Niandra LaDes

Keegi on kirjutanud selle kohta nii:
Niandra La Des is a bizarre and challenging recording. Deeply introspective, hallucinogenically meandering, by turns delicate and fitful, it is reminiscent of the late sixties solo albums by Syd Barrett, Pink Floyd's disturbed founder.

Huvitav tõesti, et mulle hakkas Syd Barrett meeldima...

The word that best describes these intensely private recordings is, perhaps, the word "chilling". Adding to the eerie vibe is the presence of late actor River Phoenix, who contributes a backwards monologue to one track, and sings and plays acoustic guitar on another. It was Frusciante's Hollywood cronies who persuaded him to release his home recordings: "All my friends - Perry Farrell, Johnny Depp, Flea, Gibby Haynes, and River - begged me to put it out. They told me that, what with all the shitty music that's out there nowadays, this record needs to be out. I eventually gave in."

Ja mulle nii väga meeldib see arvustus: SIIN

Ja jällegi:
"Frusciante's record is meant to be experienced, not analyzed. You drift within the meandering melodies. It's scary because the roads are so unfamiliar and illogical. But it's also warm, like a caress - there's a haunting, evocative touch within its broad spaces." (Warp, June 1995).

Ja keegi veel võrdles teda Sydiga.

Mis on mis

Tähtis ei ole see, kas muusika tundub millestki parem või halvem. Ikka ja alati on tähtis see, mis emotsiooni see sinu sisse jätab. Ma usun, et kui kuulata mõnda tervikplaadina mõeldud teost, siis mõjutab arvamust eelkõige lõpp.

Eile kuuldud albumit oleksin hinnanud keskpäraseks. see jäi kaugele maha The Dark Side of the Moon'ist ja samuti ka Empyreanist. Tundsin, et ei ole seda maagilist puudutust. Kuid lõpp oli piisavalt geniaalne, et vähemalt seda osa võrrelda Pink Floydiga. (Kuigi uskuge või mitte, see album on 5 aastat vanem...) Lõpp tõi mulle muigegi suule, mis on hea tulemus. Tõesti, ehk on võrdlus Pink Floydiga siiski veidi kohatu. Kokkuvõttes jääb see album rippuma natuke keskpärasuse kohale. Eks peab seda vast millalgi veel kuulama.


Departure
Be it sight, sound, smell, or touch,
There's something inside, that we need so much.
The sight of a touch, or the scent of a sound,
Or the strength of an oak, with roots, deep in the ground.
The wonder of flowers, to be covered, and then to burst up,
Through tarmac, to the sun again, or to fly to the sun,
Without burning a wing, to lie in a meadow,
And hear the grass sing. To have all these things,
In our memories hoard, and to use them,
To help us, to find the lost chord...
(Graeme edge)

The Word
This garden universe vibrates complete,
Some, we get a sound so sweet.
Vibrations, reach on up to become light,
And then through gamma, out of sight.
Between the eyes and ears there lie,
The sounds of color and the light of a sigh.
And to hear the sun, what a thing to believe,
But it's all around if we could but perceive.
To know ultra-violet, infra-red, and x-rays,
Beauty to find in so may ways.
Two notes of the chord, that's our poor scope,
And to reach the chord is our life's hope.
And to name the chord is important to some,
So they give it a word, and the word is OM.
(Graeme Edge)

Ma ei suudagi nüüd otsusele jõuda, kas see oli üks hea kunstiteos või mitte. Ei jõua iseendaga kokkuleppele...
Aga luuletused on ilusad.

In Search of the Lost Chord.

King Jeremy

Minu eelmise nädala soundtrackiks osutus: Led Zeppelin - Going to California
Led Zeppelin on klassika.... ja see on imehea.

Ah, ja miskipärast on mul nõrkus laulude vastu, kus öeldakse sõna "wicked". Või no kui ma seda mõnes heas laulus kuulen, siis see ajab lausa naerma. Laul, mille ohvriks olen langenud osaliselt ka selle sõna tõttu on Pearl Jam - Jeremy...

Pearl Jam on ka juba klassika.

PS! Tänaöises mitmete süžeeliinidega unenäos oli üks osa selline, et nägin, et olin koos oma sugulasega ja tal oli seljas nahkvest (ta on päris elus selline suhteliselt moekas tüdruk) kirjaga AC/DC. Ja ta istus minu jaoks täiesti võõrasse seltskonda ja mõtlesin, kas peaksin ka sinna minema. Kuna mul hakkas eemal seistes imelik, mõtlesin, et peaksin sinna vist tõesti sisse sulanduma. Rahustasin end mõttega, et kui ma ei oska midagi öelda, siis uurin sugulase käest, kas see kiri tähendab Bon Scotti või Brian Johnsoni aegset AC/DC-d. Mitte et ma kujutaks ette, kuidas kirja järgi saab vahet teha, kummaga tegu on...

Lap-lap-lapsed

Marko nägi arvuti taustapilti ja ütles mulle, et seal on onu. Seepeale soovitasin tal öelda "John Frusciante". Laps ei suutnud hakata keeleväänajaks ja nii leppisime kokku, et see on kitarri-onu. Mõni tund hiljem palus mu õde tal seda sama nime öelda ja ta kohe automaatselt vasta selle peale "Kitarri-onu, onu kitarri." Mina oleksin enda üle küll uhke, kui ma oleks kaheaastaselt teadnud, kes on John Frusciante... ;)
Vaatasin järjekordselt saadet Pop Culte, kus lasti sel korral The Eagles'i Hotel California't ja Triin ütles, et talle meeldib see laul. Oleks mina ka seitsmeaastaselt kuulanud nii kvaliteetset muusikat...

Kuid siiski.
Ennast kiitmast ma ei väsi, teisi kiita ma ei käsi.

Filmipäev

Filmide vaatamine ei ole just tegevus, mida ma väga tihti teen, eriti veel kella seitsmeks õhtul vaadata kolm filmi.

Joe Strummer: The Future Is Unwritten
Täiesti juhuslikult sattusin seda filmi vaatama telekanalilt Silver. Uskumatult hea. Informatiivne. Mida rohkem vaadata/lugeda/uurida, seda huvitavam on iga järgnev allikas. Kuidas muidu oleksin ma teadnud midagi Jack Ironsist, kes on olnud nii Red Hot Chili Peppersi trummar ja kes on vastutav Eddie liitumisega Pearl Jami (ja see bänd sellises koosseisus omakorda minu hetkelise sõltuvusmaterjali Around the Bend autor) ja nüüd filmis siis seoses oma muusikalise seosega Joe Strummeriga ja tema seost antud filmi peategelasega on palutud kommenteerima ei keegi muu, kui Anthony Kiedis. Ja ka Flead sai seal näha. Ja Johnny Deppi. Ja tõesti, Joe Strummer oli mees, kellest filmi teha. Soovitan kõigile...

Pink Floyd The Wall
Midagi erakordset ja sõnul kirjeldamatut. Eks seepärast olegi selle filmi mõtet püüdud anda edasi pigem muusika kui sõnadega. Film, mida vaataks veel ja veel...

Ausalt öeldes, olen ma pärast "Tuulest viidud" lugemist tundnud end pidevalt kuidagi imelikult. Ma arvan, et asi on selles, et minu väike naiivne ajuke ei suuda leppida sellega, et alati ei eksisteeri õnnelikke lõppe. Kõik oleneb ju sellest, mida pidada lõpuks. Seega olin sunnitud lugema läbi "Scarlett'i" sisukokkuvõtte wikist, et saada natukenegi rahu oma väiksesse peakesse. Kuid siiski... miskipärast kummitab siiski mind Rhett oma tõekspidamiste ja mitte-ajastukohase käitumisega.