The Veils - Scarecrow

Oh such grace, oh such beauty. So precious, suspicious, and charming, and vicious... (tegelikult mõtlesin päeval siia panna hoopis ühte teist videot, nagu taibukamad teist aru võisid saada)

Olin juba peaaegu unustanud, mida tähendab see, kui lugeda ühes päevas mitu tundi raamatut ja seejärel kahelda, kas see ongi reaalsus või mitte.
Mul on kombeks mõelda mingitel konkreetsetel ajahetkedel (ühel nädalal, ühel päeval, ühel kuul) mingitele konkreetsetele asjadele pidevalt. Midagi, mis mu mõtteid veidi hõivab või alateadlikult suunab. Sellesse aastasse võin kirjutada juba kolm sellist asja. Või noh, oleneb, kui laialt asju vaadata...

Igatahes, olen avastanud, et ma ei peagi ennast teadma, põnev on õppida ennast samamoodi kui teisi inimesi tundma. Saada teada mingi peaaegu tähtsusetu fakt, mis muudab kõike või suuri asju, mis ei muuda midagi. Kas millalgi saab end üldse teada, kui me oleme alati muutumas? Ma ei tunne isegi puudust sellest, et ma endast praegu väga aru ei saa. Vahet pole, mis tuleb homme, kui täna päike paistab, naeratus on näol (või kui mitte näol, siis hinges) ja oeh... Mis ma ikka ütlen. Hea on vahelduseks ka suuta elada tänases, rohkem, kui see varem minu jaoks võimalik oli. Tähendab, ma arvan, et olen õppinud ka täitsa märgatavas koguses egoismi ja üritan kõike seada nii, kuidas mulle endale kõige rohkem meeldib. Tulen ja olen ja lähen.

Ma ei tohiks keset ööd blogisse kirjutada... samuti ei tohiks ma seda teha õhtul või hommikul. Päev oleks ka halb variant... Alati toon vabanduseks oma idiootsetele postitustele selle, et need on konkreetsel ööpäeva osal kirjutatud... aga nojah, ju siis on need kõik veidi kipakad (ei tea, mis mul viimasel ajal selle sõnaga on :D).

Head und.

Vaheaeg

*Pole juba mitu päeva leidnud juhust vaadata ära Doctor Who 3. hooaja viimast osa... pole viitsinudki.
*Ei tule öösel kell 2 und, kui hommikul uni segab enne kella 12 ärkamast (vabanda, Kaie, et ma su esimese kõne seda äratuskellaks pidades kinni panin:D).
*Ikka veel kummitavad eelmise postituse sisuks oleva Jääääre laulu sõnad.
*Vaheaeg on 3 nädalat ja miks ma sellest nii vähe jõuan kodus passida? Ehh, ega sellel ilma metsiku hulga koduspassimise ajata elul midagi viga pole... lihtsalt veidi harjumatu kohati.
*Erinevad inimesed on mulle viimase poole aasta jooksul kaudselt päris suuri komplimente teinud. Meeldiv on.
*Lapsed on nii kohutavalt naljakad, armsad, magavad eriti naljakates asendites ja on mõnel hetkel nii võimatult jonnakad.
*Mu elus pole vist kunagi olnud nii palju tähtsaid ja kalleid inimesi kui praegu.
*Järjekordne takistus veredoonoriks olemisel. :( (mitte midagi väga halba, aga lihtsalt midagi, mis tuleks käsile võtta)
*Hämmeldus sellest, kuidas õega rääkides tulid jutuks paljud paarid, kus tüübid on oma naise käpa all ja naised keelavad (wtf? Nii suur armastus, et kiidab heaks ajuvabaduse?) neil on sõpradega kohtuda.
*Ma jauran liiga palju.
*Võiksin üritada rohkem enda arvamust välja kujundada.
*Rongis nähtud kaks blondiini, kes arutlesid tükk aega, kas eurode teisendamisel kroonideks tuleks summa korrutada või jagada 15,6466-ga.
*Olen vist viimasel ajal veidi asjalikumaks muutunud (st saan ise hakkama ametlike telefonikõnede (hambaarst... jee, saavutus) jms-ga).
*Olen mõnes mõttes tagasi seal, kus olin aasta tagasi. (Hea? Ju vist.)
*TTÜ olen ka nüüd seestpoolt (ja ka väljastpoolt, mida polnud ka varem juhtunud) ära näinud.
*Kas see väike tüdruk kasvab ükskord suureks?

Andke mulle und, palun andke. Ja korjake see hommikul soovitatavalt enne 11 mu silmist, mitte ärge sundige mind 100 tundi magama. Suur tänu. Ilusaid unenägusid.

Õhuline

Kinni hoides millestki, mis on su kohal,
Kinni hoides millestki, mis on su sees.
Ümber hoides, ümber teineteise hoides,
Ümber puude, mille otsas sulatuul.
Üle jõe, üle halli jõe, kus magab sügis,
Üle längus tarade, mis hoidmas ketikoeri.
Läbi õhu voolab lõhnu imekergeid alla,
Läbi lehtede, kus päike kogub jõudu.
Et ei pühiks ära aeg mind nagu lehte,
Sinu naeru hoian alles nagu ehte.
Äkki aru saan, et kõigeks liiga kerge,
Lõpuks kohal oled alguses, mis oli ammu.

Kinni hoides millestki, mis on su kohal,
Ümber hoides, ümber teineteise hoides.
Üle jõe, üle halli jõe, kus magab sügis,
Lõpuks kohal oled alguses, mis oli ammu.

Uni

Mind häirib see, et mul on juba mitmes päev päevakava selline, mis eeldab päeval õppimist, õhtul msni ja siis pärast msnis istumist (päeva peale kokku maksimum 2 tundi:P) Doctor Who vahtimist. Et siis on magama minnes tore olla paranoiline igasuguste asjade suhtes... ;) Aga selline ma juba olen...

Nüüd peaks ära magama minema, aga nagu ikka: ei viitsi.

Tahaks ainult, et vähemalt see immunoloogia eksam oleks läbi, sest eetika õppimiseks on mul ainult 2,5 päeva ja see tundub kuidagi lihtne. Materjali on ka muidugi immunoloogiaga võrreldes vähem.

Oleks juba vabadus ja vaheaeg.. Küll ma siis käiks ja teeks ja oleks... (mõtlen ma praegu... tegelikult tuleb kindlasti välja nagu tavaliselt, et hea meelega istuks lihtsalt kodus ja passiks tühja vahelduse mõttes).

Ei, ma võtan end kokku ja kobin sooja teki alla. Ilusaid unenägusid!

Uus

Vana aasta on ära saadetud ja ees on 2011.
Ei ole mul sel korral sellist tunnet kui aasta tagasi... ei ole seda tunnet, et ees ootab midagi imelist. Tähendab, ärge saage minust valesti aru. Ma elan praegu selles, mida tundsin eelmise aasta esimesel päeval tulevat...

Aasta kokkuvõtteks võib öelda, et see oli tõesti sama meeldiv aasta, kui arv 2010 mulle tundus. See imeline aasta, mis sisaldas hirmsaimat asja minu senises elus. Tõesti üks kummaline aasta, kui mõtlema hakata. Palju on toimunud, palju on muutunud... ja samas on nii palju samaks jäänud.

Alustasin postitust entusiasmiga, aga liiga väsinud olen, et seda eriti pikemaks teha.

Aitäh teile, kes te aitasite sisustada minu aastat 2010. Loodan teid ka järgmisel aastal kohata.