Pidin selle laulu siia panema lihtsalt. Jeff on oma lauludega unustamatu.
pühapäev, 20. märts 2011
OSI - Bigger Wave
Tegelikult. Olen sellel nädalavahetusel olnud täielikult mitteasjalik. Eks see maksab nüüd täna õhtul-homme-ülehomme kätte mulle. Aga hea oli. Lihtsalt olla, mitte millegi mõistlikuga tegeleda.
David Bowie - Life on Mars?
Igatahes. Mis toimub maailmas? Oeh, see on suutnud mind juba mitmendat korda selle nädalavahetuse jooksul veidi närvi ajada. Lugesin ühte postimehe artiklit (täpsemalt siis seda: http://www.postimees.ee/?id=405069), kus kirjeldatakse Jaapani olukorda veidi laiemalt, kui ainult Fukushima tuumajaama vaatevinklist (see ju ainuke asi, mis meile ebamugavust võib valmistada... see, et mitusada tuhat inimest on koduta jäänud, ei huvita meid, sest meie eluolu sellest ei muutu).
Nojah, ja siis need NATO "rahu"väed. Argh, milleks... ei, ma lihtsalt ei hakka end siin vihastama jälle. /////////
Täna kiirrongiga linna, et mõni inimene koolivaheajale saata (lucky bastard)... Tahan KAAAAA! Aga ei nojah, kõigest 13-14 nädalat veel, siis saab suvevaheajale...
Eile sain rattaga sõita... linna ja tagasi :P See oli enne seda, kui taevast laia lund hakkas sadama. Ostsime issiga poest metsmaasika seemneid ja kasvuturvast... Tahaks ise ka Tartus aknalaual midagi kasvatada, aga ma kahtlen selle ettevõtmise õnnestumises (Kui Kirke vaatas selle nädala alguses filmi, tuli mulle Lehto Salato meelde... IRW. Aianduse tipp;) ... ärge kunagi istutage enda kasvatatud taimi sipelgapessa, kohas, kus neist aeg-ajalt murutraktor üle sõidab).
Pean tõdema, et pärast Doctor Who vaatama hakkamist on mu unenäod muutunud poole võrra rohkem actioniks ja julmaks. Täna öösel nägin, et mingi mu sõbranna (keda päriselt ei eksisteeri) oli mingi paha-kuri lõppude lõpuks, mingi paha asi oli talle sisse pugenud vist. Mis tähendas, et ma pidin tema pead vastu seina ja põrandat peksma, et ta mulle liiga ei saaks teha. Tegelikult oli seal veel palju rohkem actionit ja värki, aga ma kahjuks ei suuda kõike enam meenutada... igatahes võttis omajagu aega, et aru saada, kes see siis see kuripaha on.
Tahan kevadet. [Sain eile teada, et krooniline haigus märtsikuus talve ära ajada jalgadega jääd purustades teeservas on geneetiline mitte elu jooksul tekkinud patoloogia. Issi on äge :P]
Homme on juba kalendrikevad, nii et loodame, et ka looduses see enam kaugel pole. Küll ta tuleb. Lumi sulab, linnud lendavad eestimaale tagasi, lilled hakkavad õitsema, rohi läheb roheliseks ja siis saab minna metsa sinililli korjama!!
Nüüd saab vist sauna, nii et ma siis lähen!
esmaspäev, 7. märts 2011
Tüütus ruudus
Ma tüütan end. Ja kohutavalt. Vähemalt hetkel. Miks ma ei õpi?
Aga täna oli see õnnis päev, kui ma sain uuesti verd anda. Viimasest korrast on möödas umbes täpselt 5 päeva vähem kui aasta. Nagu eelmine kord, pidin ka seekord vaeva nägema, et see üldse võimalikuks osutuks. Ma saan ju aru küll, et kui hemoglobiinitase on täpselt piiri peal ja suurusega ma ka just ei hiilga, et nad tõrguvad, aga ma ju nii nii väga tahan ja pealegi, piirangud on seatud mingil eesmärgil ja ma olin nendest piirangutest üle napilt, kuid kindlalt... ;)
Tunnen end nagu vanainimene, kui mõtlen sellele, et eelmise ja üle-eelmise korra vahele jäi 2!? aastat ja nüüd veel aasta, mis tähendab, et ma olen 3 aastat vanem kui 18 :D
Huvitav, kuidas ma neljapäevaks mikrobioloogia selgeks saan... stafülokokid, streptokokid, enterobakterid, vibriod, helicobakterid, bacillused + kuseteede- ja seedeinfektsioonid. Armas, lihtsalt armas.
Uni tuli peale...
Teate, mõnel hetkel on nii veider tunne... aga ma oskan seda ignoreerida. Sest ma ei tea, mis see on ja ma ei oska seda ka välja uurida kuidagi. Minu igapäevaelu juures ei ole sellel tundel mingit alust, tõesti, mitte mingisugust. Ma ei tunne, et see kuuluks kuhugi, mõnda kategooriasse... see muudab mind lihtsalt veidi kõhklevamaks. Aga ma tean, et mul on õigus, et mina jään peale ja et see tunne (mis iganes see ka poleks) ei saa jõudu areneda.
Unustage see, ma ei tea, mis see on.
Ilusaid unenägusid!
PS! Maria, su koodnimetused(-laused) (you know what I mean... or not) on ikka meganaljakad. ;)
Aga täna oli see õnnis päev, kui ma sain uuesti verd anda. Viimasest korrast on möödas umbes täpselt 5 päeva vähem kui aasta. Nagu eelmine kord, pidin ka seekord vaeva nägema, et see üldse võimalikuks osutuks. Ma saan ju aru küll, et kui hemoglobiinitase on täpselt piiri peal ja suurusega ma ka just ei hiilga, et nad tõrguvad, aga ma ju nii nii väga tahan ja pealegi, piirangud on seatud mingil eesmärgil ja ma olin nendest piirangutest üle napilt, kuid kindlalt... ;)
Tunnen end nagu vanainimene, kui mõtlen sellele, et eelmise ja üle-eelmise korra vahele jäi 2!? aastat ja nüüd veel aasta, mis tähendab, et ma olen 3 aastat vanem kui 18 :D
Huvitav, kuidas ma neljapäevaks mikrobioloogia selgeks saan... stafülokokid, streptokokid, enterobakterid, vibriod, helicobakterid, bacillused + kuseteede- ja seedeinfektsioonid. Armas, lihtsalt armas.
Uni tuli peale...
Teate, mõnel hetkel on nii veider tunne... aga ma oskan seda ignoreerida. Sest ma ei tea, mis see on ja ma ei oska seda ka välja uurida kuidagi. Minu igapäevaelu juures ei ole sellel tundel mingit alust, tõesti, mitte mingisugust. Ma ei tunne, et see kuuluks kuhugi, mõnda kategooriasse... see muudab mind lihtsalt veidi kõhklevamaks. Aga ma tean, et mul on õigus, et mina jään peale ja et see tunne (mis iganes see ka poleks) ei saa jõudu areneda.
Unustage see, ma ei tea, mis see on.
Ilusaid unenägusid!
PS! Maria, su koodnimetused(-laused) (you know what I mean... or not) on ikka meganaljakad. ;)
neljapäev, 3. märts 2011
Tellimine:
Postitused (Atom)