David Bowie - Bring Me the Disco King

Midagi imeilusat tänasesse varasesse hommikusse.
See laul on minu mõtteis juba pühapäeva õhtust saadik, mil kuulsin seda R2-st.

Keegi peab ruttu koju tulema, et ma päris hulluks ei läheks.
Minu hea tuju hakkab võtma juba ülemääraseid mõõtmeid.
Inimesed on täna olnud nii head. Inimesed on ilusad ja head.
Ja hea tuju on mul ju nii kui nii juba olnud.
Ja nüüd jõudsin Tartusse ja tuju on veel parem.
Arvuti mängib The Doorsi, aga mu kõrvus kumiseb Tricky "Wonder Woman".
Ma juba kõndisin mööda kõrgusi. St mööda diivanit köögis. Ja ma tantsisin peegli ees.
Keegi võiks juba koju tulla.
Ma teeksin talle kalli.
Homme on liigeste peale töö anatoomias :P
Keegi tuleb!?
Jess.... Tsau

Täna on Sydi päev. Teadmata põhjusel.

Mõned kommentaarid, mis ma leidsin alltoodud laulu sõnu lugedes. See esimene on lihtsalt liiga geniaalselt öeldud (mitte et mul midagi folgi vastu oleks... aga räpi märkus on ideaalne). Ja teises kommentaaris on nii uskumatu asi kirjas, et ma pidin selle siia panema... nimelt... keegi on kasutanud ühes lauses nii Sydi kui ka The Mars Volta nime... :
I find Syd to be...strangly addictive...who knew folk songs could be good...but then again I bet Syd could even make rap sound good HA.
***
Syd is one of those very unique musicians whose lyrics are mostly unintelligable but you still know exactly what they are singing about. I think it has to do with using words that carry certain moods whether their literal meanings fit in or not. I know it's more complicated then that but that's the best I can do. The only other artist I've seen who could do that was The Mars Volta (not that I'm comparing Syd to the Mars Volta; I'm just saying their writing styles are similar).

Syd Barrett - Dark Globe

Oh where are you now
Pussywillow that smiled on this leaf
When I was alone
You promised the stone from your heart

My head kissed the ground
I was half the way down
Treading the sand
Please
Please lift a hand
I'm only a person
Whose armbands beat
On his hands hang tall

Won't you miss me?
Wouldn't you miss me at all?

The poppy birds way
Swing twigs coffee brands around
Brandish her wand with a feathery tongue

My head kissed the ground
I was half the way down
Treading the sand
Please
Please
Please lift a hand
I'm only a person
With eskimo chain
I tattooed my brain all the way

Won't you miss me?
Wouldn't you miss me at all?

Aeg mälestusteks

Kuidas ma jõudsin eile välja selleni, et hakkasin mälestustes sobrama. Loogiline rada läks niimoodi. Led Zeppelin -> The Rain Song -> George Harrison -> Syd Barrett -> mälestused

See viimane lüli on kuidagi raskesti seostatav, aga siiski... nii see oli. Vahetult enne magama minekut vaatasin mõnda videot Sydiga ja lugesin mõnda intervjuud kas temaga või tema kohta. Ja voodis lebades mõtlesin veel loetu peale.
Seejärel avastasin ennast mõtlemas selle peale, kui naljakas võis siiski olla, kui me sõitsime oma lennuga Tallinnast tagasi eelmisel kevadel. Keset ööd, kui me Kaiega kuulasime kahekesti tema mp3-st (mille puhul on üllatavalt kasulikuks saanud asjaolu, et sellel on mitu kõrvaklappide auku) muusikat ja mõtisklesime kumbki silmad kinni. Tim Buckley't kuulasime. Ja siis järsku hakkas mängima Wanda Lu ja meil mõlemal avanesid automaatselt silmad ja ajasime end sirgu ja hakkasime tõmblema... ja siis Hump de Bump ja muud sellised laulud. Oeh. See oli nii naljakas. Selleks ajaks, kui me Nõkku jõudsime, olid peaaegu kõik unised, uimased ja väsinud, meie aga kõndisime kõrvaklapid peas ja pea õõtsumas ülienergilistena ühikasse. Ja Kaie ja Tiina vahetasid voodeid, et me saaksime kitarri harjutada keset ööd...
Ja kui nüüd veel mõelda, et GEP-is lasi Led Zeppelini... milliseks oleks see õhtu siis kujunenud, kui see oleks toimunud nüüd?

Ja üldse. Mälestusi on nii palju ja nii toredaid, et hea mõelda kohe.

60% inimestest on vasak jalg pikem ja 20% parem jalg.

Minu tänane laul

Beck - Guess I'm Doing Fine

Midagi, mida on hea kuulata, kui on selline tuju nagu minul täna rongis. Hea tuju, mis on ometi nii kurb. Kuidas küll mulle meeldib sellist tuju nautida. Aga selle nautimise eelduseks ongi see, et kõik on hästi ja kõik on ilus ja tore. Kui päriselt oleks midagi halvasti, siis vist ei saa kurba tuju nautida. Aga see polegi õige kurbus... Vaid midagi ilusat. Ja mina veel mõtlesin, et sellel hetkel ei leia ma oma mp3-st midagi, mida kuulata, mis meeldiks. Aga leidsin. Küll oli hea meel.
Tänane päev oli täitsa tore.

Paus

Tänane päev algas keemia kontrolltööga, mis läks erakordselt halvasti, eriti arvestades asjaolu, et hommikul lahendasid kõik harjutusülesanded korra veel ilusti läbi. Aga kui ei joppa, siis ei joppa. Tegelikult olen juba paar tundi kodus lebotanud ja hooti histoloogiat õppinud. Kuigi just lõpetasin Scrubsi vaatamise. Aga ainult ühe osa. Ega nii palju ka ei jõua järjest õppida.
Igal juhul... See Scrubsi osa jättis minusse väga positiivse emotsiooni... nii juhtub alati, kui näen/kuulen midagi, mis on minu jaoks huvitav või kuidagi uus teadmine. Ühes eile või üleeile vaadatud osas kasutati sõna vertebrae. Kuidas ma oleksingi seda mõistnud ilma anatoomiat õppimata... aga kuna seda sai just hiljuti tehtud (ja ka järgnevatel kuudel metsikult), siis ma sain aru. Muidu oleks see mu kõrvust lihtsalt mööda läinud kui tähtsusetu fakt. Kuid seda ei anna võrrelda tänase üllatusega. Tänasteks märksõnadeks olid "apartheid" ja "shangri-la". Shangri-la on nii ilus. Alates hetkest, mil seda esimest korda kuulsin sõnana, jäi see mulle meelde. Ja tähendus on veel ilusamgi.
My shangri-la beneath the summer moon...
Vapustav.
Aga nüüd jälle tsütoloogia lainele...

Ka tänasel päeval on oma laul

Ja selleks on Radioheadi Lucky.

Tänane muusikapala

Ei tea kohe, mis on, et viimastel päevadel on igal päeval olnud oma kindel laul.
Tänaseks on siis Pink Floydi Apples and Oranges.
See tuli täna hommikul minu mp3-st, kui olin jõudnud Maarjamõisa haigla kõrvale.
Aga nüüd kohe uuesti luumaailma...

Uskumatu aga tõsi

Tänane päev on omale juba teemalaulu saanud.
Laulu nimeks on 1921. Esitajaks The Who (I am the Who, when you call "Who's there?".)
Nii varakult ei ole mu päevadel enamasti veel kindlat laulu.
Tänane on erand. Tore erand.
Ja see laul tuletab mulle meelde, et peaksin lähiajal Tommyt kuulama... Ma pean pigistama kuskilt endale need tund ja 15 minutit ja mõned sekundid peale... See on võimalik. Äkki kolmapäeval?

Vaid nii ja mitte kuidagi teisiti

On inimesi, kelle usku minusse ma ära kasutan. Ma kasutan ära nende headust ja nende armastust. Aga kuskilt läheb piir. Kaua lastakse mul niimoodi käituda. Kuidas saab elada nii palju endale ja nii vähe teistele? Mõnikord tunnen end lausa türannina. Mina ja mu maailm. Kui mina tahan, siis nii läheb. Nii, kuidas mina tahan, ongi ainuõige viis. Ma võin ju järgi anda, aga ma ei suuda lepitada oma kangekaelset loomust. Ma võin aru saada, et asi on hoopis teisiti, kuid ega selline asi mind veena...
Reaalsed tõendid pole piisavad. Ma ei pea mitte sõrme kõrvetama, et asjast aru saada, vaid ma pean kogema midagi hullemat... midagi väga hirmsat, et aru saada, et ma tõesti eksin. Ei tea, mida ma mõtlen.
Kõik läheb ju hästi. Mis on üldse mu elus halvasti läinud. Mitte miski. Kuidas ma saangi kurta, kui kõik on olnud tegelikult roosiline. Siiani on kõik lihtsalt kätte tulnud. Ei ole mingeid proovikive ega takistusi. Kõik on olnud üks sirge joon paljude ilusate ja toredate kaunistustega. Mul on olemas peaaegu kõik, mida ma soovin.
Mida ma üldse jauran? Jauran, kuna ma olen üks mökutis ja suur udupea ;)
Aga sügis on ilus ja loomad on nunnud ja kodus on hea olla ja ülikooliga on ka veel hetkel kõik hästi. Ja Red Hot Chili Peppers tuleb õige pea jälle kokku.
Ja meie köögi seinalt leiab ikka vägevaid asju.
Ja senned ja pitsa ja korralik käntsakas sealiha on väga suupärane.
Tänaseks teemalauluks on Johnny Cash'i Hurt, kuigi peaksin ka originaali lähiajal kuulama. See laul ei ole valitud selle tõttu, et see oleks minu tänase meeleoluga ühtiv, vaid kuna see kummitab mind juba mitmendat tundi. Minu päev on olnud palju parem ja ilusam ja toredam ja lõbusam ja meeldivam, kui teemalaulu järgi saaks öelda.
Kõigele lisaks on mul hea meel.

Angel Flying too Close to the Ground

Mul on hea meel, et minu uurimisobjektideks on asjad, mis eksisteerivad ka meie tavalises erilises maailmas. Kuidas ma suudaksin tegeleda päevast päeva asjadega, mida tegelikult polegi olemas? Kõik oleks teoreetiline, aga kui ühel hetkel avastad, et oled tegelenud asjadega mida tõesti ei olegi.... ei ole üldse... oleks ikka tühi tunne küll. Loodan, et ma ei tee sellist avastust. Kuigi samas.... Oh imet, see oleks.

Mida iganes.

Ühesõnaga Angel Flying too Close to the Ground on minu tänase päeva ametlik soundtrack. Ametlik, kuna see sai siin blogis kirja pandud.

Ära unusta 1-(-1)=2

Biofüüsika esimene loeng oli klassika.

Led Zeppelin on loengute vahele heaks kosutajaks...

Ei tasu harjuda ära tsenseerimata lauludega ja neid oma harjumuse järgi kaasa ägiseda.

Kui inimesed näeksid vaid meie kööki!?

Mälestusterohke päev oli.

Kurjad plaanid sinise ja punasega.

Mitte nii kurjad plaanid homsega.

Scrubsi manu...

Kass-orav-lõvi-gepard

Kahju, et mul bioloogiast nii kehvad teadmised on.

Aga muud midagi.

Tore on.

Hea on.

Huvitav on.

Iseseisev on.

Kui saaks ainult hakkama. Peab saama.