Telekinesis! - I Saw Lightning

Fernando Pessoa 19-11-1935

On haigusi, mis hullemad kui haigus,
ja valusid, mis ei tee haiget, aga
on valusamad hinges kui kõik muu.
On unes nähtud tuska, tõelisemat
kui see, mis elu toonud, erutusi,
mis ainult kujutluses tuntud, meile
ent rohkem kuuluvad kui meie elu.
On palju asju, olematuid asju,
mis on olemas on tasapisi siiski
ja tasapisi meile kuuluvad...
Jõe rohelise sumeduse kohal
on kajakate valged tsirkumfleksid.
See tühjus hinge kohal kõlgub, mida
ei ole, ei saa olla, mis on kõik.

Too viina veel, sest elu pole miski.

Oleks ka aeg

Terve juulikuu jäi blogis vahele, kuid mitte selle pärast, et midagi kirjutada ei oleks, vaid oma laiskuse pärast.

Lugesin oma viimase postituse veel läbi enne kirjutama hakkamist ja tuleb tõdeda, et tollel hetkel polnud mul veel õrna aimugi, milline see suvi välja hakkab nägema. Seal rõõmustasin selle üle, et 4-5 päeva oli olnud ilus ilm... Oleksin ma siis teadnud, et see suvi on ilusate ilmade poolest kõige rikkam nendest, mida ma näinud olen. Tegelt mulle tuli küll meelde, et üks päev oli üpris jahe (nii 19-20 kraadi), aga see kaob sealt vahelt ära, kuna vahelduseks pidevate 30+ kraadidega oli see täitsa tore ja jahutas hetkeks isegi maja veidi maha jälle, nii et sai normaalselt uinuda.

Ma tundsin 1. jaanuari öösel, et see aasta mulle meeldib, et tuleb hea aasta. Ptüi ptüi ptüi, ei tahaks ära sõnuda, aga see on peaaegu et parim aasta. Kindlasti on sellel aastal ka oma miinuseid ja suuri miinuseid, aga no talv nagu talv, suvi nagu suvi, inimesed, kes jäävad ja inimesed, kes pole kuhugi kadunud.

Teate, ma vist peaksin praegu lõpetama, muidu ma hakkan end kordama, sest mul on asjade jaoks alati liiga vähe sõnu...

Tormituul murdis eile puid, kuid täna on suvi (ka eile oli tegelikult...kuuuuuuum suvi). Õues on hea ja ilus. Inimesed on puhanud, kuumale on väike leevendus (25). Õues on rohi roheline ja taevas on sinine. Päike särab, linnud lendavad... (ei üritagi originaalne olla).

Eile mäsles taevas ilusaim äikesetorm, mida ma üldse näinud olen. (Jumal tänatud, et see vägevam äike meie peade kohale siia ei jõudnud. Marust ma ei räägi, see oli eile siin täitsa kohal...) Seisin väljas ja nautisin välgu-mängu. Lilla taevas, sähvatused... vähe mürinat.

Ah, ma ei taha ju tervet postitust ilmast teha. Aga ilmast kirjutan siia nii palju lihtsalt selle tõttu, et ükskord ühel vihmasel suvel masendust tundes meenutada häid aegu... et ei ole see Eesti suvi alati nii lootusetu midagi.

Aga praegu on HEA. Teate, selline hea tunne, mis ei kuula mõistust, mis ei põhine üldse millelgi, mida saaks eraldada elust. See on see hea tunne, mida tekitab elu... see tervik. Sellel pole väga konkreetseid põhjuseid, või kui on, siis on need sellised põhjused, mis panevad kogu elu helendama. Ma võiks poole sellest heast tundest teile jagada, kui teil vaja peaks minema ja mul ei tuleks ikka puudu...

Et ma ei unustaks, siis pidin selle laulu siia panema:


Seda olen kuulanud umbes 5 korda seda postitust kirjutades.. ja kaasa laulnud... selle pärast võtabki kirjutamine praegu mul nii palju aega.

Oh, kallid, osake näha head, ärge võtke halba sisse... vähemalt mõndadel päevadel. Las need olla lihtsalt head. "Ärge kartke!" ütleb teile maailma kõige suurem argpüks.

Ma lähen juba absurdsusesse ja lõpetan, kuigi lubasin seda juba enne teha. Ronin hoopis ära põllu peale, sest kartul kasvab vaikselt jälle rohtu täis.

Muuseas, reedel käisin ultrahelis jälgimas arsti tööd. Täitsa põnev oli.

Ärge istuge rohkem arvutis (käituge mu sõnade mitte mu tegude järgi).

SUVI.