Tsitaat

"Dogfight oli elumuinasjutt."
(Kaie, ma loodan, et sa andestad mulle selle, et ma väikse osa sinu kirjast avalikkuse ette tõin, ma enam ei tee. Aga see on ilus. Ja nii tõsi.)

Depeche Mode - Goodnight Lovers

Here, somewhere in the heart of me
There is still a part of me
That cares

And I'll, I'll still take the best you've got
Even though I'm sure it's not
The best for me

When you're born a lover
You're born to suffer
Like all soul sisters
And soul brothers

I, I can see the danger signs
They only help to underline
Your beauty

I'm not looking for an easy ride
True happiness cannot be tried
So easily

When you're born a lover
You're born to suffer
Like all soul sisters
And soul brothers

Like all soul sisters
And soul brothers

You can take your time
I'll be waiting in line
You don't even have to give me
The time of day

When you're born a lover
You're born to suffer
Like all soul sisters
And soul brothers

Like all soul sisters
And soul brothers

ssssssshhhhhhhhhhhhhhh



-------------------------------------------------------

Ei, sel korral ei ole mul midagi hingel peale selle, et see laul kõlab lihtsalt liiga hästi. Täna nägin vh1-st selle laulu videot, kuna Depeche Mode'i nädalavahetus oli. Ega ma rohkem seda ei jälginudki, aga pärli nägin ära. Kahjuks ei leidnud ma youtubest päris originaalversiooni. Olid ainult mingisugused remixid või live-esitused. Nii et peate leppima siis vaid sõnadega.

Dogfight

Ma olen võlts. Ma olen juba pikemat aega pidanud River Phoenixit üheks oma lemmiknäitlejaks. Isegi siis tegin ma seda, kui polnud ühtegi tema filmi näinud. Lihtsalt arvatavasti kõige selle pärast, mida temast lugenud olin. ;)
Nüüd vaatasin ära teise filmi, kus ta peaosa mängib.
River Phoenixi kohta suudan ma alati öelda ainult "Oh River!" Miks lahkuvad geeniused nii varakult?

Film iseenesest jättis mulje justkui seriaalist. Justkui see oleks olnud ainult üks osa. See sai nii kiiresti läbi. Hea filmi tunnus on tihti (rõhutan sõna tihti, sest mitte alati) tunne, et see saab liigkiiresti läbi. Kuigi ma arvan, et My Own Private Idaho oli siiski natuke parem.

Tegelikult oli mul plaanis hakata vaatama just eile Kaie käest saadud filmi The Secret of Roan Inish. Aga kuna mu õemehe läpakas on ainult media player, siis ma ei saanud sellel pilti tööle. Läksin lihtsama vastupanu teed ja vaatasin hoopis Dogfight'i. (Enda läpakat ei kasutanud sellisel triviaalsel põhjusel, et selle kõlar ei anna telefonikõlari mõõtu ka välja ja teisel korrusel vedelevad kõrvaklapid on ka loomulikult liiga kaugel.)

Jumal tänatud, et ma olin üheksakümnendatel piisavalt laps, et mitte tunda kurbust selle üle, kui minu praegused lemmikud üksteise järel ... lahkusid.

Väike prints ja rebane

Katkend "Väikesest printsist"
Antoine de Saint-Exupery


"Minu elu on üksluine," ütles rebane, "Ma pean jahti kanade peale, inimesed peavad
jahti minu peale. Kõik kanad on ühesugused, kõik inimesed on ühesugused. Oleks
nagu igavavavõitu. Aga kui sa mu taltsutaksid, siis täituks me elu otsekui
päikesepaistega. Õpin tundma sammude kaja, mis kõigist teistest erineb. Teised
sunnivad mind maa alla ronima! Sinu jalaastumine kutsub mind oma urust välja
otsekui muusika. Nüüd aga vaata! Näed seal viljapõldu? Mina leiba ei söö. Viljast
pole mulle mingit kasu. Sellest on väga kahju! Sinul aga on kullakarva juuksed.
Oleks imetore, kui sa mu taltsutaksid. Kuldne vili meenutaks mulle sind. ja ma
armastaksin tuule sahinat viljas..."
Rebane jäi vait ja vaatles kaua väikest printsi.
"Palun taltsuta mind," ütles ta siis.
"Kangesti tahaksin," vastas väike prints,"ent mul pole kuigi palju aega.Mul on vaja
endale sõpru leida ja paljusid asju tundma õppida."
"Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse," ütles rebane."Inimestel pole enam
aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste
käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru.
Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!"
"Mis tuleb selleks teha?" küsis väike prints.
"Tuleb olla väga kannatlik," kostis rebane. "Kõigepealt istud minust veidi eemale,
vaat nii, rohu peale.Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi.
Keel on arusaamatuste allikaks. Kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale..."
järgmisel päeval tuli väike prints uuesti.
"Oleks parem, kui oleksid tulnud samal ajal," ütles rebane."Kui tuled näiteks
pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saadik õnnelikuna tundma.
Iga minutiga tunnen ma end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun ma juba
rahutuks ja murelikuks - nii ma avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled
ükskõik millal, siis ei tea ma, mis kella ajal oma südant valmistada... On vaja kinni
pidada traditsioonidest."

Nõnda taltsutaski väike prints rebase. Ja kui lahkumise tund kätte jõudis, ütles
rebane:
"Ah, küll ma nüüd nutan!"
"See on su oma süü," lausus väike prints. "Ma ei soovinud ju sulle halba, kuid sa ise
tahtsid, et ma su taltsutaksin ..."
"Aga muidugi," ütles rebane.
"Kuid sa hakkad ju nutma!" sõnas väike prints.
"Kindlasti," vastas rebane.
"Siis pole sul sellest mingit kasu."
"Kasu on selles," lausus rebane, "et ma armastan nüüd vilja värvi."

Veel kord mälestused

Eile hakkasin ma kirjutama ühte pikka postitust mälestuste teemal iseenda jaoks. Aga see jäi pooleli ja usun, et jääb selliseks veel õige pikaks ajaks.
Siiski. Täna tuli mulle Gerda blogi lugedes mõnus tunne jälle peale. See juhtis mind jälle Vennaskonna laulu juurde "Lähen ja naeran".

Kui ma olin väike, siis ükskord venna toas istudes torkas venna mulle selle laulu sõnad pihku. Ta mängis kitarri ja me laulsime koos, mõlemad oma mitte-viisipidaja-häälega. Me lindistasime selle ühele kassetile, mis vedeleb kuskil minu sahtlis loodetavasti. Sest ma tahaks selle ükskord sealt välja kaevata.

Nüüd enam mind lapsed ja lilled ja rohi
ja kassid ei ajagi naerma
Nüüd enam ma'i küsi kas tohib või' tohi
Ma nüüd lähen kaugele kaema
Ma lähen ja naeran nüüd keda ma tahan
Ei enam te keeldudest hooli
Naeran välja te kübarad mantlid ja raha
Ja enam ei lähegi kooli
Ma lähen ja naeran nüüd enam ja enam
Ja ma hakkan ennastki naerma
Ma usun et naerda on nutmisest kenam
Ja seda ma lähengi kaema
Mu endasseusk muutub uuestisünniks
Näeb Maailm nii naljakas välja
Et kes seal ka elaks või sureks või sünniks
Ma lähen ja naeran nad välja

Head mälestused ja hea laul!

Puškin

Raamatut lugedes koperdasin jälle kord selle tuntud vene romansi otsa.
Raamatus oli kirjas ainult selle pealkiri. "Я вас любил"
Seejärel proovisin ma meenutada seda mõni aasta tagasi pähe õpitud luuletust. Meelde tuli vaid kaks esimest rida esimesest salmist. Kahju. Aga nüüd õpin ma selle uuesti pähe.

Я вас любил

Я вас любил: любовь ещё, быть может,
В душе моей угасла не совсем;
Но пусть она вас больше не тревожит:
Я не хочу печалить вас ничем.

Я вас любил безмолвно, безнадежно,
То робостью, то ревностью томим:
Я вас любил так искренно, так нежно,
Как дай вам Бог любимой быть другим.


(Ega ma selle tõlget päris täpselt ei teadnud, kuna mu vene keele oskus on äärmiselt nigel, kuid ilusasti see ometigi ju kõlab. Peaksingi vist otsime üles ka selle luuletuse eestikeelse variandi.)

Lihtne on seda tegelikult uuesti peast lugeda, kui korra olen selle uuesti läbi lugenud :) See oli mu peas kuskil olemas ja nüüd ma kaevasin selle välja. Hea tunne on.

Vaikus

Silence is the relative or total lack of audible sound. (wiki)
[Naljakas oli see, et wikis oli vaikuse all kirjas ka selline asi:
"Shh" redirects here. For the protein regulator of vertebrate organogenesis, see Sonic hedgehog.
Naljakas on leida asju, mis puudutavad ülikooli teemasid :D
Sonic hedgehog on muidugi hea nimi ka.]

"Liiga valju? Mis oli liiga valju? Ainult vaikus. Vaikus, milles praksatasid lõhki nagu õhutühjas ruumis."

Hahaha. Ma sain keemiast võitu! Paras!

Kood LOKT.00.009
Nimetus Meditsiiniline keemia
Maht 5 (EAP)
Kuupäev 14.01.2010
Hinne arvestatud
Õppejõud Ehrlich, Tammeveski
Protokoll (s) LO2009/2010-00683

Height Down

Murderless, helping hands
In a soul removal.

Normaalne elu pole minu jaoks. Praegusel hetkel nii väga tahaks...



Meistriteos. Juba tükk aega tagasi avaldas see laul mulle oma sõnadega tugevat mõju ja avaldab täna veel rohkem kui kunagi varem. (andke andeks youtube kvaliteet ja järsk lõpp)

"Nii ehk naa näed sa ükskord Naad unes."

Nii ongi. (Hea video, Kaie:D)

Üks * kaks * kolm * neli * viis * kuus * seitse * kaheksa * üheksa * kümme

Kõik on korras. Või mitte.

Hingan sisse ja hingan välja. Nii see käibki, lihtne, kas pole? Ei. Kerttu, ära unusta seda tegemast.

Lihtsuse mõttes sooviks mõneks ajaks hullumeelseks hakata. Ainult ebanormaalsusest ei piisa.


Stranger things have happened
Both before and after noon
Well I'm forming and I'm warming
Pushin' myself
And no I don't mind asking
Now

Alone inside my forest room
And it's storming...

Mõttetu uni

Ma nägin unes, et Liis tegi ühepajatoitu. Ja see oli nii maitsev ja ma olin kade, et ma ise nii hästi süüa ei oska teha. Aga minul ja Tiinal lasi Liis seda ainult natuke proovida, sest see oli mõeldud tema kohtinguks ;)
Tegevus toimus minu õe juures.
Igal juhul läksin ma siis teisele korrusele, et mitte noori segada. Võtsin oma seljakotist välja paki Miisu komme. Need olid nii head ja mu kõht oli nii tühi. Ja järsku tulid Triin ja Karin ja ma olin natuke kurb, et pean kellelegi veel komme pakkuma. ;) (kade olin). Ja pärast seda jäi mul ainult kaks kommi alles...
Ja ma mäletan veel seda, et andsin Karlile selle lingi:

Ja ma ei tea isegi miks, sest see laul ei vaimusta mind ega midagi. Aga alateadvus ongi imelik. Ma tahaksin loota, et ma kommidega ka nii kitsi ei ole;) Ja et kui Liis ühepajatoitu teeb, et ta siis annab natuke ikka mulle ka, kui mu kõht nii kohutavalt tühi on ;) :D

ööÖöö

Ei ole lihtsalt midagi paremat sellesse hetke kui Jeff Buckley võrratu muusika.
See toob mulle külmavärinad ihule. See pole muidugi viimaste päevade jooksul ainus asi, mis seda suutnud on. Aga siiski, Jeffi lauludest põhjustatud värinad on nii mõnusad. See muusika on lihtsalt sõnul kirjeldamatu.

"Jeff Buckley was a pure drop in an ocean of noise." (Bono)

"He quite clearly had his feet on the ground and he said his imagination was flying, flying way, way out there, beyond, beyond. Jeff Buckley was one of the greatest losses of all." (Jimmy Page)


Jeff oli lihtsalt uskumatu!

Muundumine

Muundumine inimesest olendiks, kes ei suuda mõelda, olendiks, kes ei suuda olla, olendiks, kes ei suuda elada, vaid lihtsalt veeretab tunde piinarikkalt õhtusse ja läbi öö hommikuni.

Või siis vähem piinarikkalt, aga raskustega siiski.

Jassu nurrumisega vajusin ma eile õhtul sügavasse unne...
Üldiselt kassid suhtlevad inimesega, kui nad seda ise tahavad, aga Jassu saab aru, kui mul teda väga vaja on, ja tõttab mulle appi.

Lastemuusika

Naljakas oli see, et vaatasin just inimeste blogisid üle ja lugesin Maria blogi viimase postituse pealkirja juba ei-tea-mitmendat korda, kui Marko hakkas laulma seda samust laulu... Polnudki teda kuulnud veel seda laulu laulmas. Muidu kostub tema suust "Juba linnukesed" või "Süda tuksub tuks tuks tuks".
Sellest ajendatuna vaatasime youtubes Markoga videosid. Ja laulsime kaasa nii palju kui õnnestus :D

Tunne

Mind valdab jälle mingi tunne, millel pole nime. See on segu rõõmust, ilust, headusest, õnnest, kurbusest, melanhooliast, iseenda otsimisest, paranemisest, kasvamisest. Kõigest.

See tunne on tugev ja ma ei tea, mis see minuga peale tahab hakata.

Üle pika aja vaimustab mind täna õhtul Jäääär.
Laev läheb...

Inspiratsioon Kaielt

Kaiel on msnis kirjas Muia tsitaat: "Ega inimene kogu aeg õpi, vahel kasvab ka."

Otsisin oma 11. klassi päeviku välja.

"Sa mind sind armastama oled armastanud." (M.Under "Ma armastan su armastust")

"Delirium vivens!" (J. Fowles "Maag")

"Igasuguse hirmu igavene algallikas, kõigi koleduste ja tõelise kurjuse algpõhjus, inimene ise." (ei oska kahjuks enam öelda, kust see pärit on)


***

"Muia on kiire kui elektron." (Liis pärast seda, kui ta ühe tunniga nende klassi tööd ära parandas)

"Ruutjuur reaalsusest on sürreaalsus." (Liis)

"Siimu ja Kangur on kaks plussi, mis tõmbuvad." (Siim-Toomas)

Ege Lepa: "Mis kohas töötavad väga masendunud inimesed, kes saavad väga vähe palka?"
Maarja-Liis: "Hmm... gümnaasiumis?"
Ege Lepa: "Seal ka, aga veel väiksemat palka..."
(õige vastus oli muuseum)

"Seal, kus lõpeb igasugune loogika, algab Maria loogika." (Vero)

"Kui tulebki probleeme, seda parem." (õp Aarne Kivimäe)

"Äkki ongi parem, et on kogu aeg selline tunne, et maailm võib hukka minna. On kogu aeg väike võbin sees." (Mihkel)

"Elu eesmärk on olla üks pisike tükike suurest programmist." (Vero)

"Kõik mu matemaatilised teadmised on pea peale pööratud." (Mihkel, siis kui liidame kahendsüsteemis)

"Laisa inimese töökoht - voodite degusteerija." (Mihkel)

Ege Lepa: "Kus on Mihkel Kukk?"
Kangur: "Ta läks supiks!"

"Alati on üks, mis viib teiseni." (mina oma geniaalses kirjandis "Iseloom saab saatuseks")

"Ma ei räägi teiega siin selle pärast, et mul suhtlemisvaegus on." (õp Maie Ambre)

Mihkel: "Kas mõni keskajal põrgusse ka tahtis?"
Tannu: "Grillmeister."

"Mis on Peetruse ametinimetus?" (Mihkel)

Üks paljudest muusikaõpetajatest: "Mina olen ka juba piraatlusega tegelenud."
Mihkel: "200 kepihoopi!?"

"Lehmapõllud." (Hannes)

"At dawn me and my father went picking carrots from the trees." (Michael Kelso)

"Õpetaja, kas me peame eetrist ka kirjutama? See tundub nii rumal." (Andres)

Praeguseks vist aitab. Paljud ei olegi võib olla just nii mõttekad, aga head mälestused ikka ;)

"Väike prints" Antoine de Saint Exupéry

"Kui sa sõpra tahad, siis kodusta mind!"
"Mis ma siis tegema pean?" küsis väike prints.
"Sa pead väga kannatlik olema," vastas rebane. "Esiteks istud sa minust veidi eemale murule. Ma hakkan sind vargsi, nii silmanurgast vaatlema, ja sa ei ütle mitte midagi. Keel on mittemõistmise allikas. Aga iga päev võid sa natuke lähemale istuda."

(Mul on kahju, et ma seda raamatut veel lugenud ei ole. Aga huvitavaid asju võib leida oma postkastis olevaid mustandeid vaadates.)

"We have a very strong connection, we're cut from the same piece of fabric."
Niimoodi ütles üks väga hea muusik ühe teise veelgi parema muusiku kohta.

Tänasel päeval on kaks erinevat võimalust olemiseks:
1. Ma olen praegu kohas, kus ma pean paljude lausete peale mõtlema. Pikalt.
2. Kõik juhivadki mu tähelepanu lausetele, mille üle peab pikalt mõtlema.

Igal juhul. Eelneva tsitaadiga seoses...
Mõned aastad tagasi ei oleks ma uskunud, et selliseid inimesi leidub, kellega ma tunneksin, et "...we're cut from the same piece of fabric."

Need inimesed on imelised. Nendel põhineb 90% rahulolust, rõõmust, õnnest, optimismist ja headusest minu elus.

Ma usun sellesse, et eksisteerib sugulashingi ja hingesugulasi. (Jah, ma ei ole originaalne, sa tead seda. Märksõna "wannabe")

Maailm oleks kole paik ilma teieta.
"We have a very strong connection, we're cut from the same piece of fabric."


PS! Marko on armas. Vahet pole, et ta mind musiga narrib ;) Ei taha, va kavalpeak, anda... Ta on kõige sõnakuulelikum ja toredam ja samas kõike sõnakuulmatum väike poiss üldse! Ja tehnikafriik ;)

Mina olen tädi, kes oled sina?

Käisin Karinil lasteaias järel. Tagasi tulles jooksin ja libistasin mööda teed ja vedasin samal ajal Karinit kelgul. Lastega käisin õues. Tundsin end rohkem lapsena kui lapsed ise: hüppasin pikali lumme ja näitasin lastele ette, kuidas õues lumega möllata. Seejärel hakkasin neid pikali lumme jooksma. Ka naabri-Kevinit. Ühesõnaga laste vanus, keda ma "kiusasin", oli kokku ainult hästi natuke rohkem kui minu vanus ;). See väsitas mind küll päris metsikult. Tundsin, et pole rohkem kui pool aastat nii võhmal olnud. Aga lapsed said mind ainult kaks korda pikali. :P Ja sellega sai hakkama Triin.
Eile sõime ja tegime vahvleid. Üllatusin isegi, et Triin mulle nii vähe sülle ronis. Aga eks see teine klass muudab ka last natuke suuremaks ;)
Palju veidraid unenägusid oli kah selle aja jooksul. Üllatav, et ma kunagi unes JÜG-i ei näe. Kui isegi tegevus toimub JÜG-i koolimajas, on tegelasteks ikkagi nõokad või siis ma pean seda Nõo koolimajaks. Nagu täna ööselgi. Ma ootasin koolimajas, kuni keegi astus sisse klaasustest, mis on ometi JÜG-i omad. Ja ma jälitasin kedagi mööda Tartu linna ja lootsin, et ta ei pöördu ümber ja ei märka mind. Kohmetus. Veidrad olukorrad. + uni, kus ma nägin, et ma pean väiksele Brunole (õe kutsikas) iga päev mingit kreemi otsaette määrima. Ja tunne, et see uni oli juba korduv.

Marko võtsin endaga Jõgevale kaasa. Tore oli temaga rongiga sõita. Liigagi kiiresti jõudsime kohale. Seal, kus me rongis istusime, oli aknal Ellen Niidu "Rongisõit".

Maria juhtis mu mõtted sellele, et võiksin hakata lugema uuesti Hubble'i teleskoobiga tehtud piltidega raamatut...

Vaigistus

Eile õhtul magama minnes ei suutnud ma muidu igasuguseid tobedaid mõtteid vaigistada muidu, kui lasin oma kainel mõistusel kõrva karjuda, pikalt ja pidevalt.
Seejärel hakkasin kuulma oma peas seda laulu


Ten on ikka täielik meistriteos. Terve album täis ilusaid, kurbasid, tugevaid, halvavaid laule... Ma ei saa sellest ei üle ega ümber.

Vähem kui tunni aja pärast astun juba füüsikahoone poole.

Intelligentsuse test

Kes siis ikkagi on targem, nupukam, lahtisema peaga ja ilusam?
Viimase tunni aja jooksul olen ma jõudnud vaadata lehtede pealt järgi ainult, mida kujutab endast bikarbonaatpuhver (1/4 A4). Sama ajaga jõudis Liis vaadata läbi terve peaaju (lahtise peaga) ja juhtedeed läbi lugeda.

Olge hindamisel adekvaatsed. Ma tean, et otsus on raske...
Ma arvan, et tuleb tihe rebimine.

Kild kaustikust

"E on ka veel positiivne hinne, see tähendab, et ilmnevad ajutegevuse tunnused."
(Tõnis Karki, aines Sissejuhatus erialasse)

Jääb ära

Täna on pigem rahuliku muusika päev.

Arvuti on kurjast. See muudkui meelitab mind eemale õppimisest. Aga ma tahan ju õppimise taustaks muusikat kuulata ja kaugeltki mitte iga laul ei sobi.
Igal juhul sattusin ma "kogemata" lugema wikist selle laulu kohta.


Mõtlesin, kes on see tüüp, kes on selle versiooni laulust kokku pannud. Ma sain teada, et selle versiooni tegemisel on osalenud palju huvitavaid inimesi...

Mõnusalt kurb laul.

Arvatavasti olen seda laulu juba oma blogisse toppinud. Või siis sellest vähemalt kirjutanud. Aga aitab nüüd. Keemia ootab...

Ihihiii

Kaie: "Ma hindan elu huumorit."

Kaie arvas, et see on masohhistlik, kuid me üritasime talle väita, et see on talle endale kasulik.

Homme on üks kuri ja karvane arvestus...



Üritan elu liigutada täna sellise muusika rütmis...

Mõtted, mida ma ei suuda taltsutada.
Unistused, mida ma ei suuda vaos hoida.
Tunded, mis mattuvad lume alla ja kui lumi sulab, ei ole neid enam olemas.

Keemia ei ole tore

Ma olen läinud ühest äärmusest teise. Periood, kus ma vahetpidamata muudkui sõin (viimased pool aastat vähemalt juba), justkui ma võitleksin evolutsiooni vastu (tsiteerin keemia konspekti: "Miks on evolutsioon valinud vaheastme ATP näol? Energeetiliselt oleks kasulikum kasutada otse toiduainete oksüdatsioonil vabanevat energiat. Aga see tähendaks, et kogu aeg peaks sööma."), on vaheldunud perioodi vastu, kui ma üldse ei soovi süüa. Mitte ühtegi ampsu võtta. Veider.
Liis kahtlustab, et asi võib olla selles, et mu esivanemate hulgas on mõni karu olnud...

Aga õnneks lubas Liis teha maitsvat õhtusööki, nii et loodan, et see toob isu tagasi;)

Tagasi kurjale keemia-maale.

Müstika

Tükk aega mõtlen, kuidas panna siia kirja, mida tunnen. Igal juhul, asi on selles, et ma sain eile teada sellise bändi olemasolust, mille muusika puhul on mul tunne, justkui oleksin juba tükk aega otsinud bändi, mis teeks sellist muusikat.
Ma olen võlutud. Ma olen hämmeldunud. Ma olen vaimustatud.
Bändi nimi on Morphine. Aitäh, Karl.

See on sõnul kirjeldamatu. Ma ei saa küll väita, et see on mu lemmikbänd või midagi, kuid ma olen täiesti hämmelduses sellest, kuidas see mulle mõjub.

See kõik on siia kirja pandud esimese emotsiooni ajel, seega kõik võib muutuda. Asi pole kaalutletud, läbi mõeldud, seeditud.

Aga ma olen seda otsinud... enesele teadmata...

Uni

Täna öösel nägin unes, kuidas ma püüdsin kodus maja taga jõest ahinguga kalu. Alguses püüdsin tegelikult tavalise õngega vist, aga seda osa ma ei mäleta. Esimene kala, mis mu ahingu otsa jäi, oli üks imetilluke viidikas. Ma ei teagi, kuidas ta ahingu otsa üdse püsima jäi. Järgmisena sain kätte aga ühe normaalse suurusega särje. Seejärel olin ma nii õnnelik, et jätsin kalapüüdmise järgi ja tormasin hoovi, et teistele ka näidata.
Ma ei kujuta ette, miks mul just ahing oli, kuna ma pole elu sees sellist riista käes hoidnud tegelikult.

Teine stseen mu unenäos oli sellest, kuidas ma pidin mingisse poodi minema ja oma pruuni värvi taksi välja jätma ja hakkasin seetõttu tema pärast muretsema.

Ahinguga kalapüüdmine oli lõbus ;)

Läbi, raamat sai läbi...

Kui nad majade poole astusid, hakkas lund sadama, kergelt ja peente helvestena, nagu jahu, mis kukkus läbi hiigelsõela.

Jimi Hendrix

Küll see on alles ilus laul! Mulle meeldib, kui mu playlistist kõlab miski nii inspireeriv.



Waterfall, nothing can harm me at all,
my worries seem so very small
with my waterfall.

I can see my rainbow calling me
through the mystery
of my waterfall.

Some people say day-dreaming's
for the lazy minded fools
with nothing else to do.

So let them laugh, laugh at me,
so just as long as I have you
to see me through,
I have nothing to lose 'long as I have you.

Waterfall, don't ever choose your ways.
Come with me for a million days,
Oh, my waterfall.


PS! Nüüd on siis kindlaks tehtud, et minu arvutis ei ole kohe kindlasti peomuusika (jumal tänatud selle eest muidugi). :D Ja kui kuulata Frank Zappa laulu What's the Ugliest Part of Your Body, siis ainult meie Kaiega naerame. (Peaks vist ütlema, et inimestel vedas, et me loobusime seejärel plaanist lasta neile Tim Buckley Starsailor'it ja Johni My Smile is a Rifle'it.)
Võtke teatavaks. Ma ei lase kellelgi iial oma arvutist Tiestot kuulata, kui see vähegi minu võimuses on. Arvestage sellega! (Jah, ma olen radikaal.)

Krabat

Lasteraamatutel on oma võlu. Nad on vahetumad. Nad on sisutihedamad. Ja samas on neis olemas kogu maailma tunded.

Ma olen praeguseks lugenud läbi vaid pool raamatust, kuid see mõjub mulle.
Ma ei ole inimene, kes oskaks öelda, et see on ühel või teisel kirjanduslikul põhjusel parem kui mõni teine raamat, aga ma oskan öelda, et midagi selle raamatu juures resoneerib minu sügavamates soppides peituvate tunnetega.


Hoopis teisel teemal ja teiste tunnete maalt
Vaheajal lugesin raamatut/vaatasin telekat. ETV2 näitas suuremas koguses tantsupidusid ja nagu ikka, siis meie peres sellel ajal muud ei vaadata. Näitas ka 1999. aasta tantsupidu. Arvatavasti olin ma seda korra varem juba näinud... siis kui see toimus, sest mu isa osales ka seal ja siis 9-aastasena ma arvatavasti istusin teleka ees lootuses oma kallist issit näha. Ja nüüd, 10 aastat hiljem, kaasnes selle tantsupeoga suur mälestustetulv. Hiiglama mõnus tunne oli neid tantse näha. Peaaegu igas tantsus oli midagi tuttavat. Mulle tulid meelde need mõned korrad, kui issi võttis mind rahvatantsu trenni kaasa. Ja ma istusin seal ja vaatasin, natuke igav oli küll ühe väikse lapse jaoks, aga meeldis siiski. Pealegi, kes veel sai lubada endale sellist luksust, et olla kell 9 õhtul oma enese koolimajas. Kui televiisoris näidati meeste tantsu, siis ma tundsin ära need puidust kepid, mis seal igal mehel kaasas olid. Terve kümnend tagasi mängisin ma nendega oma kunagise kodu koridoris. Asetasin neid risti (just nagu tantsivad onudki) ja keksisin suvaliselt ühest osast teise. Neid keppe nähes turgatas mulle pähe, et kas ei olnud meil siis ka mingi kepp, millel oli nahas piitsa moodi asjandus küljes. Ja mõne aja pärast kasutati selliseid asju seal tantsus.

Hea tunne on meenutada. Mitte just need konkreetsed mälestused ja konkreetsed sõnad, vaid see tunne, mis nendega kaasas käib. See tunne, mille tekitasid tuttavad tantsusammud ja lapsepõlve mänguasjad.

Ma olin täna paikne inimene, homme lähen õue. Lähen hingan sõõmukese värsket õhku (nii värsket, kui see linnas võimalik on).


Mind on ikka väga lihtne rööpast välja viia. Mul on tunne, et viimased paar päeva olen ma olnud maailmast halvemal arvamusel kui peaksin ainult kahe asja tõttu:
1) Ühel päeval tuli mulle vastu kamp teismelisi tüdrukuid (vanuses umbes 12-14) ja paar poissi ka nende seas. Kõndisid keset linna ja üks tüdruk röögib (tegelikult küll räägib väga valju häälega, aga peaaegu sama teeb välja) selliseid sõnu, et mul tuli ahastus peale. See, kuidas saavad sellised kõige labasemad sõnad nii lihtsalt suust välja pääseda, jääb minu jaoks müsteeriumiks. (Mitte et ma ise oleksin siinkohal erand. Ka minu kõnepruuk on tunduvalt labasem, kui see tohiks olla. Kuid siiski, selliseid sõnu on mul raske sunni pealegi välja öelda.)
2) Televiisori vaatamine mõjub mulle üldiselt halvasti. Eriti, kui keegi vaatab saateid nagu Krimi või Võsareporter või isegi tavaline Reporter. Või siis, tule taevas appi, Anu Saagimiga reklaam, kus ta soovib inimestele kõike muud kui rahulikke jõule. No tõesti! Vot selline asi ajab mul südame pahaks ja kopsu üle maksa (mis ilmselgelt seal juba ka on).

Näete nüüd, ma olen väga kergesti manipuleeritav. Kui vaid õigeid nõkse kasutada, saab mu mõne minutiga ümber sõrme keerata. Selline ma olen.

Aga nüüd uuesti Krabati lainele, see postitus tuligi niigi pikem kui ta oleks pidanud olema.

Ei ole midagi parata, alati ei saa varjata seda last enda sees, seda osa, mis ei ole veel täiskasvanuks saanud. Ja koosneks see osa siis ainult sellest osast, mis tagab lapseliku rõõmu, uudishimu ja imedesse uskumise, vaid see on osa, mis on lihtsalt ajast maha jäänud.
(Ma ju üritan meelest pidada õpetaja Ambre punaselt kirjutatud sõnu: "Püüa end selgemalt väljendada!" Aga see ei taha üldse õnnestuda)

Ma olen lootusetu juhtum. Ma elan rohkem oma unistustes kui tegelikus elus.
Ma elan oma väikeses läbipaistvas mullis. Ma näen teisi inimesi sellest väljas tegutsemas, aga nad tunduvad kõik justkui mänguinimesed... nukud. Te olete kõik nukud. Te olete nukud!

See ei ole solvanguna mõeldud, ma lihtsalt kaotan reaalmaailmaga sidet.
Ma ei kannata inimesi, kes vihkavad, inimesi, kes tülitsevad, inimesi, kes õelutsevad, inimesi, kes mõtlevad ainult rahale, inimesi... Ma ei kannata paljusid asju, mida maailm sisaldab. Mul on lihtsam neid vältida, tõmbudes enda mulli, kui välja kannatada. Minu mullist paistab kõik õrna kollaka varjundiga. Ärge imestage, kui ma ütlen teile, et maailmas on kõik hästi, sest minu väikeses maailmas ongi nii.
Kõik paistab ilus. Ja siis olen ma optimist, parandamatu optimist.

Uni ja unetus. Rõõm ja rõõmutus.
Pole ei liha ega kala.

Hakkan nüüd lasteraamatut lugema.

Termodünaamika

Algenergia - Päike. Inimorganismi vahetu energiaallikas - toiduainete keemiline energia. Energia kulub:
* keeruliste ainete sünteesiks
* mehaaniliseks tööks
* ainete ülekandeks (transpordiks)
* konstantse kehatemperatuuri hoidmiseks
* osa energiast hajub soojusena ümbritsevasse keskkonda
Keerulised ained (kõrge Gibbsi energia, madal entroopia) muundatakse elutegevuse käigus lihtsateks (CO2, H2O, NH3). Entroopia kasvab, Gibbsi energia väheneb (sest organism teeb tööd), süsteem liigub tasakaaluoleku poole. Tasakaaluolek tähendab surma, kuna siis ei saa enam tööd teha. Järelikult töötab organism tasakaaluoleku vastu, püsides kõrge organiseerituse tasemel. Elusorganismide puhul klassikaline termodünaamika ei kõlba, tuleb kasutada avatud süsteemi termodünaamikat.


Peab siinkohal mainima, et termodünaamika võib olla tõsiselt eksistentsialistlik.
(kui ma ka peale selle lõigu teistest ka aru saaksin, oleks hästi)

Vabandan, kuid sess mõjub.

Fernando Pessoa kirjutab ilusaid luuletusi. Kurbasid, aga ilusaid.

Aga see, mis ma pole olnud, mida ma pole teinud, millest ma pole isegi unistanud,
mida ma nüüd alles näen, et seda oleks tulnud teha,
mida ma nüüd alles selgesti näen, et see oleks tulnud olla -
see on see, mis on surnud teispool kõiki jumalaid,
see - ja kokkuvõttes oli see parim minust - on see, mida ka jumalad elavaks ei tee...

(Fernando Pessoa, tõlkinud Tõnu Õnnepalu)

Tänaseks õhtuks sain, mida ma vajasin. Sain ilusaid sõnu ja sain midagi head.
Ma olen praegu heas kohas, õiges kohas. Kuskil, kus ma peaksingi praegu olema.
Vaikus ja kella tiksumine.
Ilusat talve jätku!

Olles natuke nii ja natuke naa

Mul on hea olla. Pole kohe mitu nädalat sundinud oma mõistust tööle. Nüüd sai see tehtud.

Ma tahaksin praegu midagi ilusat, aga ma ei kujuta ette, mis see olema peaks.

Ma tahaksin võib olla midagi ilusat lugeda. Või siis näha.

Ahhaa! Äkki piisaks ühest luuleraamatust. Teengi vist proovi.

On jamad!

Hakkasin poodi minema. Panin raadio vaikselt mängima, et kõlar oma teravust ei kaotaks. Tulin veel kööki oma mobiili otsima... ja kuulen, et raadiost käib:


Mine siis veel poodi!

Mul on hea meel, et kedagi teist veel kohal ei ole, sest ma olen poolteise tunniga jõudnud korterist teha seapesa. Liis ei taha teada, mis tema voodipealsega toimub.

Muuseas, kaasüürnikud, magamistoa seinalt oli maha pudenenud minu plaadiarvustus.
Köögi seinal pidin kinnitama 20 nurka.

Jälle Tartus!

Siinkohal tahaksin ma öelda Mariale, et harva tuleb ette nii šokeerivaid hommikuid kui täna sinu kõne tõttu ;)

Täna vahetult enne rongile minemist panin vh1-te ja nägin sealt Led Zeppelini. Ilusti sain laulu ära kuulata. Terve tee korterisse kummitas see mind... Kohe, kui kõlari kvaliteet normaalseks muutub (täna võtab see kauem aega kui tavaliselt, sest see pole tükk aega kasutuses olnud).
Ja kui saan arvutist muusikat panna, siis panen nii kõvasti, et kuulen ilusti teise tuppa ka ja saan seal asju lahti pakkida :P Ma loodan, et ma naabreid liiga palju ei kiusa... :P

Hehee, Liis tuli just koju. Ja läks juba ära. Ta tuli just hetkel, kui ma suutsin oma läpaka hiire peale vihastada, kuna ta ei tahtnud hästi töötada:P "Vana" vastik hiir!?

Aga nüüd asju lahti pakkima, poodi vaja ka veel minna.

Veel biofüüsikast

1. Kui süsteemi kirjeldamiseks on vaja kasutada
mittelineaarseid funktsioone, on süsteem mittelineaarne.

2. Küsimus:kas on võimalik selline hüpoteetiline püstol?

Biofüüsika geniaalsused

Leidsin siis üles oma lemmikkoha loengumaterjalidest:

Ka kõnekeeles on väiteid kujul
A=B .
Mõttetute väidete näiteid:
Süüa on sama mis piklik.
Mõned nelinurgad on kummardama.

Mõned asjad on ikka liiga tobedad. Samamoodi see, et Jaak peab oluliseks kõigile üle korrata, et 1-(-1)=2

Jaak on naljakas. Teema saab läbi ja kõik loodavad juba ära koju saada, kui tema ütleb järjekordselt: "Ja nüüd vaatame, kuidas te tänasest teemast aru saite."
Selles "kontrollis" oli ka häid kilde ikka. Kahju, et mul seda faili pole. :P
Oh, teisipäeva õhtupoolikul on biofüüsika minu jaoks juba ajalugu (loodetavasti).

Eilne jalutuskäik

Õues oli 24 kraadi külma ja oi, kui ilus.
Ma valisin kõigist võimalikest suundadest kõige lagedama. Veidi rohkem kui kilomeetri kaugusel asub mets.
Kogu lage põld tee ääres oli kuu poolt valgustatud ja selle kõrval tundus kauge mets sünge ja tumedana. Vahetult enne metsani jõudmist varjutas kõrvaklappidest tuleva vaikse klaverimuusika lennukite mürin. Lennukid olid küll kõrgustes, kuid nende müra kostub sellise ilmaga ülihästi. Kui ma metsani jõudsin, avastasin, et ka mets oli helge. Selles ei olnudki öist süngust. Kuidas olekski saanud olla lume ja sellise vapustava kuu koosmõjul.

Koju jõudes olin ma läbikülmunud ja õnnelik.

Tunnen, et ma olen kuusse armunud.

Nüüd ma üritan natuke õppida ja ehk siis lähen täna õue päikest nautima.

Inimesed, minge õue!

01.01.2010

Öösel seda kuupäeva nähes tundsin, et ees ootab palju head. See võis muidugi olla mõjutatud imelisest talveööst täiskuu, kuuvarjutuse, lume ja külmaga, kuid miski ei muuda seda praegu vastupidiseks.

Mulle meeldivad inimesed, kes mõjuvad mulle hästi. "Uskumatu", kas pole? Mulle meeldivad need inimesed ka, kes mulle alati nii hästi ei pruugi mõjuda, kuid sellest ma praegu ei räägi.
Ma olen kergesti mõjutatav, kui keegi seda teadlikult ei tee. Kui mulle tundub, et keegi püüab mulle teadlikult midagi "peale suruda" (see ei ole siinkohal päris õige väljend, aga parema puudumisel kasutan seda, loodan, et saate aru), siis ma muutun esmajärjekorras alateadlikult vastumeelseks ning siis hakkan ka põhjendusi otsima.
Just nagu ma olen varem avastanud, ma pean alati vastu vaidlema. Ma vaidlen asja üle ühe inimesega ja üritan enda arvamust kõigest väest peale jätta. Seejärel räägin inimesega, kes on minu arvamusest veelgi rohkem ekstreemsuse poole kallutatud ja hakkan kaitsma sama väidet, mida ma enne püüdsin ümber lükata. Ja ega ma häbene ka esimeses vaidluses kasutatud väiteid kasutada... Vaidlus on geenides. See ei ole midagi, mida ma teadlikult suudaks väga hästi kontrollida.

Teine asi, mis mulle tegelikult isegi meeldib, on see, et ma tunnen alati, et nii nagu ma ise teen, on kõige parem. See asi, mis mul on, on parem kui teised variandid samast asjast. See aitab eluga rohkem rahul olla. Samas on see nii kohutavalt naljakas...

Tegelikult plaanin ma minna varsti õue jalutama (hetkel on veel juuksed niisked ja eksamiks pole küll mõtet haigeks jääda). Õues on imeilus. Lumi, pakane, kuu. Mulle meeldib talv (jah, sügis, kevad ja suvi ka).

Minu uue aasta püüdlusteks on mitte end enam ära kaotada ja saada natuke targemaks.
Oh, kuidas ma ei suuda praegu konkreetselt mõelda. Kuu liigub udulamba tähtkujus.

Hetkel olen ma ootusi ja lootusi pungil täis. Täna on terve päeva olnud selline tunne, justkui peaks midagi toimuma, justkui kohe-kohe hakkaks maa värisema ja tuul pöörduks seintundmatusse 9. ilmakaarde.
Mulle ei meeldi muutused, aga midagi hingematvalt uskumatut sooviks küll - ma ju usun imedesse!

Tegelikult ma arvan, et kõik see on seotud minu kannatamatusega juba õue minna.