neljapäev, 31. detsember 2009
Hehee... 90-ndad
ETV-st mõni minut tagasi nähtud üheksakümnendate kuld. :P
Allan Roosileht - Turvamees
Tuberkuloited - Lilleke rohus
Täitsa tore on vahelduseks ka sellist asja kuulda. Oh, nostalgia ;)
Allan Roosileht - Turvamees
Tuberkuloited - Lilleke rohus
Täitsa tore on vahelduseks ka sellist asja kuulda. Oh, nostalgia ;)
kolmapäev, 30. detsember 2009
Segadus
Mõtlesin, et loeksin enne magama minekut veel natuke raamatut. Lugesingi. Mõtlesin, kas loen ka järgmise peatüki läbi (17-nda). Kontrollisin siis selle pikkust, et otsustada. Päris pikk. Kuid sellele järgneb 19. peatükk. Ma vist magasin maha koha, kus oli kirjas 18. Otsin siis vahepeale jäävad leheküljed läbi, mis jäävad kümne piiresse. Ja sellist peatükki mina ei leidnud. Ei leidnud. Absurd. Kuhu on üks peatükk kadunud?
teisipäev, 29. detsember 2009
Müstika
Täna hommikul ärgates kõlas mu peas Pearl Jam'i laul Garden. Juba teist korda on see juhtunud. See oli nii selge ja nii nauditav.
Vaatamata oma süngusele, läheb see mulle peale igasuguse tujuga.
Vaatamata oma süngusele, läheb see mulle peale igasuguse tujuga.
esmaspäev, 28. detsember 2009
Uue aasta ootus
Jose Gonzalez annab järgmisel aastal oma bändiga Junip välja uue albumi!?
Täna juhtusin pealt kuulma sellist vestlust:
Tüdruk 1: "Mul on külm."
Poiss: "Mine siis tuppa."
Tüdruk 2: "Mine ise!"
Poiss: "Mine ise!"
Tüdrukud 1 & 2: "Mine ise!"
Poiss: "Mine!"
Tüdrukud 1 & 2: "Mineee!"
Ja nii aina valjemalt kuni olin piisavalt kaugel, et nende tegemisi tähele panna.
Täna juhtusin pealt kuulma sellist vestlust:
Tüdruk 1: "Mul on külm."
Poiss: "Mine siis tuppa."
Tüdruk 2: "Mine ise!"
Poiss: "Mine ise!"
Tüdrukud 1 & 2: "Mine ise!"
Poiss: "Mine!"
Tüdrukud 1 & 2: "Mineee!"
Ja nii aina valjemalt kuni olin piisavalt kaugel, et nende tegemisi tähele panna.
pühapäev, 27. detsember 2009
Phäh
Winampikene kallikene ei arvesta üldse sellega, et ma püüan praegu biofüüsikat õppida ja soovin keskenduda rohkem õppimisele kui muusikale. Kolm laulu järjest lasi ta RHCP ja ma pean mainima, et John on ikka geniaalne. Californication on albumina ikka ülikõva. Lihtsuse võlu. See kõik on imeline. Ja siis tuli üks laul vahele ja järgmisena lasi winamp jälle RHCP. Talle ei meeldi, et ma üritan õppida. Ja ma võtsin poolteist tundi hoogu, et õppima hakata ja siin ma nüüd siis olen pärast 15 minutit.
laupäev, 26. detsember 2009
Järjekordne mõttetus
Minu meelest on see naljakas, et minu uue muusika kaustas (loomulikult minu jaoks uue, mitte üdises mõttes) 999 faili.
Esimene jõulupüha
Ekstreemsed teeolud on tegelikult täitsa toredad (minu kui mitte-autojuhi jaoks), kui taustaks käivad jõululaulud, mis ei ole just sellised, mida igal detsembrikuu päeval kuuleks (st ebatüüpilised jõululaulud).
Surnuaed on pimedas ja samas paljude küünalde valguses ilus. Täna käisime kahel surnuaial - ühtede ja teiste vanavanemate haudadel. Ilus oli.
Mu parem käsi oli kutsule närimiseks ja vasak käsi kiisule.
Surnuaed on pimedas ja samas paljude küünalde valguses ilus. Täna käisime kahel surnuaial - ühtede ja teiste vanavanemate haudadel. Ilus oli.
Mu parem käsi oli kutsule närimiseks ja vasak käsi kiisule.
reede, 25. detsember 2009
Jõululaupäev möödas
Täna nägin siis lõpuks ära filmi Charlie & (t)šokolaadivabrik (enamus kordi, kui ütlen selle filmi nime eesti keeles, on see tšokolaadivabrik). Filmil tervikuna pole viga, täitsa tore ja mõnus. Kuid üle kõige meeldib mulle Willy Wonka tegelaskuju. Johnny Depp tegi head tööd. Pealegi, see, kui ma lugesin šokolaaditahvlilt nime Wonka ja teadsin automaatselt, et tegu on justnimelt Willyga, pani mind veelkord mõtlema selle üle, et alateadvus jätab rohkem asju meelde, kui ma ette oskasin kujutada (ma olin filmist ainult veidikene lugenud tükk aega tagasi). Igal juhul. Ma naersin vahepeal päris valju häälega ja mu vanemad ei mõistnud üldse mille üle ma naersin. Põhjuseks võis olla kasvõi üks veider pilk Willy Wonkalt või vaikne pobin, mille sõnadestki polnud aru saada.
Ahjaa, mõned head tsitaadid olid ka ikka ja õpetlik oli see film kah.
Igatahes, mulle jäid meelde need kaks tsitaati (ma siiski otsisin välja täpsed tsitaadid, et mitte midagi head välja jätta):
Willy Wonka: Do you like my meadow? Try some of my grass! Please have a blade, please do, it's so delectable and so darn good looking!
Charlie Bucket: You can eat the grass?
Willy Wonka: Of course you can! Everything in this room is eatable, even *I'm* eatable! But that is called "cannibalism," my dear children, and is in fact frowned upon in most societies.
Willy Wonka: The best kind of prize is a *sur*prise!
Aitab nüüd filmist. Vaadake ise ja nautige head näitlejatööd (mitte et mina miski asjatundja oleksin ja oskaksin öelda).
Umbes pool tundi tagasi panin ma vh1-te ja nägin, et seal just lõppes üks laul. Mõtlesin siis omaette, et nüüd võiks RHCP-d näidata. Ja järgmisena tuligi Scar Tissue video. Vot see on õnn. :D Igal juhul. Tegelikult ei ole see absoluutselt mingi "kokkusattumus" või midagi taolist, kuna arvatavasti mõtlen ma iga kord, kui mõnda muusikakanalisse panen, et nüüd võiks RHCP tulla, nii et... :D
Ma sain just teada, et Josh Klinghoffer on noorem kui mu vend ;) Nüüd ei tohiks küll tema vanus mul segi minna. Ainuke, mis ma mäletasin, oli, et ta on noorem kui John, aga kui palju? Tuleb välja, et peaaegu kümme aastat. Ja see pole tegelikult üldse oluline.
Ahjaa, mõned head tsitaadid olid ka ikka ja õpetlik oli see film kah.
Igatahes, mulle jäid meelde need kaks tsitaati (ma siiski otsisin välja täpsed tsitaadid, et mitte midagi head välja jätta):
Willy Wonka: Do you like my meadow? Try some of my grass! Please have a blade, please do, it's so delectable and so darn good looking!
Charlie Bucket: You can eat the grass?
Willy Wonka: Of course you can! Everything in this room is eatable, even *I'm* eatable! But that is called "cannibalism," my dear children, and is in fact frowned upon in most societies.
Willy Wonka: The best kind of prize is a *sur*prise!
Aitab nüüd filmist. Vaadake ise ja nautige head näitlejatööd (mitte et mina miski asjatundja oleksin ja oskaksin öelda).
Umbes pool tundi tagasi panin ma vh1-te ja nägin, et seal just lõppes üks laul. Mõtlesin siis omaette, et nüüd võiks RHCP-d näidata. Ja järgmisena tuligi Scar Tissue video. Vot see on õnn. :D Igal juhul. Tegelikult ei ole see absoluutselt mingi "kokkusattumus" või midagi taolist, kuna arvatavasti mõtlen ma iga kord, kui mõnda muusikakanalisse panen, et nüüd võiks RHCP tulla, nii et... :D
Ma sain just teada, et Josh Klinghoffer on noorem kui mu vend ;) Nüüd ei tohiks küll tema vanus mul segi minna. Ainuke, mis ma mäletasin, oli, et ta on noorem kui John, aga kui palju? Tuleb välja, et peaaegu kümme aastat. Ja see pole tegelikult üldse oluline.
neljapäev, 24. detsember 2009
Jõulutunne.
Täna on seda juba... juba koguneb tõesti vaikselt... vaikselt aga järjekindlalt.
PS eelmisele postitusele: Selle uudise kommentaare lugedes oli meeldiv avastada, et mina polnud ainuke, kelle meelest oli Juure tabelis midagi hea. Kuigi teistel põhjustel. :P
PS eelmisele postitusele: Selle uudise kommentaare lugedes oli meeldiv avastada, et mina polnud ainuke, kelle meelest oli Juure tabelis midagi hea. Kuigi teistel põhjustel. :P
ihihihiii
Kes oleks mõni minut tagasi kuulnud, mis minu peas toimub, oleks kuulnud meeldivat itsitamist sõnadega: "Jess, jess, jess, Mart Juurele meeldib John. Talle meeldib John Frusciante. Mart Juur on lahe!"
Ehk siis ma nägin Postimees onlines uudist postimehe juures tegutsevate muusikakriitikute arvamustest viimase aasta parimatest albumitest. Lugesin kokkuvõttet ja ei ütleks eriti ühtegi halba sõna, kuigi see pole päris minu maitse, aga palju ma ikka selle uuema muusikaga olen kursis. Ja siis nägin, et seal all on iga ühe arvamus eraldi välja toodud. Ja otsisin sealt siis Johni nime. Ja leidsingi ühes kohas... Mart Juure lemmikute all 8. kohal. Ma muidugi pigistan siinkohal silma kinni selle suhtes, et teatud "leedi", kes on maailmas mingil seletamatul põhjusel nii populaarne (tema nime mainimine siin kohal oleks minu blogi rüvetamine), oli Juurel veel 4 kohta kõrgemal positsioonil. Ja The Flaming Lips'i uut albumit ei olnud ta ka maininud, mis oli paljudel teistel kriitikutel isegi 1. koha peal... Aga Empyrean tõstab ta arvamust minu silmis tükk maad kõrgemale...
Ehk siis ma nägin Postimees onlines uudist postimehe juures tegutsevate muusikakriitikute arvamustest viimase aasta parimatest albumitest. Lugesin kokkuvõttet ja ei ütleks eriti ühtegi halba sõna, kuigi see pole päris minu maitse, aga palju ma ikka selle uuema muusikaga olen kursis. Ja siis nägin, et seal all on iga ühe arvamus eraldi välja toodud. Ja otsisin sealt siis Johni nime. Ja leidsingi ühes kohas... Mart Juure lemmikute all 8. kohal. Ma muidugi pigistan siinkohal silma kinni selle suhtes, et teatud "leedi", kes on maailmas mingil seletamatul põhjusel nii populaarne (tema nime mainimine siin kohal oleks minu blogi rüvetamine), oli Juurel veel 4 kohta kõrgemal positsioonil. Ja The Flaming Lips'i uut albumit ei olnud ta ka maininud, mis oli paljudel teistel kriitikutel isegi 1. koha peal... Aga Empyrean tõstab ta arvamust minu silmis tükk maad kõrgemale...
Muutused
Ma mõtlesin, et vajan rohkem tähelepanu. Seepärast ka minu blogi stiilimuutus. Kuigi ma pole sellega praegu veel päris rahul. Palju asju vaja paika sättida veel.
Rõhutan veel korra: see kõik on vaid seetõttu, et vajan rohkem tähelepanu.
Rõhutan veel korra: see kõik on vaid seetõttu, et vajan rohkem tähelepanu.
kolmapäev, 23. detsember 2009
Soovid
On olemas halb, et me suudaksime hinnata head.
Ma soovin, et ma suudaksin olla ka siis õnnelik, kui kõik on ühtlaselt hästi. Tahaksin, et mul oleks võime tunda rõõmu nendest lihtsatest asjadest, mis on pidevalt hästi. Tahaksin, et ei oleks vaja ära oodata langust, et saada aru, mis enne olemas oli. Ma üritan, tõesti üritan seda võimet arendada.
(Kahju, et last.fm ei taha millegi pärast mõndasid väga häid laule registreerida.)
Ma tahaksin elada enda mitte teiste elu. Kui te peaksite avastama, et ma hakkan teie elu elama, siis palun öelge mulle ja ma tõmbun tagasi.
Let me roll around
In things I can't believe
Imenatuke muusikateraapiat minu jaoks tavapäraste abimeestega.
Ma soovin, et ma suudaksin olla ka siis õnnelik, kui kõik on ühtlaselt hästi. Tahaksin, et mul oleks võime tunda rõõmu nendest lihtsatest asjadest, mis on pidevalt hästi. Tahaksin, et ei oleks vaja ära oodata langust, et saada aru, mis enne olemas oli. Ma üritan, tõesti üritan seda võimet arendada.
(Kahju, et last.fm ei taha millegi pärast mõndasid väga häid laule registreerida.)
Ma tahaksin elada enda mitte teiste elu. Kui te peaksite avastama, et ma hakkan teie elu elama, siis palun öelge mulle ja ma tõmbun tagasi.
Let me roll around
In things I can't believe
Imenatuke muusikateraapiat minu jaoks tavapäraste abimeestega.
6350
Ei teagi, kas on olnud sellist jõululaupäevale eelnevat päeva, kui mul oleks nii vähe jõulutunnet kui täna, kuigi ilm on jõuludeks lausa ideaalne. Aga eks see tule ka vanusest. Äkki kaob aastatega see tunne, mis jõulud laste jaoks on, ja asendub millegi rahulikuma ja tasasemaga.
Täna vaatasin üle pika aja Konte. Angelale kingiti ise plaat, kuhu peale oli pandud laule, mis aitaksid südamevalust üle saada. Kõige märkimisväärsem neist oli Jose Gonzalez'e versioon Heartbeats'ist. Juba see ajas mind nii elevile. Ja siis... ja siis lasevad nad seda laulu täies pikkuses. Oh õndsust.
Mõned raamatud minu suurest raamatu-sorteerimisest on juba leidnud oma tee tagasi kappidesse, kuid 2/3 põrandast vajab veel tühjendamist. Eks ma nüüd lähengi natuke sellega tegelema.
Loodan, et homme õhtul saan vaadata Charlie & the Chocolate Factory't.
Täna vaatasin üle pika aja Konte. Angelale kingiti ise plaat, kuhu peale oli pandud laule, mis aitaksid südamevalust üle saada. Kõige märkimisväärsem neist oli Jose Gonzalez'e versioon Heartbeats'ist. Juba see ajas mind nii elevile. Ja siis... ja siis lasevad nad seda laulu täies pikkuses. Oh õndsust.
Mõned raamatud minu suurest raamatu-sorteerimisest on juba leidnud oma tee tagasi kappidesse, kuid 2/3 põrandast vajab veel tühjendamist. Eks ma nüüd lähengi natuke sellega tegelema.
Loodan, et homme õhtul saan vaadata Charlie & the Chocolate Factory't.
Öised juhtumised
Läksin oma hambaharja võtma, kui leidsin põrandal lebava Postimehe nädalalõpulisa Arvamus kultuuri. Harjumuspäraselt lappan selle ikka läbi, kuna see leht ikka sisaldab aeg-ajalt ka väärt lugemist. Juhtusin siis lugema sellist plaadiarvustust:
Pink Floyd - The Piper At The Gates Of Dawn (EMI) (5/5)
Barrettiga album
Nelikümmend aastat ilmumisest. Sel puhul ka eraldi stereoheliga teine ketas. Üldiselt: on ka selliseid Pink Floydi austajaid, kelle jaoks see, Pink Floydi esimene ja koos Syd Barrettiga ühtlasi viimane album, on ainus tõeline Pink Floyd. Sest pärast seda, kui Barrett liiga hulluks läks, läks bänd Barretti-fännide jaoks jällegi liiga normaalseks. Vähe sellest, ülespuhutuks ja toretsevaks. Üks on kindel: superalbum see on. Kas siis on super ka "Ummagumma", "Meddle", "Dark Side Of The Moon", "Wish You Were Here", ei puutu praegu asja.
Kindel kaks: popsürrealismi üks lähtepunkte on see ka. Ei ole need Animal Collective'i huilged, kriisked, valjenemised ja palast kõrvale mängimised ka midagi uut. Iga kord, kui me tundume endale liiga asjalik, targupea, eluperemees ja muidu nõme, kuulame igaüks omaette lugu "Pow R. Toc. H". Oleme kokku leppinud. Võtab krambid maha.
Valner Valme
See käiks justkui minu kohta. Kuigi ma hindan kõrgelt ka Pink Floydi hilisemaid tegemisi, tundub mulle ka just see album tõelise PF-na. Ta nii hästi seletab ära miks. Ja hea, et on ka teisi. Kuigi jah. PF diskograafia on üldiselt väga hea, kuid see plaat tõuseb kõige rohkem esile ja erineb teistest intensiivsemalt üldisest massist.
Barrett oli hull geenius.
Pink Floyd - The Piper At The Gates Of Dawn (EMI) (5/5)
Barrettiga album
Nelikümmend aastat ilmumisest. Sel puhul ka eraldi stereoheliga teine ketas. Üldiselt: on ka selliseid Pink Floydi austajaid, kelle jaoks see, Pink Floydi esimene ja koos Syd Barrettiga ühtlasi viimane album, on ainus tõeline Pink Floyd. Sest pärast seda, kui Barrett liiga hulluks läks, läks bänd Barretti-fännide jaoks jällegi liiga normaalseks. Vähe sellest, ülespuhutuks ja toretsevaks. Üks on kindel: superalbum see on. Kas siis on super ka "Ummagumma", "Meddle", "Dark Side Of The Moon", "Wish You Were Here", ei puutu praegu asja.
Kindel kaks: popsürrealismi üks lähtepunkte on see ka. Ei ole need Animal Collective'i huilged, kriisked, valjenemised ja palast kõrvale mängimised ka midagi uut. Iga kord, kui me tundume endale liiga asjalik, targupea, eluperemees ja muidu nõme, kuulame igaüks omaette lugu "Pow R. Toc. H". Oleme kokku leppinud. Võtab krambid maha.
Valner Valme
See käiks justkui minu kohta. Kuigi ma hindan kõrgelt ka Pink Floydi hilisemaid tegemisi, tundub mulle ka just see album tõelise PF-na. Ta nii hästi seletab ära miks. Ja hea, et on ka teisi. Kuigi jah. PF diskograafia on üldiselt väga hea, kuid see plaat tõuseb kõige rohkem esile ja erineb teistest intensiivsemalt üldisest massist.
Barrett oli hull geenius.
teisipäev, 22. detsember 2009
Garden
I don't question our existence
I just question our modern needs
Pearl Jam - Garden
on ikka üks võimas laul. Lasta end vabaks ja lasta sel laulul haarata end kaasa. Metsik, milline energia.
Ten on album, mis mõjub mulle praegusel perioodil kõige rohkem. Ei teagi miks. Tundub justkui sünge ja tume, kuid ma pole tükk aega nii õnnelik olnud ja ikka suudab see minuga hinges kohtuda mingil põhjusel. Äkki on sellel plaadil ka varjatud rahu, õnn või olemise ilu?
I just question our modern needs
Pearl Jam - Garden
on ikka üks võimas laul. Lasta end vabaks ja lasta sel laulul haarata end kaasa. Metsik, milline energia.
Ten on album, mis mõjub mulle praegusel perioodil kõige rohkem. Ei teagi miks. Tundub justkui sünge ja tume, kuid ma pole tükk aega nii õnnelik olnud ja ikka suudab see minuga hinges kohtuda mingil põhjusel. Äkki on sellel plaadil ka varjatud rahu, õnn või olemise ilu?
esmaspäev, 21. detsember 2009
Midagi imeilusat
Ehk siis lisaks teie elule natuke ilu.
Kuulake vaid ja nautige (lingi panemine ei töötanud miskipärast minu arvutis, aga leppige palun lingi kopeerimisega)
http://www.youtube.com/watch?v=oVVJC_TDweA
Kuidas mulle küll meeldib, kui mu winamp mängib mulle nii ilusaid asju.
Viimased päevad on ka olnud nii imelised. Olgugi külm õues, olgugi ta toas, ma ikka naudin seda. Mulle meeldib, kui suvel on palav ja talvel külm. Mulle meeldib, et sügisel sajab vihma ja ma armastan kevadist lumesula. Mulle meeldib muusika, mulle meeldib ilu. Mulle meeldib õnn. Mulle meeldib rohuroheline, taevasinine, lumivalge ja päikesekollane. Mulle meeldib elu. Mulle meeldib see muusikaline pala.
Mulle meeldivad külmast punased põsed ja mulle meeldivad soojad käed. Mulle meeldivad marmelaadikommid ja rosinajäätis. Mulle meeldib rahu, ka jõulurahu. Ka lumehelbe langemise hääletus. Mulle meeldib vaikus ja mulle meeldib kallistada.
Kuulake vaid ja nautige (lingi panemine ei töötanud miskipärast minu arvutis, aga leppige palun lingi kopeerimisega)
http://www.youtube.com/watch?v=oVVJC_TDweA
Kuidas mulle küll meeldib, kui mu winamp mängib mulle nii ilusaid asju.
Viimased päevad on ka olnud nii imelised. Olgugi külm õues, olgugi ta toas, ma ikka naudin seda. Mulle meeldib, kui suvel on palav ja talvel külm. Mulle meeldib, et sügisel sajab vihma ja ma armastan kevadist lumesula. Mulle meeldib muusika, mulle meeldib ilu. Mulle meeldib õnn. Mulle meeldib rohuroheline, taevasinine, lumivalge ja päikesekollane. Mulle meeldib elu. Mulle meeldib see muusikaline pala.
Mulle meeldivad külmast punased põsed ja mulle meeldivad soojad käed. Mulle meeldivad marmelaadikommid ja rosinajäätis. Mulle meeldib rahu, ka jõulurahu. Ka lumehelbe langemise hääletus. Mulle meeldib vaikus ja mulle meeldib kallistada.
kolmapäev, 9. detsember 2009
libaennustus
Lasin siis oma winampi-jumalal ennustada, kuidas mu histoloogia preparaatide vastamine läheb. Ja ta andis selle peale mulle Nirvana - Oh Me. Selles laulus on sõnad:
I don't have to think
I only have to do it
The results are always perfect
But that's old news.
Ja see oli uskumatult tõsi. Ehk siis... õpetaja küsis mult kõige lihtsamaid asju, nii et ma ei pidanudki mõtlema ja ma sain arvestatud. ;)
I don't have to think
I only have to do it
The results are always perfect
But that's old news.
Ja see oli uskumatult tõsi. Ehk siis... õpetaja küsis mult kõige lihtsamaid asju, nii et ma ei pidanudki mõtlema ja ma sain arvestatud. ;)
teisipäev, 8. detsember 2009
“Don’t try to build in the space you suppose
is future, Lydia, and don’t promise yourself
tomorrow. Quit hoping and be who you are
today. You alone are your life.
Don’t plot your destiny, for you are not future.
Between the cup you empty and the same cup
Refilled, who knows whether your fortune
Won’t interpose the abyss?”
(Fernando Pessoa)
is future, Lydia, and don’t promise yourself
tomorrow. Quit hoping and be who you are
today. You alone are your life.
Don’t plot your destiny, for you are not future.
Between the cup you empty and the same cup
Refilled, who knows whether your fortune
Won’t interpose the abyss?”
(Fernando Pessoa)
laupäev, 28. november 2009
A Momentary Lapse of Reason
Ma ei jõua täna enam õppida, aga ma ei oska veel mitte kui midagi...
Väikene masendus tõstab selles suhtes pead.
Aga mis ma ikka teen. Vaatan parem rahus Jääaega ja ei lase kurjadel mõtetel end täna enam kummitada. Küll homme jõuan ma neid veel pikalt haududa. Kui ei jõua, siis ei jõua, mis ikka punnida.
Täna oli vh1-s Forever In Rock saade ja kui järjest lasi Queens of the Stone Age'i ja Foo Fightersit, siis ma juba Them Crooked Vultures'i pärast lootsin, et järgmisena tuleb Led Zeppelin. Kahjuks mitte...
Aga Even Flow tuli täna telekast ja veel täitsa normaalset muusikat. Ma muidugi õppisin kogu selle aja, aga ega muusika sega õppimast, pealegi oli mul Even Flow ajal söögipaus.
Väikene masendus tõstab selles suhtes pead.
Aga mis ma ikka teen. Vaatan parem rahus Jääaega ja ei lase kurjadel mõtetel end täna enam kummitada. Küll homme jõuan ma neid veel pikalt haududa. Kui ei jõua, siis ei jõua, mis ikka punnida.
Täna oli vh1-s Forever In Rock saade ja kui järjest lasi Queens of the Stone Age'i ja Foo Fightersit, siis ma juba Them Crooked Vultures'i pärast lootsin, et järgmisena tuleb Led Zeppelin. Kahjuks mitte...
Aga Even Flow tuli täna telekast ja veel täitsa normaalset muusikat. Ma muidugi õppisin kogu selle aja, aga ega muusika sega õppimast, pealegi oli mul Even Flow ajal söögipaus.
kolmapäev, 25. november 2009
Given to Fly
And he still gives his love, he just gives it away
The love he receives is the love that is saved
And sometimes is seen a strange spot in the sky
A human being that was given to fly
The love he receives is the love that is saved
And sometimes is seen a strange spot in the sky
A human being that was given to fly
Hommik
Lõpuks üks hommik endale ja ma suutsin mõelda nii ilusatele asjadele. Päike paistis tuppa ja rõõm oli minuga. Kuidas küll uitavad mu peas minu teadmata ringi nii ilusad unistused? Uskumatu.
laupäev, 21. november 2009
Muutused
Täna õhtul jänkusid söötmas käies nägin ma langevat tähte. Ilusat suurt ja pikalt helendavat. Imeline. Sellest alates on kõik ülesmäge läinud. Juhused on mind viinud selleni, et ma pole mitu nädalat nii õnnelik olnud kui praegu.
Tsitaat 2
"To me music is the centre of the universe and the voice of the spirits and the voice of God and the voice of all the people who have lived and died...At least the ones I'm connected to."
One
Ma mõtlen, et see on ikka nii veider, et kui ma mõned aastad (äkki nii natuke rohkem kui 3 aastat) tagasi kuulsin sellist laulu nagu One U2 ja Mary J Blige'i esituses, siis see laul jättis mulle sügava mulje. Isegi väga sügava. See oli üks sellistest lauludest, mida kuulasin oma mp3-st väga mitmeid kordi. Samas mõtlesin ma iga kord, et see võtab laulult nii palju ära, et Mary seal nii palju laulab. Mulle ei meeldinud eriti temast tulenev osa sellesse laulu. Ja paar aastat või siis umbes poolteist aastat tagasi avastasin, et see laul ongi originaalis vaid U2 oma ja seal laulab Bono kõike. Tundus päris uskumatu esialgu. Ka selle loo puhul pidas paika väide, et originaalid on paremad. See originaal mõjub mulle... ka praegu...
Pearl Jam MTV Unplugged
Mine metsa!?
See hüüatus tuli päris mitu korda mu suust, kui ma seda kahjuks nii lühikest, kuid samas vapustavat esinemist vaatasin.
Õnneks olin ma üksi kodus ja keegi peale koerte ja kassi ei pidanud minu vaimustust kannatama...
Alguses mõtlesin, kui palju testosterooni saab ikka loota bändilt (ka selliselt nagu Pearl Jam), kui nad istuvad oma baaripuki moodi toolidel ja mängivad pillidel unplugged versioonis. Kuid poleks vist pidanud muretsema.
Meeldejäävaimad kohad olid siis sellised:
1) Hetk, mil Jeremy laulusõnades on sõna "fuck" ja see on muidugi televisiooni jaoks liiga vulgaarne ja Eddie jätab selle vahele, kuid samas teeb enda peaga nii-nii mõnusaid liigutusi :D
2) Kui Eddie kõigub oma toolil nii hooletult, et kukub ümber. Kohutavalt naljakas... Ja seejärel tõmbleb seal püsti ringi. Ja basskitarrist Jeff Ament ronib trummide otsa ja koos trummariga mängivad nad mõnusat muusikat. Ja Eddie seisab püsti oma toolile ja kirjutab oma käele markeriga "pro choice".
Kahju, et MTV Unplugged saadet on nii vähe tehtud ja et enamus vägevaid bände pole sinna sattunud.
Muidugi on Nirvana MTV Unplugged klassika, kuid ega vist väga märkimisväärseid rohkem polegi.
Lugesin just, et ega see Pearl Jami omagi enne seda aastat välja ei olnud lastud...
Ja siis ma lugesin veel huvitavaid asju PJ kohta. Nende boikotist Ticketmaster'i vastu. Ja nende soovimatusest teha lugudele videosid, kuna ei soovinud, et neid mäletataks aastate pärast nende videote vaid muusika järgi. Olin kah alateadlikult tähele pannud seda, et ega eriti pärast Ten'i videosid ei olnud tulnudki. On küll Jeremy (selle video meeletu edu oligi vist nende tohutu vastumeelsuse aluseks), Even Flow, Alive ja veel üks mulle tundmatu video aatatest 1991/92. Ja seejärel on veel ainult üks video 20. sajandist. Täpsemalt aastast 1998. Ja siis tulevad juba käesoleva sajandi videod.
Küll on kahju. Noorematest ja metsikumatest PJ liikmetest võiks olla rohkem videomaterjali... Aga tegelikult tekitab nende selline otsus pigem sümpaatiat. Samuti nagu otsus, et nad ei taha singleid välja anda ja see, et nende materjal ilmuks ka vinüülidel.
Ma olen lihtsalt vaimustuses hetkel.
See hüüatus tuli päris mitu korda mu suust, kui ma seda kahjuks nii lühikest, kuid samas vapustavat esinemist vaatasin.
Õnneks olin ma üksi kodus ja keegi peale koerte ja kassi ei pidanud minu vaimustust kannatama...
Alguses mõtlesin, kui palju testosterooni saab ikka loota bändilt (ka selliselt nagu Pearl Jam), kui nad istuvad oma baaripuki moodi toolidel ja mängivad pillidel unplugged versioonis. Kuid poleks vist pidanud muretsema.
Meeldejäävaimad kohad olid siis sellised:
1) Hetk, mil Jeremy laulusõnades on sõna "fuck" ja see on muidugi televisiooni jaoks liiga vulgaarne ja Eddie jätab selle vahele, kuid samas teeb enda peaga nii-nii mõnusaid liigutusi :D
2) Kui Eddie kõigub oma toolil nii hooletult, et kukub ümber. Kohutavalt naljakas... Ja seejärel tõmbleb seal püsti ringi. Ja basskitarrist Jeff Ament ronib trummide otsa ja koos trummariga mängivad nad mõnusat muusikat. Ja Eddie seisab püsti oma toolile ja kirjutab oma käele markeriga "pro choice".
Kahju, et MTV Unplugged saadet on nii vähe tehtud ja et enamus vägevaid bände pole sinna sattunud.
Muidugi on Nirvana MTV Unplugged klassika, kuid ega vist väga märkimisväärseid rohkem polegi.
Lugesin just, et ega see Pearl Jami omagi enne seda aastat välja ei olnud lastud...
Ja siis ma lugesin veel huvitavaid asju PJ kohta. Nende boikotist Ticketmaster'i vastu. Ja nende soovimatusest teha lugudele videosid, kuna ei soovinud, et neid mäletataks aastate pärast nende videote vaid muusika järgi. Olin kah alateadlikult tähele pannud seda, et ega eriti pärast Ten'i videosid ei olnud tulnudki. On küll Jeremy (selle video meeletu edu oligi vist nende tohutu vastumeelsuse aluseks), Even Flow, Alive ja veel üks mulle tundmatu video aatatest 1991/92. Ja seejärel on veel ainult üks video 20. sajandist. Täpsemalt aastast 1998. Ja siis tulevad juba käesoleva sajandi videod.
Küll on kahju. Noorematest ja metsikumatest PJ liikmetest võiks olla rohkem videomaterjali... Aga tegelikult tekitab nende selline otsus pigem sümpaatiat. Samuti nagu otsus, et nad ei taha singleid välja anda ja see, et nende materjal ilmuks ka vinüülidel.
Ma olen lihtsalt vaimustuses hetkel.
reede, 20. november 2009
Tsitaat
«What I have to say to an inhabitant of the earth in one hundred years is similar to what I have to say to the present inhabitants of Earth.
To be creative. Music, movies, books, paintings, drawings...I hope you have these things where you are. If you have them, what does the real world matter anyway?»
To be creative. Music, movies, books, paintings, drawings...I hope you have these things where you are. If you have them, what does the real world matter anyway?»
neljapäev, 19. november 2009
Idee
Ma arvasin, et olen end ära kaotanud, kuid nüüd on mul selle kohta ka teine teooria. Teooria, mis seletaks, mis on minust saanud.
Ma avastasin, et mina olen jäänud samale kohale. Ma ei ole kuhugi liikunud. Samas, peaaegu kõik minu ümber on hakanud muutuma. Vaimusilmas kujutan seda ette ringina, mille keskel olen mina (egotsentriline maailmapilt). Mööda ringjoont ripuvad nööride otsas kuulikesed (justnagu pildilgi). Varem oli kogu see pilt mulle selge, kuna kõik oli settinud, kõik oli paigal. Viimaste kuudega on aga väga suur osa mind ümbritsevast (pendlid) kõikuma hakanud. Kuna ma ise ei liigu sellega kaasa, ei saa ma enam ööd ega mütsi aru. Taevas on maa ja maa on taevas ja miski ei ole see, mis ta peaks olema. Ma ei leia kaardilt enam Eestitki üles, ülekantud tähenduses muidugi. Need osakesed, mis liiguvad, ei saa aga aru, mis minuga toimub, sest nemad liiguvad kõik oma sarnases taktis ja nende meelest võngun mina ja ülejäänu seisab paigal.
See teeb hetkel elu natuke keerulisemaks. Ma tunnen, et päevade, tundide, minutite veetmine on kübeke raskem sellistes oludes, kui minu settinud, rahunenud, vaikses, tuuleta maailmas peaks olema.
Aga igiliikurit pole veel loodud ning suure tõenäosusega lõpetavad ka need pendlid ükskord kõikumise ja ma avastan, et olen olnud kogu aeg siin samas, kus ennegi.
kolmapäev, 18. november 2009
Aeg
Tired of lying in the sunshine
Staying home to watch the rain
You are young and life is long
And there is time to kill today
And then one day you find
Ten years have got behind you
No one told you when to run,
You missed the starting gun
And you run and you run
To catch up with the sun,
But it's sinking
Racing around
To come up behind you again
The sun is the same
In a relative way,
But you're older
Shorter of breath
And one day closer to death
Tegelikult pidasin enda kohuseks siia kirjutada vähemalt väike osagi asjadest, mida olen soovinud kirja panna, kuid pole jätkunud aega/viitsimist.
Juba mitu nädalat olen olnud võlutud Eddie Vedderi sooloalbumist. Into the Wild OST.
See film sinna juurde oli ka hea.
Uskumatu, et miski, mis on kuid mu silme ees olnud, mõjub alles nüüd, kus seda seal enam pole. See oli vist reede, kui Northern Sky mulle peale vajus, mind endasse mähkis ja välja ei lasknud.
Täna oli esimene öö, kui nägin histoloogilist unenägu. Hirmus!? Kes näeb unes sõnumit arvutis, mis on paigutatud ühe suure rohelist värvi mitokondri sisse ja mille sisuks on: "Elu on lihtne nagu ühekihiline prismaatiline epiteel." Tegelikult ma ei mäleta enam, kas tegu oli prismaatilise või kuupepiteeliga...
Staying home to watch the rain
You are young and life is long
And there is time to kill today
And then one day you find
Ten years have got behind you
No one told you when to run,
You missed the starting gun
And you run and you run
To catch up with the sun,
But it's sinking
Racing around
To come up behind you again
The sun is the same
In a relative way,
But you're older
Shorter of breath
And one day closer to death
Tegelikult pidasin enda kohuseks siia kirjutada vähemalt väike osagi asjadest, mida olen soovinud kirja panna, kuid pole jätkunud aega/viitsimist.
Juba mitu nädalat olen olnud võlutud Eddie Vedderi sooloalbumist. Into the Wild OST.
See film sinna juurde oli ka hea.
Uskumatu, et miski, mis on kuid mu silme ees olnud, mõjub alles nüüd, kus seda seal enam pole. See oli vist reede, kui Northern Sky mulle peale vajus, mind endasse mähkis ja välja ei lasknud.
Täna oli esimene öö, kui nägin histoloogilist unenägu. Hirmus!? Kes näeb unes sõnumit arvutis, mis on paigutatud ühe suure rohelist värvi mitokondri sisse ja mille sisuks on: "Elu on lihtne nagu ühekihiline prismaatiline epiteel." Tegelikult ma ei mäleta enam, kas tegu oli prismaatilise või kuupepiteeliga...
pühapäev, 1. november 2009
Yippee! You can't see me. But I can you.
Just lõpetasin Red Hot Chili Peppersi top10 vaatamise vh1-st. Just nagu aasta tagasigi oli eilsel kuupäeval U2 top 10 ja täna siis RHCP, kuna Anthonyl on täna sünnipäev. Ma ei ole küll päris kindel, aga usun, et nad ikka muudavad alati seda topi natuke. No vaevalt, et nad saaksid Californicationi või Under the Bridge'i sealt ära võtta, kuid mulle tunduks justkui oleks eelmisel korral ma näinud ka Otherside'i, mida sel korral ei olnud. Üllatusi ikka oli. Mis ajast pannakse Californication 7. kohale? No ma saan aru küll, et mina isiklikult ei paneks seda arvatavasti isegi 10. kohale (mitte, et mulle see laul ei meeldiks, vaid RHCP repertuaarist leiab isegi veel paremaid hunnikuga), aga üldisele publikule on see ju üks mõnest kõige tuntumast RHCP laulust. Näiteks oli Around the World 6. koha peal, ehk siis ühe koha võrra Californicationist eest. Vaevalt, et see populaarsem laul on. Samas mina oleksingi pannud selle ette poole ;) Mulle nii väga meeldib selle algus. Ja seekord polnud isegi ühtegi laulu One Hot Minute'i pealt.
Ja tavaliselt oleks Under the Bridge ikka esikohal olnud, aga sel korral oli alles 3. No järjekord on mulle üldiselt suva, aga lihtsalt sellised üllatused ajasid mind seda vaadates hulluks :D Kui Breaking the Girl hakkas mängima, siis juba omaette ka imestasin, ega ma ometi astmaatik pole... Road Trippin' oli eriti mõnus ja (kurb, aga ma ei suuda paremat sõna kasutada) chill.
Ja tavaliselt oleks Under the Bridge ikka esikohal olnud, aga sel korral oli alles 3. No järjekord on mulle üldiselt suva, aga lihtsalt sellised üllatused ajasid mind seda vaadates hulluks :D Kui Breaking the Girl hakkas mängima, siis juba omaette ka imestasin, ega ma ometi astmaatik pole... Road Trippin' oli eriti mõnus ja (kurb, aga ma ei suuda paremat sõna kasutada) chill.
neljapäev, 29. oktoober 2009
What a wonderful world
Järjekordselt (loe: teistkordselt) neljapäeva õhtul üksinda korteris. Ja kõik on läinud ülesmäge. Mitte küll anatoomia seisukohast, aga enesetunde seisukohast.
Mõtlesin välja kavala plaani ja kutsusin Maria külla, et vältida igasuguseid koljuga seotud teemasid. Ta pakib praegu asju (sest ta tuleb sleepoverile ja läheb homme siit loengusse ja siis koju) ja siis tuleb siia.
Homme hommikul lähen küll natuke varem kooli, et käia ja vaadata kolju-jubinaid veel üle. Ja siis pärastlõunal kasutan ka veel iga vaba hetke, et õppida koljut ja siis tuuakse mulle Suslik (loe: Karin) ja me lähme koos rongi peale ja sõidame koju. Ja kodus ootavad emme, issi, Triin ja Marko. Muidugi ka Lapitädi ja Mutionu ja Käpaonu. Ja Kissa-Kassa.
Ja siis ma tulen kas laupäeva õhtul või pühapäeva hommikul siia tagasi, et koljut õppida. Suure tõenäosusega kukun töös läbi, kuid hetkel see mind ei morjenda. Eks selleks on pühapäev.
Muuseas. Erilise õnnetulva tõi veel see, et pärast nende plaanide tegemist tuli justkui käsu peale Raadio 2-st What a Wonderful World. Originaalis.
Mõtlesin välja kavala plaani ja kutsusin Maria külla, et vältida igasuguseid koljuga seotud teemasid. Ta pakib praegu asju (sest ta tuleb sleepoverile ja läheb homme siit loengusse ja siis koju) ja siis tuleb siia.
Homme hommikul lähen küll natuke varem kooli, et käia ja vaadata kolju-jubinaid veel üle. Ja siis pärastlõunal kasutan ka veel iga vaba hetke, et õppida koljut ja siis tuuakse mulle Suslik (loe: Karin) ja me lähme koos rongi peale ja sõidame koju. Ja kodus ootavad emme, issi, Triin ja Marko. Muidugi ka Lapitädi ja Mutionu ja Käpaonu. Ja Kissa-Kassa.
Ja siis ma tulen kas laupäeva õhtul või pühapäeva hommikul siia tagasi, et koljut õppida. Suure tõenäosusega kukun töös läbi, kuid hetkel see mind ei morjenda. Eks selleks on pühapäev.
Muuseas. Erilise õnnetulva tõi veel see, et pärast nende plaanide tegemist tuli justkui käsu peale Raadio 2-st What a Wonderful World. Originaalis.
pühapäev, 25. oktoober 2009
A ship out in the distance is here if i draw it multiply time by letting it go by
Praegu on üks neist kordadest, kui ma tunnen midagi erilist.
Midagi ilusat ja midagi head. Sõnulkirjeldamatu.
I'll know her face a mile away
And I'll know my pain's a life away
Midagi ilusat ja midagi head. Sõnulkirjeldamatu.
I'll know her face a mile away
And I'll know my pain's a life away
neljapäev, 22. oktoober 2009
õhtu
Tänane õhtu on olnud nauditav.
Üle pika aja olen kätte võtnud raamatu ja ka ühe peatükiga lõpule jõudnud.
Liisiga sõime kooki ja jõime kohvi. Sellest on tingitud ka meie köögi-raamatuklubi.
Mõtlesingi, et see on kahtlane, et mul und ei ole.
Tore õhtu on.
Joni Mitchell käib hetkel ja Hejira.
Kuid minu tänane võtmelaul on Nobody's Baby Now. Esitajaks Nick Cave and the Bad Seeds.
Plaanin millalgi Bukowskit hakata lugema.
Eile nägin selle sügise ühte vaimustavaimat pilti. Päike, sinav taevas ja park üle tee täies sügisrüüs.
Homme saab koju.
Rongiga.
Me sulatame külmkappi ja külma ihkavad asjad on akna taga kilekotis.
Rahu. Täna on nii rahulik. Kuidas mulle küll meeldivad neljapäeva õhtud.
Midagi on õigesti. Tõesti. Miski on oma kohal.
On asju, mis mulle mõjuvad.
On kohti ja aegu ja inimesi, mis mulle mõjuvad.
See määrabki kõige rohkem.
On elu ja on ilu.
Üle pika aja olen kätte võtnud raamatu ja ka ühe peatükiga lõpule jõudnud.
Liisiga sõime kooki ja jõime kohvi. Sellest on tingitud ka meie köögi-raamatuklubi.
Mõtlesingi, et see on kahtlane, et mul und ei ole.
Tore õhtu on.
Joni Mitchell käib hetkel ja Hejira.
Kuid minu tänane võtmelaul on Nobody's Baby Now. Esitajaks Nick Cave and the Bad Seeds.
Plaanin millalgi Bukowskit hakata lugema.
Eile nägin selle sügise ühte vaimustavaimat pilti. Päike, sinav taevas ja park üle tee täies sügisrüüs.
Homme saab koju.
Rongiga.
Me sulatame külmkappi ja külma ihkavad asjad on akna taga kilekotis.
Rahu. Täna on nii rahulik. Kuidas mulle küll meeldivad neljapäeva õhtud.
Midagi on õigesti. Tõesti. Miski on oma kohal.
On asju, mis mulle mõjuvad.
On kohti ja aegu ja inimesi, mis mulle mõjuvad.
See määrabki kõige rohkem.
On elu ja on ilu.
pühapäev, 11. oktoober 2009
laupäev, 10. oktoober 2009
Laisu
Vihkan, mida ma oma ajaga teen.
Ma olen kõige hullem ajaraiskaja.
Ja mitte-õppija.
Lihased on ikka veel 0.
Ja töö on esmaspäeval.
Päevad lihtsalt sulavad mu käte vahel. Ei suuda sellest kinni haarata, et aeg käest ei libiseks.
Kitarrisoolo.
Pasunasoolo.
Siiski. Kuidas motiveerida end rohkem õppima? Peaksin vist ühe korra vitsad kätte saama, et mõistus tööle hakkaks.
All and all and I'm loving every rise and fall...
Eks näis, mis sellest kompotist välja kukub.
Ma olen kõige hullem ajaraiskaja.
Ja mitte-õppija.
Lihased on ikka veel 0.
Ja töö on esmaspäeval.
Päevad lihtsalt sulavad mu käte vahel. Ei suuda sellest kinni haarata, et aeg käest ei libiseks.
Kitarrisoolo.
Pasunasoolo.
Siiski. Kuidas motiveerida end rohkem õppima? Peaksin vist ühe korra vitsad kätte saama, et mõistus tööle hakkaks.
All and all and I'm loving every rise and fall...
Eks näis, mis sellest kompotist välja kukub.
Midagi youtube'st
Nägin täna ühte huvitavat videot. Mõtlen, et on ikka imelik tunne küll, kui lemmikbänd on üks populaarsemaid maailmas. Natuke kahju isegi, et nad nii kuulsad on. Aga samas :P Kes suudaks nende geniaalsele muusikale vastu panna?
http://www.youtube.com/watch?v=CZcRMZaTe-g
Uskumatult hästi tehtud.
http://www.youtube.com/watch?v=CZcRMZaTe-g
Uskumatult hästi tehtud.
neljapäev, 8. oktoober 2009
Buffalo '66
Täna lõpuks jõudsin selle filmi vaatamiseni. Ei kahetse. Need rohkem kui 100 minutit ei olnud tuulde visatud.
Emotsioon suure E tähega.
Ei teagi, kas see on minu tänase tuju mõjul või ongi see nii hea film, kui mulle tundub.
Igal juhul sobis see imehästi tänasesse õhtusse. Ammu pole ma veetnud ühtegi õhtut kuskil üksinda. Nüüd oli võimalus ja see sai kasutatud.
Mitte et mulle meeldiks olla tihti üksi, aga mõnikord on seda vaja. Täna OLI seda vaja. See oli hea.
Vaadake seda filmi. Vincent Gallo võib olla iseenesest ebameeldiv inimene, aga see ei tähenda, et ta ei oska filme teha.
Meistriteos.
Arvesse tuleks võtta, et see kõik on kirjutatud esimese emotsiooni ajel ja ühel neist päevadest, mil ma tunnen, et püüan midagi kättesaamatut.
Phäh. Ma ei oska ennast korralikult väljendada. Kolme sõnaga: vaadake seda filmi.
reede, 2. oktoober 2009
Nii ja teisiti
Täna on olnud hea päev. Hommikul sai kaua magada ja pärast seda loengusse. Aga ilmgi on kõigest väest positiivset meeleolu toetanud. Linnast koju jalutades peatasin ühe naise kolmekümne krooni tuulde lendamise. Ta tänas mind. Kodus mängitab Liis teises toas Empyreani. Ja mina peaksin õppima lihaseid. Aga ma olen ju täna nii positiivne, kuidas ma siis saan õppimisele mõelda? ;)
Aga tegelikult...
Meie köök on praegu nii ilus. Kaie emme tehtud rohelised katted, päike paistab sisse, laes on imetilluke ämblik ja seinad on täis ilusaid pilte.
Ma avastasin just, et mu kael on natuke valus. Hetkel veel ei oska öelda, mis on selle lihase nimi, mis valu põhjustab.
Füüsikahoone (või füüsikumi? nagu neil on viimasel ajal kõiki kohti kombeks nimetada nt keemikum, biomeedikum) suur auditoorium on suure ventilatsiooni tõttu nii jahe.
Aga tegelikult...
Meie köök on praegu nii ilus. Kaie emme tehtud rohelised katted, päike paistab sisse, laes on imetilluke ämblik ja seinad on täis ilusaid pilte.
Ma avastasin just, et mu kael on natuke valus. Hetkel veel ei oska öelda, mis on selle lihase nimi, mis valu põhjustab.
Füüsikahoone (või füüsikumi? nagu neil on viimasel ajal kõiki kohti kombeks nimetada nt keemikum, biomeedikum) suur auditoorium on suure ventilatsiooni tõttu nii jahe.
kolmapäev, 30. september 2009
David Bowie - Bring Me the Disco King
Midagi imeilusat tänasesse varasesse hommikusse.
See laul on minu mõtteis juba pühapäeva õhtust saadik, mil kuulsin seda R2-st.
See laul on minu mõtteis juba pühapäeva õhtust saadik, mil kuulsin seda R2-st.
pühapäev, 27. september 2009
Keegi peab ruttu koju tulema, et ma päris hulluks ei läheks.
Minu hea tuju hakkab võtma juba ülemääraseid mõõtmeid.
Inimesed on täna olnud nii head. Inimesed on ilusad ja head.
Ja hea tuju on mul ju nii kui nii juba olnud.
Ja nüüd jõudsin Tartusse ja tuju on veel parem.
Arvuti mängib The Doorsi, aga mu kõrvus kumiseb Tricky "Wonder Woman".
Ma juba kõndisin mööda kõrgusi. St mööda diivanit köögis. Ja ma tantsisin peegli ees.
Keegi võiks juba koju tulla.
Ma teeksin talle kalli.
Homme on liigeste peale töö anatoomias :P
Keegi tuleb!?
Jess.... Tsau
Minu hea tuju hakkab võtma juba ülemääraseid mõõtmeid.
Inimesed on täna olnud nii head. Inimesed on ilusad ja head.
Ja hea tuju on mul ju nii kui nii juba olnud.
Ja nüüd jõudsin Tartusse ja tuju on veel parem.
Arvuti mängib The Doorsi, aga mu kõrvus kumiseb Tricky "Wonder Woman".
Ma juba kõndisin mööda kõrgusi. St mööda diivanit köögis. Ja ma tantsisin peegli ees.
Keegi võiks juba koju tulla.
Ma teeksin talle kalli.
Homme on liigeste peale töö anatoomias :P
Keegi tuleb!?
Jess.... Tsau
Täna on Sydi päev. Teadmata põhjusel.
Mõned kommentaarid, mis ma leidsin alltoodud laulu sõnu lugedes. See esimene on lihtsalt liiga geniaalselt öeldud (mitte et mul midagi folgi vastu oleks... aga räpi märkus on ideaalne). Ja teises kommentaaris on nii uskumatu asi kirjas, et ma pidin selle siia panema... nimelt... keegi on kasutanud ühes lauses nii Sydi kui ka The Mars Volta nime... :
I find Syd to be...strangly addictive...who knew folk songs could be good...but then again I bet Syd could even make rap sound good HA.
***
Syd is one of those very unique musicians whose lyrics are mostly unintelligable but you still know exactly what they are singing about. I think it has to do with using words that carry certain moods whether their literal meanings fit in or not. I know it's more complicated then that but that's the best I can do. The only other artist I've seen who could do that was The Mars Volta (not that I'm comparing Syd to the Mars Volta; I'm just saying their writing styles are similar).
Syd Barrett - Dark Globe
Oh where are you now
Pussywillow that smiled on this leaf
When I was alone
You promised the stone from your heart
My head kissed the ground
I was half the way down
Treading the sand
Please
Please lift a hand
I'm only a person
Whose armbands beat
On his hands hang tall
Won't you miss me?
Wouldn't you miss me at all?
The poppy birds way
Swing twigs coffee brands around
Brandish her wand with a feathery tongue
My head kissed the ground
I was half the way down
Treading the sand
Please
Please
Please lift a hand
I'm only a person
With eskimo chain
I tattooed my brain all the way
Won't you miss me?
Wouldn't you miss me at all?
I find Syd to be...strangly addictive...who knew folk songs could be good...but then again I bet Syd could even make rap sound good HA.
***
Syd is one of those very unique musicians whose lyrics are mostly unintelligable but you still know exactly what they are singing about. I think it has to do with using words that carry certain moods whether their literal meanings fit in or not. I know it's more complicated then that but that's the best I can do. The only other artist I've seen who could do that was The Mars Volta (not that I'm comparing Syd to the Mars Volta; I'm just saying their writing styles are similar).
Syd Barrett - Dark Globe
Oh where are you now
Pussywillow that smiled on this leaf
When I was alone
You promised the stone from your heart
My head kissed the ground
I was half the way down
Treading the sand
Please
Please lift a hand
I'm only a person
Whose armbands beat
On his hands hang tall
Won't you miss me?
Wouldn't you miss me at all?
The poppy birds way
Swing twigs coffee brands around
Brandish her wand with a feathery tongue
My head kissed the ground
I was half the way down
Treading the sand
Please
Please
Please lift a hand
I'm only a person
With eskimo chain
I tattooed my brain all the way
Won't you miss me?
Wouldn't you miss me at all?
Aeg mälestusteks
Kuidas ma jõudsin eile välja selleni, et hakkasin mälestustes sobrama. Loogiline rada läks niimoodi. Led Zeppelin -> The Rain Song -> George Harrison -> Syd Barrett -> mälestused
See viimane lüli on kuidagi raskesti seostatav, aga siiski... nii see oli. Vahetult enne magama minekut vaatasin mõnda videot Sydiga ja lugesin mõnda intervjuud kas temaga või tema kohta. Ja voodis lebades mõtlesin veel loetu peale.
Seejärel avastasin ennast mõtlemas selle peale, kui naljakas võis siiski olla, kui me sõitsime oma lennuga Tallinnast tagasi eelmisel kevadel. Keset ööd, kui me Kaiega kuulasime kahekesti tema mp3-st (mille puhul on üllatavalt kasulikuks saanud asjaolu, et sellel on mitu kõrvaklappide auku) muusikat ja mõtisklesime kumbki silmad kinni. Tim Buckley't kuulasime. Ja siis järsku hakkas mängima Wanda Lu ja meil mõlemal avanesid automaatselt silmad ja ajasime end sirgu ja hakkasime tõmblema... ja siis Hump de Bump ja muud sellised laulud. Oeh. See oli nii naljakas. Selleks ajaks, kui me Nõkku jõudsime, olid peaaegu kõik unised, uimased ja väsinud, meie aga kõndisime kõrvaklapid peas ja pea õõtsumas ülienergilistena ühikasse. Ja Kaie ja Tiina vahetasid voodeid, et me saaksime kitarri harjutada keset ööd...
Ja kui nüüd veel mõelda, et GEP-is lasi Led Zeppelini... milliseks oleks see õhtu siis kujunenud, kui see oleks toimunud nüüd?
Ja üldse. Mälestusi on nii palju ja nii toredaid, et hea mõelda kohe.
See viimane lüli on kuidagi raskesti seostatav, aga siiski... nii see oli. Vahetult enne magama minekut vaatasin mõnda videot Sydiga ja lugesin mõnda intervjuud kas temaga või tema kohta. Ja voodis lebades mõtlesin veel loetu peale.
Seejärel avastasin ennast mõtlemas selle peale, kui naljakas võis siiski olla, kui me sõitsime oma lennuga Tallinnast tagasi eelmisel kevadel. Keset ööd, kui me Kaiega kuulasime kahekesti tema mp3-st (mille puhul on üllatavalt kasulikuks saanud asjaolu, et sellel on mitu kõrvaklappide auku) muusikat ja mõtisklesime kumbki silmad kinni. Tim Buckley't kuulasime. Ja siis järsku hakkas mängima Wanda Lu ja meil mõlemal avanesid automaatselt silmad ja ajasime end sirgu ja hakkasime tõmblema... ja siis Hump de Bump ja muud sellised laulud. Oeh. See oli nii naljakas. Selleks ajaks, kui me Nõkku jõudsime, olid peaaegu kõik unised, uimased ja väsinud, meie aga kõndisime kõrvaklapid peas ja pea õõtsumas ülienergilistena ühikasse. Ja Kaie ja Tiina vahetasid voodeid, et me saaksime kitarri harjutada keset ööd...
Ja kui nüüd veel mõelda, et GEP-is lasi Led Zeppelini... milliseks oleks see õhtu siis kujunenud, kui see oleks toimunud nüüd?
Ja üldse. Mälestusi on nii palju ja nii toredaid, et hea mõelda kohe.
laupäev, 26. september 2009
reede, 25. september 2009
Minu tänane laul
Beck - Guess I'm Doing Fine
Midagi, mida on hea kuulata, kui on selline tuju nagu minul täna rongis. Hea tuju, mis on ometi nii kurb. Kuidas küll mulle meeldib sellist tuju nautida. Aga selle nautimise eelduseks ongi see, et kõik on hästi ja kõik on ilus ja tore. Kui päriselt oleks midagi halvasti, siis vist ei saa kurba tuju nautida. Aga see polegi õige kurbus... Vaid midagi ilusat. Ja mina veel mõtlesin, et sellel hetkel ei leia ma oma mp3-st midagi, mida kuulata, mis meeldiks. Aga leidsin. Küll oli hea meel.
Tänane päev oli täitsa tore.
Midagi, mida on hea kuulata, kui on selline tuju nagu minul täna rongis. Hea tuju, mis on ometi nii kurb. Kuidas küll mulle meeldib sellist tuju nautida. Aga selle nautimise eelduseks ongi see, et kõik on hästi ja kõik on ilus ja tore. Kui päriselt oleks midagi halvasti, siis vist ei saa kurba tuju nautida. Aga see polegi õige kurbus... Vaid midagi ilusat. Ja mina veel mõtlesin, et sellel hetkel ei leia ma oma mp3-st midagi, mida kuulata, mis meeldiks. Aga leidsin. Küll oli hea meel.
Tänane päev oli täitsa tore.
kolmapäev, 23. september 2009
Paus
Tänane päev algas keemia kontrolltööga, mis läks erakordselt halvasti, eriti arvestades asjaolu, et hommikul lahendasid kõik harjutusülesanded korra veel ilusti läbi. Aga kui ei joppa, siis ei joppa. Tegelikult olen juba paar tundi kodus lebotanud ja hooti histoloogiat õppinud. Kuigi just lõpetasin Scrubsi vaatamise. Aga ainult ühe osa. Ega nii palju ka ei jõua järjest õppida.
Igal juhul... See Scrubsi osa jättis minusse väga positiivse emotsiooni... nii juhtub alati, kui näen/kuulen midagi, mis on minu jaoks huvitav või kuidagi uus teadmine. Ühes eile või üleeile vaadatud osas kasutati sõna vertebrae. Kuidas ma oleksingi seda mõistnud ilma anatoomiat õppimata... aga kuna seda sai just hiljuti tehtud (ja ka järgnevatel kuudel metsikult), siis ma sain aru. Muidu oleks see mu kõrvust lihtsalt mööda läinud kui tähtsusetu fakt. Kuid seda ei anna võrrelda tänase üllatusega. Tänasteks märksõnadeks olid "apartheid" ja "shangri-la". Shangri-la on nii ilus. Alates hetkest, mil seda esimest korda kuulsin sõnana, jäi see mulle meelde. Ja tähendus on veel ilusamgi.
My shangri-la beneath the summer moon...
Vapustav.
Aga nüüd jälle tsütoloogia lainele...
Igal juhul... See Scrubsi osa jättis minusse väga positiivse emotsiooni... nii juhtub alati, kui näen/kuulen midagi, mis on minu jaoks huvitav või kuidagi uus teadmine. Ühes eile või üleeile vaadatud osas kasutati sõna vertebrae. Kuidas ma oleksingi seda mõistnud ilma anatoomiat õppimata... aga kuna seda sai just hiljuti tehtud (ja ka järgnevatel kuudel metsikult), siis ma sain aru. Muidu oleks see mu kõrvust lihtsalt mööda läinud kui tähtsusetu fakt. Kuid seda ei anna võrrelda tänase üllatusega. Tänasteks märksõnadeks olid "apartheid" ja "shangri-la". Shangri-la on nii ilus. Alates hetkest, mil seda esimest korda kuulsin sõnana, jäi see mulle meelde. Ja tähendus on veel ilusamgi.
My shangri-la beneath the summer moon...
Vapustav.
Aga nüüd jälle tsütoloogia lainele...
teisipäev, 22. september 2009
esmaspäev, 21. september 2009
Tänane muusikapala
Ei tea kohe, mis on, et viimastel päevadel on igal päeval olnud oma kindel laul.
Tänaseks on siis Pink Floydi Apples and Oranges.
See tuli täna hommikul minu mp3-st, kui olin jõudnud Maarjamõisa haigla kõrvale.
Aga nüüd kohe uuesti luumaailma...
Tänaseks on siis Pink Floydi Apples and Oranges.
See tuli täna hommikul minu mp3-st, kui olin jõudnud Maarjamõisa haigla kõrvale.
Aga nüüd kohe uuesti luumaailma...
pühapäev, 20. september 2009
Uskumatu aga tõsi
Tänane päev on omale juba teemalaulu saanud.
Laulu nimeks on 1921. Esitajaks The Who (I am the Who, when you call "Who's there?".)
Nii varakult ei ole mu päevadel enamasti veel kindlat laulu.
Tänane on erand. Tore erand.
Ja see laul tuletab mulle meelde, et peaksin lähiajal Tommyt kuulama... Ma pean pigistama kuskilt endale need tund ja 15 minutit ja mõned sekundid peale... See on võimalik. Äkki kolmapäeval?
Laulu nimeks on 1921. Esitajaks The Who (I am the Who, when you call "Who's there?".)
Nii varakult ei ole mu päevadel enamasti veel kindlat laulu.
Tänane on erand. Tore erand.
Ja see laul tuletab mulle meelde, et peaksin lähiajal Tommyt kuulama... Ma pean pigistama kuskilt endale need tund ja 15 minutit ja mõned sekundid peale... See on võimalik. Äkki kolmapäeval?
laupäev, 19. september 2009
Vaid nii ja mitte kuidagi teisiti
On inimesi, kelle usku minusse ma ära kasutan. Ma kasutan ära nende headust ja nende armastust. Aga kuskilt läheb piir. Kaua lastakse mul niimoodi käituda. Kuidas saab elada nii palju endale ja nii vähe teistele? Mõnikord tunnen end lausa türannina. Mina ja mu maailm. Kui mina tahan, siis nii läheb. Nii, kuidas mina tahan, ongi ainuõige viis. Ma võin ju järgi anda, aga ma ei suuda lepitada oma kangekaelset loomust. Ma võin aru saada, et asi on hoopis teisiti, kuid ega selline asi mind veena...
Reaalsed tõendid pole piisavad. Ma ei pea mitte sõrme kõrvetama, et asjast aru saada, vaid ma pean kogema midagi hullemat... midagi väga hirmsat, et aru saada, et ma tõesti eksin. Ei tea, mida ma mõtlen.
Kõik läheb ju hästi. Mis on üldse mu elus halvasti läinud. Mitte miski. Kuidas ma saangi kurta, kui kõik on olnud tegelikult roosiline. Siiani on kõik lihtsalt kätte tulnud. Ei ole mingeid proovikive ega takistusi. Kõik on olnud üks sirge joon paljude ilusate ja toredate kaunistustega. Mul on olemas peaaegu kõik, mida ma soovin.
Mida ma üldse jauran? Jauran, kuna ma olen üks mökutis ja suur udupea ;)
Aga sügis on ilus ja loomad on nunnud ja kodus on hea olla ja ülikooliga on ka veel hetkel kõik hästi. Ja Red Hot Chili Peppers tuleb õige pea jälle kokku.
Ja meie köögi seinalt leiab ikka vägevaid asju.
Ja senned ja pitsa ja korralik käntsakas sealiha on väga suupärane.
Tänaseks teemalauluks on Johnny Cash'i Hurt, kuigi peaksin ka originaali lähiajal kuulama. See laul ei ole valitud selle tõttu, et see oleks minu tänase meeleoluga ühtiv, vaid kuna see kummitab mind juba mitmendat tundi. Minu päev on olnud palju parem ja ilusam ja toredam ja lõbusam ja meeldivam, kui teemalaulu järgi saaks öelda.
Kõigele lisaks on mul hea meel.
Reaalsed tõendid pole piisavad. Ma ei pea mitte sõrme kõrvetama, et asjast aru saada, vaid ma pean kogema midagi hullemat... midagi väga hirmsat, et aru saada, et ma tõesti eksin. Ei tea, mida ma mõtlen.
Kõik läheb ju hästi. Mis on üldse mu elus halvasti läinud. Mitte miski. Kuidas ma saangi kurta, kui kõik on olnud tegelikult roosiline. Siiani on kõik lihtsalt kätte tulnud. Ei ole mingeid proovikive ega takistusi. Kõik on olnud üks sirge joon paljude ilusate ja toredate kaunistustega. Mul on olemas peaaegu kõik, mida ma soovin.
Mida ma üldse jauran? Jauran, kuna ma olen üks mökutis ja suur udupea ;)
Aga sügis on ilus ja loomad on nunnud ja kodus on hea olla ja ülikooliga on ka veel hetkel kõik hästi. Ja Red Hot Chili Peppers tuleb õige pea jälle kokku.
Ja meie köögi seinalt leiab ikka vägevaid asju.
Ja senned ja pitsa ja korralik käntsakas sealiha on väga suupärane.
Tänaseks teemalauluks on Johnny Cash'i Hurt, kuigi peaksin ka originaali lähiajal kuulama. See laul ei ole valitud selle tõttu, et see oleks minu tänase meeleoluga ühtiv, vaid kuna see kummitab mind juba mitmendat tundi. Minu päev on olnud palju parem ja ilusam ja toredam ja lõbusam ja meeldivam, kui teemalaulu järgi saaks öelda.
Kõigele lisaks on mul hea meel.
reede, 18. september 2009
Angel Flying too Close to the Ground
Mul on hea meel, et minu uurimisobjektideks on asjad, mis eksisteerivad ka meie tavalises erilises maailmas. Kuidas ma suudaksin tegeleda päevast päeva asjadega, mida tegelikult polegi olemas? Kõik oleks teoreetiline, aga kui ühel hetkel avastad, et oled tegelenud asjadega mida tõesti ei olegi.... ei ole üldse... oleks ikka tühi tunne küll. Loodan, et ma ei tee sellist avastust. Kuigi samas.... Oh imet, see oleks.
Mida iganes.
Ühesõnaga Angel Flying too Close to the Ground on minu tänase päeva ametlik soundtrack. Ametlik, kuna see sai siin blogis kirja pandud.
Mida iganes.
Ühesõnaga Angel Flying too Close to the Ground on minu tänase päeva ametlik soundtrack. Ametlik, kuna see sai siin blogis kirja pandud.
esmaspäev, 14. september 2009
Ära unusta 1-(-1)=2
Biofüüsika esimene loeng oli klassika.
Led Zeppelin on loengute vahele heaks kosutajaks...
Ei tasu harjuda ära tsenseerimata lauludega ja neid oma harjumuse järgi kaasa ägiseda.
Kui inimesed näeksid vaid meie kööki!?
Mälestusterohke päev oli.
Kurjad plaanid sinise ja punasega.
Mitte nii kurjad plaanid homsega.
Scrubsi manu...
Led Zeppelin on loengute vahele heaks kosutajaks...
Ei tasu harjuda ära tsenseerimata lauludega ja neid oma harjumuse järgi kaasa ägiseda.
Kui inimesed näeksid vaid meie kööki!?
Mälestusterohke päev oli.
Kurjad plaanid sinise ja punasega.
Mitte nii kurjad plaanid homsega.
Scrubsi manu...
kolmapäev, 9. september 2009
Kass-orav-lõvi-gepard
Kahju, et mul bioloogiast nii kehvad teadmised on.
Aga muud midagi.
Tore on.
Hea on.
Huvitav on.
Iseseisev on.
Kui saaks ainult hakkama. Peab saama.
Aga muud midagi.
Tore on.
Hea on.
Huvitav on.
Iseseisev on.
Kui saaks ainult hakkama. Peab saama.
teisipäev, 25. august 2009
Niandra LaDes
Keegi on kirjutanud selle kohta nii:
Niandra La Des is a bizarre and challenging recording. Deeply introspective, hallucinogenically meandering, by turns delicate and fitful, it is reminiscent of the late sixties solo albums by Syd Barrett, Pink Floyd's disturbed founder.
Huvitav tõesti, et mulle hakkas Syd Barrett meeldima...
The word that best describes these intensely private recordings is, perhaps, the word "chilling". Adding to the eerie vibe is the presence of late actor River Phoenix, who contributes a backwards monologue to one track, and sings and plays acoustic guitar on another. It was Frusciante's Hollywood cronies who persuaded him to release his home recordings: "All my friends - Perry Farrell, Johnny Depp, Flea, Gibby Haynes, and River - begged me to put it out. They told me that, what with all the shitty music that's out there nowadays, this record needs to be out. I eventually gave in."
Ja mulle nii väga meeldib see arvustus: SIIN
Ja jällegi:
"Frusciante's record is meant to be experienced, not analyzed. You drift within the meandering melodies. It's scary because the roads are so unfamiliar and illogical. But it's also warm, like a caress - there's a haunting, evocative touch within its broad spaces." (Warp, June 1995).
Ja keegi veel võrdles teda Sydiga.
Niandra La Des is a bizarre and challenging recording. Deeply introspective, hallucinogenically meandering, by turns delicate and fitful, it is reminiscent of the late sixties solo albums by Syd Barrett, Pink Floyd's disturbed founder.
Huvitav tõesti, et mulle hakkas Syd Barrett meeldima...
The word that best describes these intensely private recordings is, perhaps, the word "chilling". Adding to the eerie vibe is the presence of late actor River Phoenix, who contributes a backwards monologue to one track, and sings and plays acoustic guitar on another. It was Frusciante's Hollywood cronies who persuaded him to release his home recordings: "All my friends - Perry Farrell, Johnny Depp, Flea, Gibby Haynes, and River - begged me to put it out. They told me that, what with all the shitty music that's out there nowadays, this record needs to be out. I eventually gave in."
Ja mulle nii väga meeldib see arvustus: SIIN
Ja jällegi:
"Frusciante's record is meant to be experienced, not analyzed. You drift within the meandering melodies. It's scary because the roads are so unfamiliar and illogical. But it's also warm, like a caress - there's a haunting, evocative touch within its broad spaces." (Warp, June 1995).
Ja keegi veel võrdles teda Sydiga.
kolmapäev, 19. august 2009
Mis on mis
Tähtis ei ole see, kas muusika tundub millestki parem või halvem. Ikka ja alati on tähtis see, mis emotsiooni see sinu sisse jätab. Ma usun, et kui kuulata mõnda tervikplaadina mõeldud teost, siis mõjutab arvamust eelkõige lõpp.
Eile kuuldud albumit oleksin hinnanud keskpäraseks. see jäi kaugele maha The Dark Side of the Moon'ist ja samuti ka Empyreanist. Tundsin, et ei ole seda maagilist puudutust. Kuid lõpp oli piisavalt geniaalne, et vähemalt seda osa võrrelda Pink Floydiga. (Kuigi uskuge või mitte, see album on 5 aastat vanem...) Lõpp tõi mulle muigegi suule, mis on hea tulemus. Tõesti, ehk on võrdlus Pink Floydiga siiski veidi kohatu. Kokkuvõttes jääb see album rippuma natuke keskpärasuse kohale. Eks peab seda vast millalgi veel kuulama.
Departure
Be it sight, sound, smell, or touch,
There's something inside, that we need so much.
The sight of a touch, or the scent of a sound,
Or the strength of an oak, with roots, deep in the ground.
The wonder of flowers, to be covered, and then to burst up,
Through tarmac, to the sun again, or to fly to the sun,
Without burning a wing, to lie in a meadow,
And hear the grass sing. To have all these things,
In our memories hoard, and to use them,
To help us, to find the lost chord...
(Graeme edge)
The Word
This garden universe vibrates complete,
Some, we get a sound so sweet.
Vibrations, reach on up to become light,
And then through gamma, out of sight.
Between the eyes and ears there lie,
The sounds of color and the light of a sigh.
And to hear the sun, what a thing to believe,
But it's all around if we could but perceive.
To know ultra-violet, infra-red, and x-rays,
Beauty to find in so may ways.
Two notes of the chord, that's our poor scope,
And to reach the chord is our life's hope.
And to name the chord is important to some,
So they give it a word, and the word is OM.
(Graeme Edge)
Ma ei suudagi nüüd otsusele jõuda, kas see oli üks hea kunstiteos või mitte. Ei jõua iseendaga kokkuleppele...
Aga luuletused on ilusad.
In Search of the Lost Chord.
esmaspäev, 17. august 2009
King Jeremy
Minu eelmise nädala soundtrackiks osutus: Led Zeppelin - Going to California
Led Zeppelin on klassika.... ja see on imehea.
Ah, ja miskipärast on mul nõrkus laulude vastu, kus öeldakse sõna "wicked". Või no kui ma seda mõnes heas laulus kuulen, siis see ajab lausa naerma. Laul, mille ohvriks olen langenud osaliselt ka selle sõna tõttu on Pearl Jam - Jeremy...
Pearl Jam on ka juba klassika.
PS! Tänaöises mitmete süžeeliinidega unenäos oli üks osa selline, et nägin, et olin koos oma sugulasega ja tal oli seljas nahkvest (ta on päris elus selline suhteliselt moekas tüdruk) kirjaga AC/DC. Ja ta istus minu jaoks täiesti võõrasse seltskonda ja mõtlesin, kas peaksin ka sinna minema. Kuna mul hakkas eemal seistes imelik, mõtlesin, et peaksin sinna vist tõesti sisse sulanduma. Rahustasin end mõttega, et kui ma ei oska midagi öelda, siis uurin sugulase käest, kas see kiri tähendab Bon Scotti või Brian Johnsoni aegset AC/DC-d. Mitte et ma kujutaks ette, kuidas kirja järgi saab vahet teha, kummaga tegu on...
Led Zeppelin on klassika.... ja see on imehea.
Ah, ja miskipärast on mul nõrkus laulude vastu, kus öeldakse sõna "wicked". Või no kui ma seda mõnes heas laulus kuulen, siis see ajab lausa naerma. Laul, mille ohvriks olen langenud osaliselt ka selle sõna tõttu on Pearl Jam - Jeremy...
Pearl Jam on ka juba klassika.
PS! Tänaöises mitmete süžeeliinidega unenäos oli üks osa selline, et nägin, et olin koos oma sugulasega ja tal oli seljas nahkvest (ta on päris elus selline suhteliselt moekas tüdruk) kirjaga AC/DC. Ja ta istus minu jaoks täiesti võõrasse seltskonda ja mõtlesin, kas peaksin ka sinna minema. Kuna mul hakkas eemal seistes imelik, mõtlesin, et peaksin sinna vist tõesti sisse sulanduma. Rahustasin end mõttega, et kui ma ei oska midagi öelda, siis uurin sugulase käest, kas see kiri tähendab Bon Scotti või Brian Johnsoni aegset AC/DC-d. Mitte et ma kujutaks ette, kuidas kirja järgi saab vahet teha, kummaga tegu on...
pühapäev, 2. august 2009
Lap-lap-lapsed
Marko nägi arvuti taustapilti ja ütles mulle, et seal on onu. Seepeale soovitasin tal öelda "John Frusciante". Laps ei suutnud hakata keeleväänajaks ja nii leppisime kokku, et see on kitarri-onu. Mõni tund hiljem palus mu õde tal seda sama nime öelda ja ta kohe automaatselt vasta selle peale "Kitarri-onu, onu kitarri." Mina oleksin enda üle küll uhke, kui ma oleks kaheaastaselt teadnud, kes on John Frusciante... ;)
Vaatasin järjekordselt saadet Pop Culte, kus lasti sel korral The Eagles'i Hotel California't ja Triin ütles, et talle meeldib see laul. Oleks mina ka seitsmeaastaselt kuulanud nii kvaliteetset muusikat...
Kuid siiski.
Ennast kiitmast ma ei väsi, teisi kiita ma ei käsi.
Vaatasin järjekordselt saadet Pop Culte, kus lasti sel korral The Eagles'i Hotel California't ja Triin ütles, et talle meeldib see laul. Oleks mina ka seitsmeaastaselt kuulanud nii kvaliteetset muusikat...
Kuid siiski.
Ennast kiitmast ma ei väsi, teisi kiita ma ei käsi.
Filmipäev
Filmide vaatamine ei ole just tegevus, mida ma väga tihti teen, eriti veel kella seitsmeks õhtul vaadata kolm filmi.
Joe Strummer: The Future Is Unwritten
Täiesti juhuslikult sattusin seda filmi vaatama telekanalilt Silver. Uskumatult hea. Informatiivne. Mida rohkem vaadata/lugeda/uurida, seda huvitavam on iga järgnev allikas. Kuidas muidu oleksin ma teadnud midagi Jack Ironsist, kes on olnud nii Red Hot Chili Peppersi trummar ja kes on vastutav Eddie liitumisega Pearl Jami (ja see bänd sellises koosseisus omakorda minu hetkelise sõltuvusmaterjali Around the Bend autor) ja nüüd filmis siis seoses oma muusikalise seosega Joe Strummeriga ja tema seost antud filmi peategelasega on palutud kommenteerima ei keegi muu, kui Anthony Kiedis. Ja ka Flead sai seal näha. Ja Johnny Deppi. Ja tõesti, Joe Strummer oli mees, kellest filmi teha. Soovitan kõigile...
Pink Floyd The Wall
Midagi erakordset ja sõnul kirjeldamatut. Eks seepärast olegi selle filmi mõtet püüdud anda edasi pigem muusika kui sõnadega. Film, mida vaataks veel ja veel...
Ausalt öeldes, olen ma pärast "Tuulest viidud" lugemist tundnud end pidevalt kuidagi imelikult. Ma arvan, et asi on selles, et minu väike naiivne ajuke ei suuda leppida sellega, et alati ei eksisteeri õnnelikke lõppe. Kõik oleneb ju sellest, mida pidada lõpuks. Seega olin sunnitud lugema läbi "Scarlett'i" sisukokkuvõtte wikist, et saada natukenegi rahu oma väiksesse peakesse. Kuid siiski... miskipärast kummitab siiski mind Rhett oma tõekspidamiste ja mitte-ajastukohase käitumisega.
Joe Strummer: The Future Is Unwritten
Täiesti juhuslikult sattusin seda filmi vaatama telekanalilt Silver. Uskumatult hea. Informatiivne. Mida rohkem vaadata/lugeda/uurida, seda huvitavam on iga järgnev allikas. Kuidas muidu oleksin ma teadnud midagi Jack Ironsist, kes on olnud nii Red Hot Chili Peppersi trummar ja kes on vastutav Eddie liitumisega Pearl Jami (ja see bänd sellises koosseisus omakorda minu hetkelise sõltuvusmaterjali Around the Bend autor) ja nüüd filmis siis seoses oma muusikalise seosega Joe Strummeriga ja tema seost antud filmi peategelasega on palutud kommenteerima ei keegi muu, kui Anthony Kiedis. Ja ka Flead sai seal näha. Ja Johnny Deppi. Ja tõesti, Joe Strummer oli mees, kellest filmi teha. Soovitan kõigile...
Pink Floyd The Wall
Midagi erakordset ja sõnul kirjeldamatut. Eks seepärast olegi selle filmi mõtet püüdud anda edasi pigem muusika kui sõnadega. Film, mida vaataks veel ja veel...
Ausalt öeldes, olen ma pärast "Tuulest viidud" lugemist tundnud end pidevalt kuidagi imelikult. Ma arvan, et asi on selles, et minu väike naiivne ajuke ei suuda leppida sellega, et alati ei eksisteeri õnnelikke lõppe. Kõik oleneb ju sellest, mida pidada lõpuks. Seega olin sunnitud lugema läbi "Scarlett'i" sisukokkuvõtte wikist, et saada natukenegi rahu oma väiksesse peakesse. Kuid siiski... miskipärast kummitab siiski mind Rhett oma tõekspidamiste ja mitte-ajastukohase käitumisega.
reede, 31. juuli 2009
Mälestused
Eile tuletas mu vend mulle meelde ühte naljakat sündmust, mis on viimaste kuude jooksul omandanud täiesti uue taseme oma naljakuse-astmel. Aga selle pärast ma seda ei mäletanudki, et siis ei öelnud see mulle nii palju kui nüüd.
Nimelt andis AC/DC eelmisel talvel välja uue singi, mille videot näidati ka vh1-s. Ja ühel sellel korral sattusime me teleka ette... see lugu käimas, emps vaatab ja ütleb: "Ma peaksin omale suveks uued lühikesed püksid ostma."
Praegusel hetkel toob see juhtumine mulle näole suure naerugrimassi...
Nimelt andis AC/DC eelmisel talvel välja uue singi, mille videot näidati ka vh1-s. Ja ühel sellel korral sattusime me teleka ette... see lugu käimas, emps vaatab ja ütleb: "Ma peaksin omale suveks uued lühikesed püksid ostma."
Praegusel hetkel toob see juhtumine mulle näole suure naerugrimassi...
teisipäev, 14. juuli 2009
Nali naljaks
Ma sirvisin natuke oma blogi ja kui mitte arvestada seda, et minu enda sõnadega võrreldes kohtab siin võib olla isegi üleliia võõrast loomingut. Aga see on nii, kui minu matslikud sõnad ei suuda väljendada kõike seda, mida ma tahaksin tegelikult öelda.
Ikkagi leidsin midagi hirmnaljakat ka... nimelt minu 13. veebruari postitusest lõik:
Kui mõelda eelmise pühapäeva peale ja kõigile neile paberitele, mis me Kaiega AK-s välja printisime, on päris naljakas mõelda, et täna tuli ETV2-st RHCP kontsert. Ehk siis Live at Slane Castle. See oli ju veel Iirimaal kah... Nii naljakas... Kõik on omavahel seotud... ja Buckleyd... ja oh... toretoretore.
Ma ei suuda.. ma olin ikka selline võhik. "...tuli ETV2-st RHCP kontsert. Ehk siis Live at Slane Castle." No mida veel. Live at Slane on klassika. See ei ole lihtsalt kontsert... See on midagi palju enamat. Ja arvatavasti polnud mul tol ajal veel halli aimugi kogu sellest loomingulisest energiast, mida üks RHCP kontsert kiirgab.. ja eriti muidugi Slane...
(muidugi saan ma kunagi nalja selle üle, kui suureks naljakas ma pidasin ennast...)
Ja ma olen siin kirjutanud isegi, et BuckleyD... ;)
Ikkagi leidsin midagi hirmnaljakat ka... nimelt minu 13. veebruari postitusest lõik:
Kui mõelda eelmise pühapäeva peale ja kõigile neile paberitele, mis me Kaiega AK-s välja printisime, on päris naljakas mõelda, et täna tuli ETV2-st RHCP kontsert. Ehk siis Live at Slane Castle. See oli ju veel Iirimaal kah... Nii naljakas... Kõik on omavahel seotud... ja Buckleyd... ja oh... toretoretore.
Ma ei suuda.. ma olin ikka selline võhik. "...tuli ETV2-st RHCP kontsert. Ehk siis Live at Slane Castle." No mida veel. Live at Slane on klassika. See ei ole lihtsalt kontsert... See on midagi palju enamat. Ja arvatavasti polnud mul tol ajal veel halli aimugi kogu sellest loomingulisest energiast, mida üks RHCP kontsert kiirgab.. ja eriti muidugi Slane...
(muidugi saan ma kunagi nalja selle üle, kui suureks naljakas ma pidasin ennast...)
Ja ma olen siin kirjutanud isegi, et BuckleyD... ;)
Every Person
You take me by the hand
A hand's all I feel right now
It's all I am
It's all that I am
YOu think that I'm a man
I beg to differ
For I am her as much as I'm me
You know this moment in time
Is all my life
Every day is each day thats past
Every person alive is everyone who's died
A ship out in the distance
Is here if I draw it
Multiply time by letting it go by
You paint a star
You give many years ago
New life and it appreciates it
You know this moment in time
Is all my life
Everyday is each day that's past
Every person alive is everyone who's died
esmaspäev, 13. juuli 2009
pühapäev, 12. juuli 2009
kolmapäev, 3. juuni 2009
pühapäev, 24. mai 2009
For Emily Wherever I May Find Her
What a dream I had
dressed in organdy
clothed in crinoline
of smoky burgundy
softer than the rain
I wandered empty streets down
past the shop displays
I heard cathedral bells
dripping down the alley ways
as I walked on
and when you ran to me
your cheeks flushed with the night
we walked on frosted fields
of juniper and lamplight
I held your hand
and when I awoke
and felt you warm and near
I kissed your honey hair
with my grateful tears
oh, I love you girl
oh, I love you
pühapäev, 10. mai 2009
laupäev, 9. mai 2009
Life's a Bath
Elu on kui vann. Pikka mööda koguneb siia tilk-tilga haaval kogemusi, tundeid ja mõtteid. Kui ühel hetkel punni eest ära ei tõmmata, hakkab iga vann ükskord üle ajama.
Üleeile oli hea päev (laste seltsis on tore).
Eile oli hea päev (laste seltsis on siiski tore ja ka "vanu tuttavaid on hea näha ja nendega vahelduseks "juttu vesta").
Täna oli/on hea päev (üksinda kodus on tore).
Ainult kuhu ma olen matemaatikaga jõudnud? Ei kuhugi... Aga tühja temaga.
Mis juhtub, kui hakata teleka ees matemaatikat õppima?
Minuga juhtus nii, et lõpptulemuseks on see, et nägin lõpuks ära filmi "Control", mida olen juba tükk aega näha tahtnud. Ehk siis Ian Curtise eluloofilm. Nagu juba varemgi kuulnud olin, oli filmis küllaltki palju kunstilisi stseene, kuna Anton Corbijn (selle filmi põhitegija) on ju ka fotograaf. Muusikavideosid on ta ka teinud...
Kuigi teadsin filmi lõppu ette (tegemist ju siiski eluloofilmiga), oli vaatamine huvitav. Häbi on mul vaid selle pärast, et filmis mängitud lugudest teadsin ma vaid ühte ja sedagi mitte Joy Divisioni esituses ehk originaalina. Look oli siis "Love Will Tear Us Apart".
Nothingess does not exist...
Üleeile oli hea päev (laste seltsis on tore).
Eile oli hea päev (laste seltsis on siiski tore ja ka "vanu tuttavaid on hea näha ja nendega vahelduseks "juttu vesta").
Täna oli/on hea päev (üksinda kodus on tore).
Ainult kuhu ma olen matemaatikaga jõudnud? Ei kuhugi... Aga tühja temaga.
Mis juhtub, kui hakata teleka ees matemaatikat õppima?
Minuga juhtus nii, et lõpptulemuseks on see, et nägin lõpuks ära filmi "Control", mida olen juba tükk aega näha tahtnud. Ehk siis Ian Curtise eluloofilm. Nagu juba varemgi kuulnud olin, oli filmis küllaltki palju kunstilisi stseene, kuna Anton Corbijn (selle filmi põhitegija) on ju ka fotograaf. Muusikavideosid on ta ka teinud...
Kuigi teadsin filmi lõppu ette (tegemist ju siiski eluloofilmiga), oli vaatamine huvitav. Häbi on mul vaid selle pärast, et filmis mängitud lugudest teadsin ma vaid ühte ja sedagi mitte Joy Divisioni esituses ehk originaalina. Look oli siis "Love Will Tear Us Apart".
Nothingess does not exist...
reede, 10. aprill 2009
Your Word is "Why" |
 You see life as complicated and intriguing. The only thing you know for sure is that you haven't figured it all out yet. You question everything and believe very little. And whatever you believe is likely to change. You are interested in theories, philosophies, and religions... even if you don't buy into any of them. You are also fascinated by how things work. You'd like to understand as much in the world as possible. |
pühapäev, 29. märts 2009
As Things Collide
Raske, tõsiselt raske on kirjutada perekonnaõpetuse esseed. Samas saab ehk koormat natuke vähemaks, kui ikkagi üritan emotsioonid endast sinna kirjatükki sokutada. Eks näis.
You have this way of dipping in and out of
Sight as things collide
Bridges burning softly in the night
And you have this way of falling in and out of
Time as it goes by
Passing silently with no goodbye
And I've spoken with all the other angels
They dont know what to do
And i agree with them whole-heartedly, I do
Telegram came today from a friend
Saying, "Where in the hell have you been?
Where are you going?"
I said, "I dont know, does the lonliness show?
And if so does it ever end?"
And I've spoken with all the other angels
They dont know what to do
And I agree with them whole-heartedly, I do
You have this way of meaning everything and nothing to me
At the same time
Returning my hellos with goodbyes
'Cause I've spoken with all the other angels
They dont know what to do
And I agree with them whole-heartedly, I do...
'Cause I've spoken with all the other angels
They dont know what to do
And I agree with them whole-heartedly, I do...
And I've spoken with all the other angels
They dont know what to do
And I agree with them whole-heartedly, I do
You have this way of dipping in and out of
Sight as things collide
Bridges burning softly in the night
And you have this way of falling in and out of
Time as it goes by
Passing silently with no goodbye
And I've spoken with all the other angels
They dont know what to do
And i agree with them whole-heartedly, I do
Telegram came today from a friend
Saying, "Where in the hell have you been?
Where are you going?"
I said, "I dont know, does the lonliness show?
And if so does it ever end?"
And I've spoken with all the other angels
They dont know what to do
And I agree with them whole-heartedly, I do
You have this way of meaning everything and nothing to me
At the same time
Returning my hellos with goodbyes
'Cause I've spoken with all the other angels
They dont know what to do
And I agree with them whole-heartedly, I do...
'Cause I've spoken with all the other angels
They dont know what to do
And I agree with them whole-heartedly, I do...
And I've spoken with all the other angels
They dont know what to do
And I agree with them whole-heartedly, I do
laupäev, 28. märts 2009
The Mars Volta kontsert.
Täna öösel nägin ühte väga veidrat und. Nimelt pidi minu maja ees toimuma The Mars Volta kontsert. Bändiliikmed eestotsas Omar Rodriguez-Lopez'iga olid juba kohal ja ootasid, et millal inimesi hakkab tulema. Mul on selline tunne, et mu vend oli selle kontserdi korraldaja. Igal juhul polnud isegi minul alguses aega sinna minna. Või noh. Kontsert hakkas peale ja bänd mängis. Aga mitte kedagi ei olnud kuulamas peale minu venna, kes oli korraldaja ja tahtis asjadel silma peal hoida. Ma nii väga tahtsin sinna minna, aga mul oli veel vaja paar minutit millegi muuga kodus tegeleda. Ma ikka lootsin, et ehk ei jäta nad enne asja katki, kui ma kohale jõuan. Ehk siis ma tormasin siis olematu lava ette (nad mängisid lihtsalt rohul). Ja nad ei olnud veel lahkunud. Ning siis olin mina ainuke kontserdikülastaja ja tõmblesin seal. Ja mul oli natuke imelik olla, sest ma olin ju ainuke inimene publikus ja järelikult mängisid nad ainult minule. Aga ega midagi. Mingil hetkel istus bänd murule ringi ja mina ka. Ja nad hakkasid tegema mingit ainult vokaalverisooni mingist The Beatles'i loost. Kahjuks olen laulu nime unustanud. Igal juhul oli see väga ilus. Igal juhul unes ma mõtlesin, et päris mõnus unplugged ikka! ;)
reede, 27. märts 2009
See nädal oli kohe eriliselt koduigatsust-tekitav...
Nädala palaks valisin seega:
Foo Fighters - Home
Wish I were with you
I couldn't stay
Every direction
Leads me away
Pray for tomorrow
But for today
All I want is to be home
Stand in the mirror
You look the same
Just looking for shelter
From cold and the pain
Someone to cover
Safe from the rain
All I want is to be home
Echoes and silence
Patience and grace
All of these moments
I'll never replace
No fear of my heart
Absence of faith
All I want is to be home
Ooh
All I want is to be home
People I've loved
I have no regrets
Some I remember
Some I forget
Some of them living
Some of them dead
All I want is to be home
Foo Fighters - Home
Wish I were with you
I couldn't stay
Every direction
Leads me away
Pray for tomorrow
But for today
All I want is to be home
Stand in the mirror
You look the same
Just looking for shelter
From cold and the pain
Someone to cover
Safe from the rain
All I want is to be home
Echoes and silence
Patience and grace
All of these moments
I'll never replace
No fear of my heart
Absence of faith
All I want is to be home
Ooh
All I want is to be home
People I've loved
I have no regrets
Some I remember
Some I forget
Some of them living
Some of them dead
All I want is to be home
laupäev, 21. märts 2009
Uurimustöö
Vaatasin ja arvutasin, et kumma esitaja laule mul rohkem on arvutis, kas U2 või John Frusciante. Just nimelt arvutasin, sest ma ei saa ju failide arvu vaadata, sest kui on kaustas ka mõned lisafailid, siis ei saa õiget infot. Muidu ei väärikski see mõttetu tegevus minu blogis mainimist, aga kuna seis jäi lõpuks 152 vs 153 on see päris veider. Väga napp.
Mina raiusin täna puid. Täitsa tore tegevus. Homme on kindlasti lihased valusad... aga tühja sellest!?
Vaheajal on ka nüüdseks juba peaaegu täielikult kahjuks kriips peal.
Ei olnud just kõige toredam puhkus.
Mina raiusin täna puid. Täitsa tore tegevus. Homme on kindlasti lihased valusad... aga tühja sellest!?
Vaheajal on ka nüüdseks juba peaaegu täielikult kahjuks kriips peal.
Ei olnud just kõige toredam puhkus.
laupäev, 14. märts 2009
Tänapäeva muusikas kasutatakse liiga vähe tšellosid
Kes suudaks mulle selle koha pealt vastu vaielda?
Kui ma päevadega ei eksi, siis teisipäeva õhtul käisin jalutamas. Kuulasin Empyreani ja läbisin sellega seoses siis ühekorraga nii füüsilise kui ka vaimse teekonna. Sellele muusikakogumikule liitus sellega seoses üks täiesti uus dimensioon.
Sellele aitas kaasa ka see, et mingil seletamatul kombel viibisime me Kaiega sel õhtul samasugustes maailmates.
Kolmapäeval käisin jooksmas. Mina. Jooksmas. Kas te ikka saate aru, kuidas need kaks sõna ei sobi kokku? Ehk siis kindlasti ei toimunud see kaalu alandamise või trenni eesmärgil vaid hoopis uudishimust. Terve umbes 7-kilomeetrise teekonna jooksul kuulasin ma üha uuesti ja uuesti John Frusciante Central'it. Pikemat teed pole ma kunagi jooksnud...
Autoportree
Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.
Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.
Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu.
Kesköiti emban templikünniseid
ja kujutlen, et olen sõltumatu.
Kui väsin laulust, lembest, valgusest,
mind haarab kurbus, milles troost ja tabu,
ja päästab üksinduse kalgusest,
mis ikka seirab pääsematult vabu.
On hurmav juhustele anduda
ses sätendavas ulmabakhanaalis,
nii elu täiusesse kanduda
kui pintslitõmme värvijulges maalis.
(Artur Alliksaar)
Kui ma päevadega ei eksi, siis teisipäeva õhtul käisin jalutamas. Kuulasin Empyreani ja läbisin sellega seoses siis ühekorraga nii füüsilise kui ka vaimse teekonna. Sellele muusikakogumikule liitus sellega seoses üks täiesti uus dimensioon.
Sellele aitas kaasa ka see, et mingil seletamatul kombel viibisime me Kaiega sel õhtul samasugustes maailmates.
Kolmapäeval käisin jooksmas. Mina. Jooksmas. Kas te ikka saate aru, kuidas need kaks sõna ei sobi kokku? Ehk siis kindlasti ei toimunud see kaalu alandamise või trenni eesmärgil vaid hoopis uudishimust. Terve umbes 7-kilomeetrise teekonna jooksul kuulasin ma üha uuesti ja uuesti John Frusciante Central'it. Pikemat teed pole ma kunagi jooksnud...
Autoportree
Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.
Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.
Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu.
Kesköiti emban templikünniseid
ja kujutlen, et olen sõltumatu.
Kui väsin laulust, lembest, valgusest,
mind haarab kurbus, milles troost ja tabu,
ja päästab üksinduse kalgusest,
mis ikka seirab pääsematult vabu.
On hurmav juhustele anduda
ses sätendavas ulmabakhanaalis,
nii elu täiusesse kanduda
kui pintslitõmme värvijulges maalis.
(Artur Alliksaar)
teisipäev, 24. veebruar 2009
Öösel plaadipoes...
Internetis ringi kolades ja nähes sõna vinyl tuli mulle meelde, et täna öösel nägin unes, et ma rääkisin kellelegi, kuidas ma ikka soovin endale The Empyreani vinüülplaati. Ja siis see inimene (ei mäleta tõesti, kes see olla võis...) viis mu ühte poodi riiuli juurde, kus seisiski see plaat. Ja siis ma hoidsin seda käes... ja see oli tõsiselt kallis. Ja ma ei teadnud, kas seda osta või mitte... ja nii ma hoidsin seda nii kaua kuni uni lõppes.
reede, 13. veebruar 2009
Elu kingib meile minutist minutisse üllatusi. Neid tuleb märgata...
Kui mõelda eelmise pühapäeva peale ja kõigile neile paberitele, mis me Kaiega AK-s välja printisime, on päris naljakas mõelda, et täna tuli ETV2-st RHCP kontsert. Ehk siis Live at Slane Castle. See oli ju veel Iirimaal kah... Nii naljakas... Kõik on omavahel seotud... ja Buckleyd... ja oh... toretoretore.
Täna sõitsime Erkkiga kodu poole, kui nägime tükk maad eemal metsiku kiirusega üle tee tormamas metskitse. Huvitav oli veel seegi, et ta tuli täiesti elumajade poolt. Igal juhul mõnisada meetrit eemal märkasime aga järsku jooksmas mingit tumedat kogu mööda põldu. Esimene mõte oli, et rebane, kuid kui heita järgmine kiire pilk, oli näha, et see loom oli küll tunduvalt suurem ja tumedam. Ehk siis kui me olime elukast juba möödas jõudis nii mulle kui vennale kohale, et see vist oligi hunt. Ja seal põllul ajas ta taga ühte teist kitse, kitsed ju talviti elavad karjades... Jätsime siis auto seisma, kuid olime vist natuke liiga palju edasi sõitnud, kuna kedagi polnud enam näha. Tõeline märul...
Ja siis kõik räägivad, kuidas jälle seal ja seal ja seal oli rebane või kes iganes. Kas Eesti hakkab üleloomastuma?
Täna sõitsime Erkkiga kodu poole, kui nägime tükk maad eemal metsiku kiirusega üle tee tormamas metskitse. Huvitav oli veel seegi, et ta tuli täiesti elumajade poolt. Igal juhul mõnisada meetrit eemal märkasime aga järsku jooksmas mingit tumedat kogu mööda põldu. Esimene mõte oli, et rebane, kuid kui heita järgmine kiire pilk, oli näha, et see loom oli küll tunduvalt suurem ja tumedam. Ehk siis kui me olime elukast juba möödas jõudis nii mulle kui vennale kohale, et see vist oligi hunt. Ja seal põllul ajas ta taga ühte teist kitse, kitsed ju talviti elavad karjades... Jätsime siis auto seisma, kuid olime vist natuke liiga palju edasi sõitnud, kuna kedagi polnud enam näha. Tõeline märul...
Ja siis kõik räägivad, kuidas jälle seal ja seal ja seal oli rebane või kes iganes. Kas Eesti hakkab üleloomastuma?
neljapäev, 5. veebruar 2009
John Frusciante - The Empyrean
Terve nädalavahetuse unistasin sellest, kuidas mul ükskord juba see imetore album käes on. Pühapäeval lükkus Nõkku jõudmine aga päris hilja peale, millel oli aga kindlasti oma võlu. Sundisin end sõidu ajaks Nõkku mõtet mind juba ammu ootavast plaadist alla suruda. Kui ma hingeldades kompsusid kandes lõpuks neljandal korrusel oma tuppa jõudsin, muutusin ma peaaegu hullumeelseks. Nii kui kotte maha panin, märkasin oma voodil lebamas ei midagi muud kui The Empyrean'i. Võtsin küll välist rahu säilitades välisriided seljast, kuid minu sees oli möllamas torm. Seejärel ma voodile pilku heitmata pakkisin asjad lahti. Isegi reedest toa peale laiali jäänud kooliasjad panin ära riiulisse. Seejärel istusin põrandale. Pulss oli ootusärevusest tõusnud normaalsest palju kõrgemaks. Ja nii ma siis istusin mõnda aega hingeldades põrandal, ise julgemata voodile pilkugi heita. Tundsin, et ma pean enne rahunema, kui selle avan (nimelt oli plaat veel pappkarbiski, millega see Inglismaalt saadeti). Kuna see oli mu voodi jalutsis, julgesin ise poolenisti voodile pikali heita. Sulgesin silmad ja seadsin hingamise korda. Tõusin istuli ja võtsin karbi õrnalt kätte. Praegugi sellele mõeldes valdab mind õnnis tunne. Plaati pakist välja võttes haarasid silmad juba internetistki mitmeid kordi imetletud imekaunist pilti, mille olemust on võimatu kirjeldadagi. Nii ma siis imetlesin seda päris pikka aega. Pidin ma ju ootama päris kaua, et Tiina magama läheks ja ma saaksin seda ööpimeduses nautida.
Tundeid, mis valdasid mind selle albumi esmakordsel kuulamisel, on võimatu kirjeldada. Kui plaat oli lõpuni mänginud, valdas mind aga täielik rahu. Imeline rahu. Ma sulgesin silmad, rahulolunaeratus näol ja langesin sügavasse unne. Vaatamata sellele, et sain magada vaid nii umbes 4 ja pool tundi, olin hommikul täielikult välja puhanud.
Ka esmaspäeva õhtul kordasin rituaali pimeduse ja Empyreaniga. Teisipäeval kuulasin igal vabal hetkel keset päeva neid lugusid. Lugusid kui üksikteoseid, mitte kui albumit tervikuna. See plaat on kui hingamine, nagu tõusud ja mõõnad...
Ei jõua enam kokkugi lugeda, mitmeid kordi ma neid lugusid kuulanud olen.
Ma olen õnnelik, et John ise soovitas oma blogis kuulata seda niimoodi järjest ja pimedas ilma igasuguste segajateta. Nii ongi kõige parem teha selle plaadiga tutvust.
Kui aus olla, siis lausa uskumatu on see, et mul ei olnud selle plaadi suhtes mitte mingisuguseidki ootusi. Ma ei mõelnud üldse selle peale, milline see muusika olla võiks vaid kujutasin vaid ette, kuidas ma seda kuulama hakkan.
Ei ole eriti minulik tellida plaati nii ette mõtlemata. See oli mingi sisemine sund, mis lükkas mu selle ostuni.
Eks jälle tuleb nentida, et ma ei käitu mitte oma mõistuse vaid tunnete alusel.
Aga nii mulle meeldib. Muidu jääksin paljust ilma.
See nädal pole möödunud tundigi, kui ma ei ole Johnile mõelnud... Vaadake, mida suudab ligi 55 minutit muusikat... helisid...
Maria, siin on siis pühendus sinule.
Suured tänud kõigile, kes on sel nädalal suutnud taluda minu lõppematut mula Empyreani, Johni või äärmisel juhul Red Hot Chili Peppersi kohta.
Tundeid, mis valdasid mind selle albumi esmakordsel kuulamisel, on võimatu kirjeldada. Kui plaat oli lõpuni mänginud, valdas mind aga täielik rahu. Imeline rahu. Ma sulgesin silmad, rahulolunaeratus näol ja langesin sügavasse unne. Vaatamata sellele, et sain magada vaid nii umbes 4 ja pool tundi, olin hommikul täielikult välja puhanud.
Ka esmaspäeva õhtul kordasin rituaali pimeduse ja Empyreaniga. Teisipäeval kuulasin igal vabal hetkel keset päeva neid lugusid. Lugusid kui üksikteoseid, mitte kui albumit tervikuna. See plaat on kui hingamine, nagu tõusud ja mõõnad...
Ei jõua enam kokkugi lugeda, mitmeid kordi ma neid lugusid kuulanud olen.
Ma olen õnnelik, et John ise soovitas oma blogis kuulata seda niimoodi järjest ja pimedas ilma igasuguste segajateta. Nii ongi kõige parem teha selle plaadiga tutvust.
Kui aus olla, siis lausa uskumatu on see, et mul ei olnud selle plaadi suhtes mitte mingisuguseidki ootusi. Ma ei mõelnud üldse selle peale, milline see muusika olla võiks vaid kujutasin vaid ette, kuidas ma seda kuulama hakkan.
Ei ole eriti minulik tellida plaati nii ette mõtlemata. See oli mingi sisemine sund, mis lükkas mu selle ostuni.
Eks jälle tuleb nentida, et ma ei käitu mitte oma mõistuse vaid tunnete alusel.
Aga nii mulle meeldib. Muidu jääksin paljust ilma.
See nädal pole möödunud tundigi, kui ma ei ole Johnile mõelnud... Vaadake, mida suudab ligi 55 minutit muusikat... helisid...
Maria, siin on siis pühendus sinule.
Suured tänud kõigile, kes on sel nädalal suutnud taluda minu lõppematut mula Empyreani, Johni või äärmisel juhul Red Hot Chili Peppersi kohta.
reede, 30. jaanuar 2009
Uskumatu!?
Nimelt see, et 20. jaanuar oli ikka üks imeline päev. Sel päeval tuli müüki John Frusciante - The Empyrean (ihihihiii... ma saan seda juba pühapäeval oma kätes hoida, kui kõik hästi läheb:P) ja samuti tuli müüki Bon Iver'i - Blood Bank EP.
Kõige naljakam on see, et ülistan 20. jaanuari 2009 taevani nende plaatide pärast, kuid pole nendelt ühtegi lugu kuulanud.
Ja päev enne seda tuli müügile singline Franz Ferdinandi Ulysses. Mis esimesel kuulamisel ei avaldanud erilist muljet, kuid nüüd, kui olen seda veel 2 korda kuulanud, tundub see ikka tõsiselt hea. Selle loo algus meenutab ikka suhteliselt palju The Cure'i...
Ahjaa, mõtlesin siis kirja panna enda meelest aasta 2008 parimad albumid, mis meenuvad. Ehk siis suvalises järjekorras Fleet Foxes - Fleet Foxes, Bon Iver - For Emma, Forever Ago, Panic at the Disco - Pretty.Odd ja Coldplay - Viva La Vida.
Kõige naljakam on see, et ülistan 20. jaanuari 2009 taevani nende plaatide pärast, kuid pole nendelt ühtegi lugu kuulanud.
Ja päev enne seda tuli müügile singline Franz Ferdinandi Ulysses. Mis esimesel kuulamisel ei avaldanud erilist muljet, kuid nüüd, kui olen seda veel 2 korda kuulanud, tundub see ikka tõsiselt hea. Selle loo algus meenutab ikka suhteliselt palju The Cure'i...
Ahjaa, mõtlesin siis kirja panna enda meelest aasta 2008 parimad albumid, mis meenuvad. Ehk siis suvalises järjekorras Fleet Foxes - Fleet Foxes, Bon Iver - For Emma, Forever Ago, Panic at the Disco - Pretty.Odd ja Coldplay - Viva La Vida.
reede, 9. jaanuar 2009
Ihihihi
Ees ootab tihe nädalavahetus ja kui ma täidaks järgmise kahe päeva plaanidest veerandki, oleksin endaga rahul.
Möödunud nädal oli kõike muud kui tavaline. Kooli sai mindud juba laupäeval, kuna pühapäeva hommikust hakkasid loengud viie kooli võistluse jaoks ette valmistamiseks. Esmaspäeval olid samuti loengud.
Teisipäeva hommiku magasin maha. Päeval tegin natuke füüsikat, aga üldiselt läks nii, nagu mul enamasti ikka kipub minema...
Kolmapäeva hommiku magasin ka maha. Käisime Pühajärvel ujumas ja teised ka bowlingut mängimas.
Neljapäeval oli see nõme võistlus, mille tulemusega jäin ise täiesti õigustatult rahule (ehk siis 20. koht 50 osaleja hulgas).
--Avastades põhjamaade muusikat--
Dungen - Stadsvandrigar
Möödunud nädal oli kõike muud kui tavaline. Kooli sai mindud juba laupäeval, kuna pühapäeva hommikust hakkasid loengud viie kooli võistluse jaoks ette valmistamiseks. Esmaspäeval olid samuti loengud.
Teisipäeva hommiku magasin maha. Päeval tegin natuke füüsikat, aga üldiselt läks nii, nagu mul enamasti ikka kipub minema...
Kolmapäeva hommiku magasin ka maha. Käisime Pühajärvel ujumas ja teised ka bowlingut mängimas.
Neljapäeval oli see nõme võistlus, mille tulemusega jäin ise täiesti õigustatult rahule (ehk siis 20. koht 50 osaleja hulgas).
--Avastades põhjamaade muusikat--
Dungen - Stadsvandrigar
reede, 2. jaanuar 2009
Saabunud aastalt on palju oodata
Olen arvamusel, et aeg paneb paika selle, mis minust tulevikus saab ja kuhu ma omadega välja jõuan, ja seega pole praegu mõtet selle üle targutada. Hoopis mõtlesin siin enda jaoks kirja panna artistid, keda üritan sel aastal silmas pidada ja mitte maha magada nende uusimaid üllitisi.
Ehk siis:
1) 13. jaanuaril
Animal Collective - Merriweather Post Pavilion
2) 20. jaanuaril
Antony And The Johnsons - The Crying Light
3) Samuti 20. jaanuaril
John Frusciante - The Empyrean
4) 27. jaanuaril
Franz Ferdinand - Tonight: Franz Ferdinand
5) Samuti 27. jaanuaril
Loney Dear - Dear John
6) 16. veebruaril
Morrissey - Years of Refusal
7) 3. märtsil
U2 - No Line On The Horizon
8) 14. aprillil
Dave Matthews Band (albumi nimi siiani teadmata)
9) 20. aprillil
Depeche Mode (albumi nimi teadmata)
10) Blur on lubanud sel aastal plaadi välja anda...
11) Muse annab samuti kas 2009 või 2010 uue plaadi välja
12) Placebo, Pearl Jam, OK Go jms võivad muidugi uue plaadiga samuti üllatada
13) Loodan ikka, et tuleb mõni uus ja huvitav bänd.
Ehk siis:
1) 13. jaanuaril
Animal Collective - Merriweather Post Pavilion
2) 20. jaanuaril
Antony And The Johnsons - The Crying Light
3) Samuti 20. jaanuaril
John Frusciante - The Empyrean
4) 27. jaanuaril
Franz Ferdinand - Tonight: Franz Ferdinand
5) Samuti 27. jaanuaril
Loney Dear - Dear John
6) 16. veebruaril
Morrissey - Years of Refusal
7) 3. märtsil
U2 - No Line On The Horizon
8) 14. aprillil
Dave Matthews Band (albumi nimi siiani teadmata)
9) 20. aprillil
Depeche Mode (albumi nimi teadmata)
10) Blur on lubanud sel aastal plaadi välja anda...
11) Muse annab samuti kas 2009 või 2010 uue plaadi välja
12) Placebo, Pearl Jam, OK Go jms võivad muidugi uue plaadiga samuti üllatada
13) Loodan ikka, et tuleb mõni uus ja huvitav bänd.
Tellimine:
Postitused (Atom)