What a wonderful world

Järjekordselt (loe: teistkordselt) neljapäeva õhtul üksinda korteris. Ja kõik on läinud ülesmäge. Mitte küll anatoomia seisukohast, aga enesetunde seisukohast.
Mõtlesin välja kavala plaani ja kutsusin Maria külla, et vältida igasuguseid koljuga seotud teemasid. Ta pakib praegu asju (sest ta tuleb sleepoverile ja läheb homme siit loengusse ja siis koju) ja siis tuleb siia.
Homme hommikul lähen küll natuke varem kooli, et käia ja vaadata kolju-jubinaid veel üle. Ja siis pärastlõunal kasutan ka veel iga vaba hetke, et õppida koljut ja siis tuuakse mulle Suslik (loe: Karin) ja me lähme koos rongi peale ja sõidame koju. Ja kodus ootavad emme, issi, Triin ja Marko. Muidugi ka Lapitädi ja Mutionu ja Käpaonu. Ja Kissa-Kassa.
Ja siis ma tulen kas laupäeva õhtul või pühapäeva hommikul siia tagasi, et koljut õppida. Suure tõenäosusega kukun töös läbi, kuid hetkel see mind ei morjenda. Eks selleks on pühapäev.
Muuseas. Erilise õnnetulva tõi veel see, et pärast nende plaanide tegemist tuli justkui käsu peale Raadio 2-st What a Wonderful World. Originaalis.

A ship out in the distance is here if i draw it multiply time by letting it go by

Praegu on üks neist kordadest, kui ma tunnen midagi erilist.
Midagi ilusat ja midagi head. Sõnulkirjeldamatu.

I'll know her face a mile away
And I'll know my pain's a life away

õhtu

Tänane õhtu on olnud nauditav.
Üle pika aja olen kätte võtnud raamatu ja ka ühe peatükiga lõpule jõudnud.
Liisiga sõime kooki ja jõime kohvi. Sellest on tingitud ka meie köögi-raamatuklubi.
Mõtlesingi, et see on kahtlane, et mul und ei ole.
Tore õhtu on.
Joni Mitchell käib hetkel ja Hejira.
Kuid minu tänane võtmelaul on Nobody's Baby Now. Esitajaks Nick Cave and the Bad Seeds.
Plaanin millalgi Bukowskit hakata lugema.
Eile nägin selle sügise ühte vaimustavaimat pilti. Päike, sinav taevas ja park üle tee täies sügisrüüs.
Homme saab koju.
Rongiga.
Me sulatame külmkappi ja külma ihkavad asjad on akna taga kilekotis.
Rahu. Täna on nii rahulik. Kuidas mulle küll meeldivad neljapäeva õhtud.

Midagi on õigesti. Tõesti. Miski on oma kohal.

On asju, mis mulle mõjuvad.

On kohti ja aegu ja inimesi, mis mulle mõjuvad.
See määrabki kõige rohkem.

On elu ja on ilu.

Üks musta-valge kirju "hobune" kappas mööda tuba ning oleks peaaegu emme pikali jooksnud, kuna arvas, et talle tuuakse pesukausiga süüa. Tolavassa, Tobe Loom ja kõik muud toredad hüüdnimed, mis meil tema jaoks on.

Hetke pärast torman asju pakkima ja siis rongi peale...

Laisu

Vihkan, mida ma oma ajaga teen.
Ma olen kõige hullem ajaraiskaja.
Ja mitte-õppija.
Lihased on ikka veel 0.
Ja töö on esmaspäeval.
Päevad lihtsalt sulavad mu käte vahel. Ei suuda sellest kinni haarata, et aeg käest ei libiseks.

Kitarrisoolo.

Pasunasoolo.

Siiski. Kuidas motiveerida end rohkem õppima? Peaksin vist ühe korra vitsad kätte saama, et mõistus tööle hakkaks.

All and all and I'm loving every rise and fall...

Eks näis, mis sellest kompotist välja kukub.

Midagi youtube'st

Nägin täna ühte huvitavat videot. Mõtlen, et on ikka imelik tunne küll, kui lemmikbänd on üks populaarsemaid maailmas. Natuke kahju isegi, et nad nii kuulsad on. Aga samas :P Kes suudaks nende geniaalsele muusikale vastu panna?
http://www.youtube.com/watch?v=CZcRMZaTe-g
Uskumatult hästi tehtud.

Buffalo '66

Täna lõpuks jõudsin selle filmi vaatamiseni. Ei kahetse. Need rohkem kui 100 minutit ei olnud tuulde visatud.
Emotsioon suure E tähega.
Ei teagi, kas see on minu tänase tuju mõjul või ongi see nii hea film, kui mulle tundub.
Igal juhul sobis see imehästi tänasesse õhtusse. Ammu pole ma veetnud ühtegi õhtut kuskil üksinda. Nüüd oli võimalus ja see sai kasutatud.

Mitte et mulle meeldiks olla tihti üksi, aga mõnikord on seda vaja. Täna OLI seda vaja. See oli hea.

Vaadake seda filmi. Vincent Gallo võib olla iseenesest ebameeldiv inimene, aga see ei tähenda, et ta ei oska filme teha.
Meistriteos.

Arvesse tuleks võtta, et see kõik on kirjutatud esimese emotsiooni ajel ja ühel neist päevadest, mil ma tunnen, et püüan midagi kättesaamatut.
Phäh. Ma ei oska ennast korralikult väljendada. Kolme sõnaga: vaadake seda filmi.

Nii ja teisiti

Täna on olnud hea päev. Hommikul sai kaua magada ja pärast seda loengusse. Aga ilmgi on kõigest väest positiivset meeleolu toetanud. Linnast koju jalutades peatasin ühe naise kolmekümne krooni tuulde lendamise. Ta tänas mind. Kodus mängitab Liis teises toas Empyreani. Ja mina peaksin õppima lihaseid. Aga ma olen ju täna nii positiivne, kuidas ma siis saan õppimisele mõelda? ;)
Aga tegelikult...
Meie köök on praegu nii ilus. Kaie emme tehtud rohelised katted, päike paistab sisse, laes on imetilluke ämblik ja seinad on täis ilusaid pilte.
Ma avastasin just, et mu kael on natuke valus. Hetkel veel ei oska öelda, mis on selle lihase nimi, mis valu põhjustab.

Füüsikahoone (või füüsikumi? nagu neil on viimasel ajal kõiki kohti kombeks nimetada nt keemikum, biomeedikum) suur auditoorium on suure ventilatsiooni tõttu nii jahe.