dõ dõdõ dõtõ

Sirvisin natuke oma blogi, et vaadata, kas ma mäletan õigesti ja olen siia juba postitanud lingi Daniel Lanois'i loole Sonho Dourado. Ei leidnud, aga ei viitsinud eriti korralikult otsida kah, nii et ei pane siia praegu seda. Hea laul sellegipoolest.

Natuke unine. Natuke mõtlik. Natuke melanhoolne (kuulan blogi sirvimise käigus taasleitud laule, mis toob kõik meelde...). Natuke õnnelik. Natuke asjalik. Natuke kurb. Kõike natuke. Esimest siiski vist veidi rohkem kui natuke.

Blogi sirvides avastasin, et ma annan liiga palju lubadusi, mis ma pärast nende andmist ära unustan. Vahet pole, kas ma annan need lubadused endale, teistele või tühjusele, kuid... Edaspidi olen lubadustega veel kitsim kui seni, sest see on üks pagana vastik tunne, kui annad lubaduse, millest sul pole meeles kinni pidada. Ei, aitäh, kellelegi pole seda vaja.

Täna ei tule õppimisest midagi välja. Ei jõua lihtsalt.

Oeh, ok, jah, tõesti need laulud, mis ma siit blogist leidsin, teevad meele paremaks. Või nojah, vähemalt praegusel hetkel täiesti täiesti täiesti heaks...
There's a biiiiiiig, a big haaard sun...... :P

Ütlen ausalt, mulle meeldib see tunne, kui ma tunnen justkui ma teen imevähe, aga muutub nii palju. Ehh. Nojah, ehk see tundub vaid mulle nii. Äkki mingi ime läbi ma teen rohkem, kui ma aru saan? Või siis ma saan asjadest täiesti valesti aru ja ma ei muuda midagi. Vahet pole, ma võin illusioonides ka elada... vähemalt mõnda aega.

("...and I'm not very intelligent but I read a lot..." See ei puutu üldse praegu teemasse.)

Viimane nädal oli tõsiselt veider kuidagi. Palju selliseid asju, mida tavaliselt nädalas pole. Terve see nädal oli üks täielik rutiinilõhkuja (peale kooliasjade). Rutiinilõhkuja... justnagu jäälõhkuja lõhub jääd, et laevad saaksid sõita. Rutiinilõhkuja lõhub rutiini, et meeldivad uudsused saaksid minuni jõuda. Tõesõna, kummaline nädal. Selle nädala juures muudaksin ainult paari asja ja need puudutavad rohkem nädalavahetust, mitte koolinädalat.

Pöidlad pihus ja südames kaugel ära. (ai, pagan, just õige laul sellesse hetke...)

aprill-aprill

Üritan sellel nädalavahetusel tubli olla ja vähemalt midagigi valmis teha.
Referaadiga jõudsin eile peaaegu lõpuni. Ainsad probleemid on viitamine (ma tõesti ei tea, kuidas korralikult viidata) ja see, et referaat ületab lubatud pikkust (keeruline on nii mahuka teema puhul osata teha midagi niivõrd lühikest).
Ettekandest tegin kolmapäeval juba mingi osa valmis. Kuigi hetkel on seal materjale ainult Schmidtist. Pocockist tegin reede hommikul pilte, et mitte seda kaasa vedada. Lohutan end sellega, kui palju jõuab ikka 6 minutiga rääkida...
Keemia küsimused tuleks ka ära vastata, kuid mul on väike segadus seoses sellega, et küsimus, mis ma arvasin, et on selleks nädalaks, pidi vist olema eelmiseks, kuna loengus öeldi vastus juba ära. Niisiis... milliseid küsimusi ma vastama pean?

aga jah.

Kodus, ükskõik, millisest aknas välja vaatad... vesi. Koplites on suured notsujärved tekkinud... pardid ujuvad peal. Jõgi on kaldast üles tunginud. Täitsa põnev. Hobused sulistavad vees ja mingil veidral põhjusel meeldib neile lompide põhjast miskit süüa. Eile käisin hoovipealset lumehunnikut laiali loopimas. Mõnele inimesele oleks võinud jääda mulje, et ma olen endast väljas ja lihtsalt laamendan :P. Alguses kasutasin labidat, pärast võtsin kasutusele jalad. Peksin lumetükke laiali ja vehkisin. Nagu ma juba maininud olen, mulle meeldib talvejäänuseid kevadel ära ajada ;) Panime veel viimaseid talvest alles jäänud seemneid linnukestele söögiks. Täna hommikul käis üks vahva leevikesepaar einestamas. On ikka vahvad linnud, eriti isased oma punase rinnaesisega.
Jussil on tekkinud soojad tunded meie naabrite koeraplika vastu ;). Kui eile õhtul nägi teda läbi akna meie hoovi lähistel jooksmas, tulid päris õrnad hääled... aga ta vist veidike häbeneb :D

Aga nüüd aitab asjade edasi lükkamisest (juba mitukümmend minutit olen blogisse kirjutamise pooleli jätnud ja tegelenud muude mõttetustega). Kevadet!