Juuni tuleb ikka mõnusalt tegus. Tööl vaja käia... Nädalavahetused kinni ja kõigele lisaks toimub ju ka jalgpalli EM... :P See teb õhtud leboks. Saab igal õhtul vahtida telkust jalkat:P Elu on mõnus. Nii ei saa küll igavuse kätte surra. Igapäevaselt 8 tundi tööl pluss siis õhtul 2 jalka mängu... ei usu, et neid kõiki jõuan vaadata ja muidugi jäävad mõned mängud Rabarocki tõttu vaatamata.
Ei jõua ära oodata... :)
Homme mata eksam. Loodame, et ükski 53. lennu õpilane ei kuku läbi. Edu kõigile.
Ühika õhk on matemaatikast paks, aga mina ei kavatse õppida.
neljapäev, 29. mai 2008
pühapäev, 4. mai 2008
Teeme ära!
Meid oli tiimis siis 3 tükki. Hommikul siis minu jaoks varakult Laiusele ja sealt juba edasi prügi koristama. Palju toredaid inimesi oli kokku tulnud. Prügikoristuskohtades oli nii palju inimesi, et iga üks tegi natukene ja saigi tehtud. Oli tore ja tulemusterikas päev. Väidetavalt osales kokku üle 45000 inimese. Avaldan kõigile osalejatele austust. Tore oli vaadata, kuidas teede äärest ja metsa alt jääb prügi aina vähemaks. Igati korda läinud päev.
Kuigi meid oli tiimis minimaalselt, usun, et protsentuaalselt olime üks enim kannatanud tiimidest. Nimelt 66,67% meist said mingil määral kannatada. Kõige pealt pärast esimese prügihunniku (või täpsemini -augu) koristamist tundsin, et mu huul sügeleb. Nii kui autosse istusin, tundsin, kuidas huul hakkab tuimaks muutuma. Sellest peale on mul mokk töllakil ehk ma olen töllmokk. Mingi nõme putukas tuli minu huult närima. Teises prügi kohas kandsin mina olmeprügi kotti ja mu õde klaastaara kotti. Õde kogemata lõikas omale jalga... nii 5-8 cm pikkune haav. Verd jooksis küllalt palju (kusjuures terveks jäid nii püksid kui ka kilekott, kus klaas sees oli). Siis jätsimegi koristuse pooleli, kuna seal oli nii palju inimesi, et me enam ligi ei mahtunud ja õel oli vaja minna jalga siduma. Sealt viis tee meid siis Jõgeva traumapunkti. Tahtsin minna õega kaasa. Lihtsalt nii sama, huvi pärast. Sealne tädi vaatas, et õmmelda pole vaja, aga et ta tõmbab plaastritega kinni. Ma siis jälgisin seal. Enamus oli juba kinni, kui mul järsku läks silme eest mustaks. Või noh tumedad laigud pigem ilmusid silme ette. Palav hakkas ka koledal kombel. Istusin siis sinna toolile. Ikka oli väga paha olla. Siis tädi arvas, et ma võiksin pikali heita. Parasjagu sai ta ühele poole mu õekesega ja õde tõusis püsti ning lasi minu sinna voodile. Lebasin seal nii minutikese või nii. Ja täpselt nagu eelmisel suvel.. nii kui pea patja puudutas, oli kõik kohe kombes. Võta nüüd kinni, kas see oli sellest, et ma ei kannata ikkagi selliseid asju (kuigi täiesti normaalne oli seda vaadata), või sellest, et mul on vererõhuga mingine jama või siis oli jällegi kord olukord lihtsalt sobiv selliseks jamaks.. et noh homseks lubas ju äikest (suvel oli kah äikese eelne ilm) ja palav oli ja noh mingil määral füüsiline pingutus kah ja siis need paistetused ja haavad otsa... Ei tea. Igal juhul nüüd on mul vaid mokk töllakil ja õel plaastrid jala peal.
Aga ma kahtlustan, et see oli kõik sellest, et ma lipujaamas just ütlesin oma õele vana kulunud väite, et ükski heategu ei jää karistamata.
Lugesin Postimehe artiklist sellist muhedat asja:
Kui irooniline, ent prügi on suutnud ühendada isepäise rahva, mis sest et majanduslangus rahakotti auku närib ja poliitikud negatiivse riigieelarve pärast kaklevad.
Me tegime ära:)
Kuigi meid oli tiimis minimaalselt, usun, et protsentuaalselt olime üks enim kannatanud tiimidest. Nimelt 66,67% meist said mingil määral kannatada. Kõige pealt pärast esimese prügihunniku (või täpsemini -augu) koristamist tundsin, et mu huul sügeleb. Nii kui autosse istusin, tundsin, kuidas huul hakkab tuimaks muutuma. Sellest peale on mul mokk töllakil ehk ma olen töllmokk. Mingi nõme putukas tuli minu huult närima. Teises prügi kohas kandsin mina olmeprügi kotti ja mu õde klaastaara kotti. Õde kogemata lõikas omale jalga... nii 5-8 cm pikkune haav. Verd jooksis küllalt palju (kusjuures terveks jäid nii püksid kui ka kilekott, kus klaas sees oli). Siis jätsimegi koristuse pooleli, kuna seal oli nii palju inimesi, et me enam ligi ei mahtunud ja õel oli vaja minna jalga siduma. Sealt viis tee meid siis Jõgeva traumapunkti. Tahtsin minna õega kaasa. Lihtsalt nii sama, huvi pärast. Sealne tädi vaatas, et õmmelda pole vaja, aga et ta tõmbab plaastritega kinni. Ma siis jälgisin seal. Enamus oli juba kinni, kui mul järsku läks silme eest mustaks. Või noh tumedad laigud pigem ilmusid silme ette. Palav hakkas ka koledal kombel. Istusin siis sinna toolile. Ikka oli väga paha olla. Siis tädi arvas, et ma võiksin pikali heita. Parasjagu sai ta ühele poole mu õekesega ja õde tõusis püsti ning lasi minu sinna voodile. Lebasin seal nii minutikese või nii. Ja täpselt nagu eelmisel suvel.. nii kui pea patja puudutas, oli kõik kohe kombes. Võta nüüd kinni, kas see oli sellest, et ma ei kannata ikkagi selliseid asju (kuigi täiesti normaalne oli seda vaadata), või sellest, et mul on vererõhuga mingine jama või siis oli jällegi kord olukord lihtsalt sobiv selliseks jamaks.. et noh homseks lubas ju äikest (suvel oli kah äikese eelne ilm) ja palav oli ja noh mingil määral füüsiline pingutus kah ja siis need paistetused ja haavad otsa... Ei tea. Igal juhul nüüd on mul vaid mokk töllakil ja õel plaastrid jala peal.
Aga ma kahtlustan, et see oli kõik sellest, et ma lipujaamas just ütlesin oma õele vana kulunud väite, et ükski heategu ei jää karistamata.
Lugesin Postimehe artiklist sellist muhedat asja:
Kui irooniline, ent prügi on suutnud ühendada isepäise rahva, mis sest et majanduslangus rahakotti auku närib ja poliitikud negatiivse riigieelarve pärast kaklevad.
Me tegime ära:)
Tellimine:
Postitused (Atom)