleda...

But in the deafness of my world the silence broke and said...

Kell on palju ja ma võiksin magada, aga ma ei viitsi. Nii hea on muusikat kuulata ja olla. Jah, niisama olla. Ma ei teegi muud, kui lihtsalt istun oma voodil, klapid peas ja kuulan ainult head muusikat. Aga...ma peaksin magama. Ignoreerige seda, et ma ainult magamisest blogin, aga see on minu jaoks väga sümpaatne teema, magamine on mulle alati meeldinud. Suurtes kogustes. Eriti hommikupoolikutel.

Mõned hetked elus on sellised, mida on vaja. Mul on praegust hetke vaja. Olla niisama. Istuda. Rahulikult uneleda. Jah, unelemine on ka minu puhul saanud tavapäraseks nähtuseks, ma lihtsalt istun, suhteliselt kontaktivõimetu ja osavõtmatu ja mõtlemisvõimetu. Ja istun ja olen.

Homme saan lapsehoidjat mängida! Tahaks juba lapsi näha... Tahaks.

Minge metsa, kui hea tunne! Just mõtlesin heale bassile ühes laulus, mille nime ei teadnud ja mida olin vaid korra kuulnud. Ja suhteliselt huupi hakkas see mu winampist mängima. Winamp on ÄGE! :P
Tegelikult ei olnud see kindlasti mitte päris nii juhuslik ja ma natuke ise suunasin ka teda, aga see ei vähenda seda tunnet. See BASS! Jah, teil õnnestuks näha mu käel kananahka, kui te siin
oleksite. Mäh, tegelikult ma ei tea, kas see laul on üldse nii hea minu jaoks üldiselt, aga praegusel hetkel justkui naelapea pihta.

Kuulan veel ühe laulu ära ja siis korra veel selle bassi-laulu ja siis lähen võtan tableti sisse (et ligitikkuvat tõbe eemale peletada) ja kobin magama. Oleks ka juba aeg.

So, so you think you can tell...

Tänane päev on minu elu üks unisemaid päevasid. Ärkasin hommikul veerand üks (umbes 12 tundi sain magada). Olin paar tundi ärkvel, seejärel pikutasin veel kuskil tunnikese või poolteist ja siis mõne aja jooksul sai minust jälle inimene...

Tänane päev on jätkuks minu esmaspäeval või teisipäeval Liisi arvuti tõttu alguse saanud Becki-maaniale. Sea Change sai jälle läbi kuulatud otsast peale. Lihtsalt kuld.

Enne õhtusööki kuulasin kaks korda Pink Floydi Wish You Were Here'i. Kaks korda. Käisin söömas, seejärel kuulasin veel korra. Liis tuleb selle lauluga esimesena meelde.

Nüüd panin juhuslikult mängima PJ Harvey Who Will Love Me Now?. Ilus laul on. Soovitan kuulata. Ma siia linki ei pane, sest te nii kui nii ei viitsi neid siin kuulata.

Aga nüüd peaksin jälle hakkama tegelema koolitööga. Eks näis, mis välja tuleb. Pool kümme võib mind aga teleka eest leida. :P

Riki on avastanud, et kui ronida diivani peale, siis ta ulatab sealt ronida laua peale, mille peal on kassi söögikauss krõbinatega...

Oh, andke mulle aega, et tegeleda kõigega, millega ma tahaks tegeleda... Aga kellel ikka seda aega niimoodi leidub.
Täna kuulsin R2-st ühte head islandi artisti. Kahjuks nimest ei saanud aru, küll aga ei olnud see Sigur Ros, kuigi kõlas veidi selle moodi... Björk see ka loomulikult ei olnud, ei kõlanud ka nii.
Emiliana Torrini on islandlane!? Üllatus. Aga tema see ka ei olnud minu meelest. :D

Nüüd luband endale veel ühe korra Wish You Were Here kuulata ja siis asun lubatud õppetöö kallale pooleks tunniks.

Uni

Kell ei ole veel kümme ja minu silm vajub vaikselt kinni.

Jah, nüüd, kui ma seda postitust jätkan, on kell kohe 11 saamas. Siia vahele jäi üks meeldiv filosoofiline (argipäevases mõistes, mitte tähenärijalikult filosoofiline) msni-vestlus, veidi-veidi koolitööd, naer ja olemine.

Täna oli Beck'i päev. Hommikupoolik mööduski keemiat õppides ja teda kuulates. Isegi Liisi arvuti sai õhtul aru, et täna on Beck'i päev ja mängis pidevalt tema muusikat.

Kuna ma millegi geniaalsega ei suuda välja tulla, tsiteerin siin ühte geeniust:
"Let me forget about today until tomorrow."

Tänu Kaiele on täna natuke Bob Dylan'i päev ka... sest kui keegi ärkab üles kindla tahtmisega ühte Bob'i laulu kuulda ja hommikusöögi kõrvalt tema kohta loeb, siis see veidike mõjutab ka teisi. Või natuke rohkem kui veidike. Heas mõttes.

Jätan nüüd mõttetuste kirja panemise kõrvale, sest muidu läheb asi käest ära.

Lõpetuseks tsiteerin oma varahaldurit, kes julges sõna võtta statistika teemadel: "Ma mõtlesin selle välja, ära jäta meelde."

Aga iga kord, kui teil tekib vaidluses puudus argumentidest, tooge sisse statistika ja vaadakae, kes teile siis midagi vastu julgeb öelda ;)

Eilne ja tänane päev ja unenägu ja hea meel

Eile hommikul ärkasin hommikul varem, et õigeks ajaks haiglasse põetuse praktikale jõuda. Olin und näinud ja kahtlustasin, et ega see midagi head ei tõota. Nimelt nägin unes, et JD (kes Scurbs'i vaatab, teab, kellest ma räägin) oli surnud. Teine stseen, mida mäletan, oli selline, et nägin Turki ja JD lapsepõlve. Nad olid mõlemad umbes 12. Turk kiikus. Taustal nägin JD'd lähenemas. Ma ei tea, kust ma üldse teadsin, et ta JD oli, sest ta nägi välja nagu Darth Vader. Väikest kasvu Darth Vader. Ja ta ronis püsti teisele kiigule. Seejärel tuli kari lapsi, kes teda peksma hakkasid. Äkki niimoodi JD surigi? Kuigi see unenägu ei jätnud minusse nii halba tunnet, kui võiks järeldada, oli see ikka veidi kurb.

Haiglas läks kõik hästi ja ma ei kahetse hetkel küll, et vale eriala oleksin valinud (kuigi see, mida ma haiglas tegin, ei puutu üldse arstidesse).

Tänase päeva parim uudis oli see: SIIN
Mulle meeldivad sellised üllatused. :P

Kindlasti oli midagi veel, aga hetkel ei meenu.