Sügis

Eile oli üks kujuteldamatult ilus sügispäev.
Täna on aga üks tüüpilisemaid sügispäevi, mida suudan ette kujutada.
Kuid millegi pärast just täna tundsin ma, et mulle meeldib sügis. Ehk selle pärast, et tulemas on talv või äkki hoopis kuna sügis on ilus.
Kuulasin täna Manic Street Preachersi laule Autumn Song ja Winterlovers. Eks aitasid ka need mind vastavasse meeleolusse viia ja lepitada mind mõttega, et suvi on siiski lõplikult läbi.

Hommikul poole kaheksast on mind kummitanud laul If You Tolerate This Your Children Will Be Next.
See on ikka päris karm asi, mida öelda.
Ma isegi mõtlesin, et kuidas suudavad ameeriklased oma laulus nii karme asju öelda. Ja mida ma avastasin!? Manic Street Preachers on hoopiski Wales'i bänd. Siin kohal saab nende otsekohesus mõistetud.
Lugesin selle laulu kohta wikist. See on Hispaania kodusõjast. Sünge teema tõesti.

Mp3'e sisu sai täielikult uuendatud, kuna Tiinale "vaja" vedada muusikat arvutisse. Igal juhul pärast seda tegin oma mp3's inventuuri. See statistika annab mõista, milline on minu muusikasuunitlus:
Inglismaa 64
Norra 35
Portugal 31
USA 29
Taani 10
Iirimaa 9
Mehhiko 1

Varem oli ikka küsimus selles, kas mul on rohkem Euroopa või USA esitajate lugusid.

Täna on üks neist päevadest, millal ma tunnen sees pakitsevat mingit salapärast õnneallikat.

Ei saa üle ega ümber.

Vot just selline väljend on kõige sobilikum iseloomustamaks varsti lõppema hakkavat nädalat.

Veidraimast raamatupoest, kus ma iial viibinud olen, leidsin lõpuks raamatu, mida ma olen siin Eestis juba kuid vaikselt leida püüdnud. Ei leidnud raamatukogudest (Tartu ja Jõgeva), ei raamatupoodidest. Ja nüüd olen ma lõpuks "Scar Tissue" omanik. Ehk siis lugu Anthony Kiedis'est, narkootikumidest ja muusikast.
Peale selle ahnitsesin kogemata suures segaduses omale ka raamatu "Bono on Bono".
Mõlemad muidugi inglise keeles.

Täna jõudis kätte see päev, kui ma tundsin, et ma nii väga tahan ära kustutada paar drafti, mis mul siin blogis on. Vahepeal ei olnud need mul meeleski, kuid kui need mulle uuesti meelde tulid, tundusid need, nagu ka siis, kui üritada päevikut pidada, äärmiselt tobedad, lapsikud ja rumalad. Ka need tunded, mida ma nende kirjutamise hetkel tundsin, on nüüdseks kadunud... või võtnud teistsuguse kuju. Ja neil pole nime, pole kunagi olnudki.
Ja siis ma tulin ja lugesin neid drafte uuesti. Üks neist oli täiesti loetav. Ei pannud mind isegi erilist häbi tundma ja kui teise drafti huumoriga suhtuda, pole ka see nii hull, kui ma karta võisin.

Palun vabandust selle eest, et võtan jutuks mingid salajased draftid ja salajased tunded. Ma postitan need paar asja ka siia blogisse siis, kui see tunne tagasi tuleb.


Mu emotsioonid kõiguvad ikka meeletult. Ma võin südamest naerda ja südamest nutta ja seda vastavalt olukorrale kasvõi samaaegselt teha.

Ja nagu igal asjal on mitu külge, on mul praegu tunne, et ma olen siia postitusse pannud liiga palju iseennast ja samal hetkel liiga vähe...