Kui ma juba hoogu sattusin.

Goals

Kui...

mina kirjutaksin praegu lõpukirjandit, oleks selle pealkirjaks: Argipäev vajab muinasjutte.
Tõsimeeli tuli mul tuju mõnda kirjandit kirjutada, eks nüüd ongi viimasest kirjandist möödas umbes täpselt aasta. Aga mul on muudki teha, kui tundide viisi sellele aega kulutada.

Eelmisel aastal mõtlesin, et meil oli ikka hea ports häid teemasid, mille kohta oleks miskit osanud isegi kirja panna, ja meil vedas sellega. Peaksin mainima, et minu meelest on sellel aastal veel paremad teemad. (Arvestada tuleb sellega, et ma ei lugenud, mida välja pakutakse teemade all, millest kirjutama peaks. Isegi eelmisel aastal lugesin ma seda pärast kirjandi valmis kirjutamist - segav faktor.)

Ma olen praegu vaimustatud! See teema... on äge.

Argipäev vajab muinasjutte...

Mystify (jah, telekas näitab just praegu Hutchence'it)

41 päeva, 1 loeng ja 1 konsultatsioon lahutavad mind histoloogia eksamist.

Preparatsiooniga saime täna enam-vähem ühelepoole. (ei julge 100% kindlusega öelda, õppejõud peab veel üle vaatama. Finišisirgel oleme aga kindlasti.)

Mul ei taha kuidagi meeles seista, et mul ei ole mõtet rongi minnes arvutit lahti teha. Viimased paar korda olen roninud rongi peale ja suure hurraaga teinud läpaka lahti, et midagi vaadata meelelahutuse eesmärgil oma arvutist. Aga kui rong sõitma hakkab, tahan ma ainult aknast välja vahtida. Ja siis olen kasutanud oma läpakat üksiti mp3-e asemel (mitte et mul seda kotis ei ole).
Eelmisel neljapäeval oli mul Nick Drake'i tuju, täna aga No-Man'i tuju.

Mul oli palju ideid, mida siia kirjutada, aga uni on need kõik peast pühkinud.

Ahha, ma loodan, et mul on meeles poest 3 väikest asja osta.

Wet sand

Oskamatus rääkida.
Sõna palatikaaslased asemel ütlen ma korterikaaslased.
Ka väljend voodis elama on täna minu suust välja tulnud.
Ütlen kaheksa ja mõtlen seitse.
Ja nii edasi kuni lõpmatuseni täna...

Täna kuulsin ma esimest korda klaverihelisid laulus, mida olen tõesti kümneid kordi kuulanud. Veider on sellist asja avastada. Kui palju ma üldse tähelepanu pööran sellele, mis ma kuulan. Jah, tõesti, ma panen äärmusi tähele, kohutavalt muusikat ma ei kannata, aga kui ma tajun, et see laul on hea ja mulle meeldib, siis sellega see vist üldjuhul piirdubki. Kahju.

Korstnapühkijat nägin täna.

Mõõtsin täna kolmel inimesel vererõhku. :P Loomulikult täisautomaatse aparaadiga.

Viimane eksam sellel semestril on mul alles 26. juunil, nii et jaanipäeval ei tohi ka pikka pidu pidada. Terve juunikuu tõotab tulla midagi põrgulaadset. Nii kui nii on nagu kiusu pärast kõik suve ilusad ilmad juuni esimese 26 päeva jooksul ära ja mina pean muudkui õppima mingeid tobedaid kavufaktoreid ja kuuma šoki valke ja nervus cutaneus antebrachii medialiseid ja lateraliseid.
Aga tegelikult ma ei ole selle pärast veel nii masendunud, kui tundub.
Kurb on ka see, et pärast kaht nädalat koolirindel lebotamist hakkab jälle asju kuhjuma ja neid jätkub juuni lõpuni. Aga saame hakkama, sest midagi muud ei jää üle.

:)

Kõige lihtsamini suudavad mind vaimustada inimesed, kellele väga väga meeldib see, millega nad tegelevad.
Vastsündinu füsioloogia valikaines käies nägin ma, kuidas õppejõud olid lausa lummatud oma erialast. Kõigest, mis sellesse puutus. Ja nad tahtsid jagada kõike seda. Püüdsin mõned vaimustuselained kinni ja mõtlesin, et kes teab, äkki minust saabki ühel päeval väikeseid imikuid raviv arst.
Täna haiglas empsi juures olles tuli empsi ja tema palatikaaslaste operatsioonidel assistendiks olnud arst nendega vestlema. Ta rääkis neile nende operatsioonidest ja südamest ja kirjeldas mõningaid asju. Ta vastas kõigile nende küsimustele ja kui ta nägi, et ta vestleb huvitatud kuulajatega, rääkis ka enda tegemistest. Mul oli nii huvitav kuulata, et ma ei imesta, kui mu suu oleks lahti olnud kogu selle aja. Tema ka vaimustas mind. Nüüd ma ei mata isegi tuha alla mõtet, et minust võiks kunagi saada kardioloog või kardiokirurg. Vast siiski mitte. Aga vaimustus on nakkav.
See kogemus ja lisaks selle kevade esimene korralik vihma lõhn jätsid minusse täna rõõmu.

Hea on olla.
Tahaks leida endale midagi, mis mind südamepõhjani vaimustaks.

Suhkrutragöödia

Eelmisel pühapäeval korterisse jõudes oli Tiina kogu meie korteri suhkruvarud koogi sisse toppinud ja meil, kes me pahaaimamatult kohale jõudsime, tekkis sellest suur paanika. Meil on eluks suhkrut vaja!! Järgmise päeva või paariga osteti poest kiiruga suure mure lahendamiseks 4 kg suhkrut.
Täna õhtul võtsin pärast südame konspekti lugemist lahti biokeemia õpiku, et veidi uurida järgmise kontrolltöö materjali. Vaatasin üksiti siis kordamisküsimusi ka ja mõtlesin, et võiksin kirjutada välja vähemalt ained, mida selleks tööks teadma peab. Ja siis tabas mind järgmine hoop suhkrute vallas. Mulle meenus, et süsivesikud on minu jaoks suhteliselt arusaamatu teema. See ununes täna biokeemia praksis, kus ma sain nukleotiidide ja nukleiinhapetega suhteliselt hästi hakkama ja tekkis juba isegi väike optimism. Nii palju siis sellest.
Pagana suhkrud - nendeta ei saa ja nendega ka mitte.

Kirjutaksin siia veel paljusid asju, aga olen suutnud kõik ära unustada, mis kirjapanemist ootasid. Pealegi peaksin veel veidi õppima. Eks näis, mis sellest välja tuleb.

Jah, vaid viivuks

Vaid viivuks nautisin ma rahulikku ja head kevadet. Niikaua, kuniks taevas tõmbus pilve, vihma hakkas sadama ja pisaraid voolama.

Tegevusvõimetu.
Suhtlemisvõimetu.
Olemisvõimetu.
Kurb.
Hirmul.

Oodates õudusunenäo lõppu.

Sõnu polegi vaja

Hullumeelne nädal

Nüüd istun korteris keset päikesepaistet ja naudin lõppude lõpuks ka viivuks kevadet.
See nädal oli kiire ja äge ja kevadine.
Esmaspäevases anatoomia töös näitasin ma enda lollimat külge ja nii kukkus mulle üks pirakas D.
Mono ajaks ajasin kõik koolimõtted mõneks tunniks eemale.
Kaks õhtut parasitoloogia seltsis ja tänane läbikukkumine (mitte küll sõna otseses mõttes, kuna tulemust ma ei tea, aga C-ni see tulemus kindlasti välja ei küündi).

Plusspoolele paneksin, esmaspäevase anatoomia praktikumi, mis (pärast töö kirjutamist) oli äge... Preparatsiooniga hakkasime pihta. Algselt pidime me kolmekesti tegema mehe paremat õlavart, kuid kui me osaliselt olime sellega juba tegelenud, saime me omale hoopis küünarvarre. Tõesti. See on äge. Jah, võib imelikult kõlada, aga ärge arvustage enne, kui pole ise proovinud ;)

Niisiis lisandub plusspoolele veel ka tänane anatoomia praktikum, kus me jätkasime oma tegevusega...

Ja loomulikult tänane põetuse praktikum! :P Minult saadi veri kätte ja mina sain kelleltki teiselt vere kätte. Ma võtsin oma vere vacutaineris (kui te vähegi oskate loogiliselt mõelda, saate aru, miks sellel selline nimi on:P) kaasa. Eks ma hiljem viskan ära, sest homseks peaks see juba koledaks minema...

Jah, ma olen imelik, aga anatoomia ja põetuse praksid vaimustasid mind sellel nädalal. Vaimustasid ja tegid tuju heaks. (Võib olla on sellega seotud muidugi ka see, et mõlemal päeval, kui ma vaimustusin, on väljas päike ja on soe ja mõnus.)

Küll ma varsti kirun end, kui hakkan uuesti parasiite õppima järgmise nädala lõpus. Seniks on hea. Põetuse töö ja muud jurad ei lähe arvesse.

See nädal on näidanud, et ma peaksin rohkem õppima. Peaksin natuke korralikum ja tublim olema. Enam ei saa nii lihtsalt läbi.

Midagi, mis on nagu muinasjutt, nagu päikesepaiste ja nagu päris elu. Kõik, ilus, hea, rahulik. Nautige, sest mina naudin.