On sügis ja pime...

...ja olen avastanud, kuidas olen veidi hakanud pimedusest puudust tundma. Nagu oleksin uruloom. Kuidagi õnnelikuks on teinud töölt minnes/tulles avastada, et pime on... mõnusam õhk on. Vihmaga sobib pimedus paremini kui valgus. Ja väljas on karge. Mõnus karge, pime, sügislehine.

Esimest korda üle pika aja mõtlesin, et on piisavalt pime, et süüdata küünal...

See hubane valgus, hea muusika...
Ja see avastus, et mu "täiesti-poolik-ettekanne" on "käib-kah-valmis ettekanne".

Nüüd puhkan ja naudin, sest täna õhtul on sellist aega.

:)

[Ben Howard - Only Love]
Alati toob naeratuse näole see video.

Tahaks praegu saada kallistatud kõige armsama poolt. Seniks lepin nende väikeste heade asjadega, mis praeguses hetkes on ja ka nendes, mis selle hetkeni jäänud.
See video, magav kass, tuttavad lõhnad, kodu, ehk päike, paljajalu käimine, hea raamat...

Suvi :)

Mõtlesin kirjutada siia midagi pikemalt, aga panin vaid pildi sellest, kuidas meie juures pannkooke tehakse...

Muudatused

Punane tüütas ära ja seega otsisin asenduse. Vähemalt ajutise :)

Muutusi on teisigi:
Kõige tähtsam, et elan uues kodus Tartus kalliga kahekesti.
Teiseks olen suvest tööl haiglas. Seega, suvi möödub peamiselt Tartus.

Peab mainima, et mõni muutus elus on niivõrd loogiliseks jätkuks, et jäävad ära igasugused sentimentaalsusepuhangud mineviku suhtes. Ka varasematest asjadest on lihtsam lahti lasta... st pahna ära visata ja mitte leida neis hiiglaslikku sentimentaalset väärtus. Mälestused jäävad ikka alles ju.

Mõned asjad on lihtsalt õiged.

Pai!

You do it to yourself

You do it to yourself, you do
And that's what really hurts
Is that you do it to yourself
Just you and no one else
You do it to yourself
You do it to yourself


Miski, mis on mu peas mõlkunud eelmisest reede õhtust saadik... 

Kuskil sügaval mu peakolus... on, on ja ära ei lähe. 

Pooltel päevadel sellest ajast saadik olen kõndinud mööda Tartu linna tänavaid ja tundnud, et võin igal järgneval hetkel hakata end selle muusika saatel (muusika minu peas) tänaval liigutama... üpriski ebaoriginaalselt s.t peaaegu nagu Thom Yorke antud laulu videos, kuigi võib vist öelda, et täiesti originaalselt, sest usun, et nii minu kui tema jaoks ei ole need mitte "tantsusammud" või "järele tegemine", vaid see, mis tuleb minu seest.

See laul resoneerib nii pagana tugevasti sellega, mis minu sees on ja elab. Miks ma ei peakski selle saatel end tänaval välja elama, kui tunnen sellist vajadust? Sest...

I do it to myself, I do

And that's what really hurts

Is that I do it to myself

Just me and no one else

I do it to myself

I do it to myself

Elu on ilus, kui on asju, mis suudavad nii sügavat muljet jätta.. kui on asju, mis vaimustavad ja kui on midagi, mis on hingelähedane!

Nautige!

Teie Õnnelik Talvitaja, Kellel Kevad Südames.

Kui nii, siis nii

Tulin siia ideega panna postituse pealkirjaks midagi, mille mõte oleks olnud ülisarnane eelmise postituse pealkirja mõttele.

Mis uut?
Tore on. Teistmoodi on. Aga kirja panna niivõrd raske.

Lõpetasin täna proovivõtu aine praktika ja usute või mitte, aga nüüd valmistab minu poolt sooritatud veenivere võtmine patsientidele märksa vähem piina. :P

Kas see on loogiline, et mida suuremad asjad minu sees on, seda raskem on neid kirja panna?
Kellega juhtun sagedamini rääkida, teavad öelda, et mul tegelikult on asju hingel, on asju, mida öelda. On asju, mis mind muudavad.
See kõik kaob, kui mõtlen kirja panna, et kunagi hiljem oleks võimalik täpsemalt mõelda tagasi praegustele aegadele.

Tunnen, et olen endiselt kerge naiivitar. Huvitav, kas see on minu enda jaoks hea või halb...

Ei jaksa rohkem, lähen ära tuttu paar kerget asja hingel.

Tsauka!

Uued tuuled

Uued tuuled puhuvad... kevad on vaikselt peale tungimas...
Need uued tuuled on päris meeldivad. Paitavad mu põski. :)

Möödunud nädal oli tegelikult lühike, kuid imekombel tundus nii nii pikk. Tore ja äge ja huvitav ja pikk.

Suvel saan ka siis ikkagi RHCP ära näha, kuna mul on sellised vägevad sõbrad, kes mulle sünnipäevaks pileti kinkisid.

On olnud palju mõtteid ja tundeid.

Kõik on minu jaoks nii suur, et ei oskagi väga ise seda hoomata ja midagi sellest kirja panna.

Praegu on kõik hästi. Väga hästi. Ei oskagi hetkel midagi soovida.
Ahjaa. Jälle see hetk, kui tunned, et mingil viisil oled jõudnud ikkagi õigesse kohta. Et elu on seal, kus see võiks ja peakski olema.