Hüvastijätt aastaga 2007

Võin väita, et peale selle, et 2007 on väga ilus arv, oli mööduv aasta minu senise elu parim.

Väike kokkuvõte mõningatest seikadest väga paljudest selle aasta jooksul:

* Viie kooli laagris mängisime Liisiga lolle:P
Küll on head mälestused... Lõbu oli laialt. Matatüüp sai omale hüüdnime.
Vaidlused Jõgeva vs Põltsamaa teemal. Ja palju muud.

* Tiina sünnipäev.
Tiina üles naermine.
Jõime kõrrega teed, kui klass Tiinale laulma tuli.
Jama sellega, kuidas Tiina torti kätte saada.
Õhtuses koolimajas käimine ning Tiina mullid ja Kaie-Liisi Jääääre saade sellele.

* Sõbrapäeval hommikusöögile minnes on keegi riputanud ühika esimese korruse lakke
Kasekese komme. Milline maagiline tunne.
Kaartide valmistamine koolis.
53B sõbrapäeva-postkast, mis sai vapustavalt ilus.
51. lennust natuke seltsi ja kaasmeisterdamist meie kaartide-tegemise ajal.

* Minu sünnipäev.
Mind veetakse ära tuppa 406.
Sünnipäevaks "Da Vinci kood".
Üks mõnus lebo õhtu, kui vedeleme põrandal, kõht metsikult täis ja jalad taeva poole.

* 8. aprill legendaarse Sürrealistide blogi sünd.
Kõigi blogimiste naba.

* Imeline kevad, kui sai turnika peal raamatut loetud ("Jevgeni Onegin"), puu otsa ronitud ja mööda rööpaid edasi-tagasi kõnnitud.

* Lehto Salato. Samal ajal kui paljud olid ballil, hakkasime meie Liisiga eksperimentaalbotaanikuteks. Kraanikausis mulla soendamine, seemnete külvamine sipelgapessa ja muud taolised algajalikud tobedused andsid sellele õige hinge.
Mitmeid kordi unustasime nädalavahetuseks Lehtole ja Salatole anda piisavalt juua, kuid nende turgor taastus õnneks iga kord.
Mõni taimeleheke sai isegi ära söödud.
Kahjuks meie hooletuse tõttu nad lõpuks siiski hävisid.
Portsjonid Lehtost ja Salatost said ka ühe põõsa alla istutatud.
Lehto ja Salato tõid meie ellu palju meelelahutust. Näiteks olid nad üks põhjustest, miks me hakkasime ühika akende all veesõda pidama.

* Meie pikad jalutuskäigud mööda tundmatuid teid. Lihtsalt mõnus.

* Need paljud-paljud korrad ujumist. Küll lühikeste pükste ja T-särgiga, küll kleidiga kuid ka ujumisriietega.
Põhiline distants oli 8.
Need korrad, kui me Liisiga mõtlesime, et ei tasuks kaldast kaugel olles päris naerukrampe saada.
See kord, kus me läksime kuuekesti hommikul vara-vara enne kooli ujuma.
Too kord, kui me Liisiga võtsime "olümpiaadivabapäeva" (st tegelikult päeva maakondliku olümpiaadi eest, kui ei pea kooli minema) ja olime ainukesed inimesed rannas.

* Jalgpalli vaatamine Nõo staadioni ääres. Selle aasta meistriks krooniti meie klass (53B), teise koha omanik oli mu teine lemmik 51B.
Eriti jääb meelde mäng, mil 51A ja 51B -vaheline jalgpalliheitlus läks koguni penaltiteni välja. Võitjana väljus 51B.

* Kaie sünnipäev.
Hommikul enne nelja üles ja päikesetõusu vaatama. Kogu meie kamp.
Ärkamisjärgus loodus ning järsku metskits, kes jookseb üle tee. Ta küll kukub, kuid jõuab õnnelikult teisele poole teed. Imeilus päikesetõus. Kaie sünnipäevapiknik internaadi ees murul. Käime ujumas kaugema järve ääres, kus on aga mõnusam vesi.
Me Liisiga teeme ka paar kiiremat sammu, kuna on vaja meil minna väikse ringiga;).
(Siinkohal tuleb meelde nüüd talvine Laheda-kaamelijutt).
Igal juhul. Õhtu poole oli veel ka maagiline ujumaskäik 8-järves. Kõige meeldejäävam oli see aga sünnipäevalapsele. :P
Siinkohal peaksin mainima ka 51B platsi Antiikolümpia jaoks. Nimelt tegid nad väikse jalgpalliväljaku. Minu arust geniaalne.
Aitasime Kaiega teistel ehitada meie klassi telki vms... Muidu oleksin suurema heameelega seda teinud, kui mitte samal ajal poleks käinud telekast Eesti vs Inglismaa jalgpallimatš. Mingist hetkest hakkasin seda siiski vaatama. Ilm oli soe. Tubades olid aknad lahti. Naljakas oli kuulata, kuidas siis, kui eesti väravasse pall löödi, igal pool ropendama hakati.
Väga eriline sünnipäev.

* 7. juuni 2007. Viimane T.

* Rabarock. Sai kah siis esimest korda sel üritusel käidud. (millegi pärast oleksin tegelikult siin kasutada sõna 'väisama', aga jätsin siiski välja)
Kõige meeldejäävamad sellest üritusest olid:
Clawfinger (see sellepärast, et seal oli metsik rabelemine lava ees ja just sinna me Erkkiga trügisime. Tolm oli näos, juustes, kõrvades, ninas riietes, jalanõudes ja igal pool mujal. Jalg oli marraskil, kuna vahepeal inimesed kukkusid ning ühel korral jäin mina nende alla kinni. Õnneks Erkki rebis mind püsti ning sain ka jala kätte.)
Dagö (seda olid kogunenud väga paljud kuulama... nii karmimad tüübid kui ka mahedama muusika austajad.)
Kosmikud (väga viis bänd)
Laibach (peaesineja, kes paljudele ei meeldinud. Väga sügava mõttega. Videod olid taustaks ning need puudutasid väga paljusid rahvusvahelisi probleeme.
Mõned tsiklimehed hakkasid seda bändi vihkama, kuna nende arust oli ühes videos ühel kaardil topitud Venemaa või mingi taolise asja valdusesse. Ei teagi, kas oli nii või mitte.)

* Juuni lõpus oli meil filmiõhtu. Käisime siis neljakesti Põltsamaa kinos vaatamas Kariibi mere piraadid 3-e. Öö läbi vaatasime filme ning pärast seda läksin tädi Eevi juubelile.

* Kosmoses näeme, raisk! tuuril sai kah käidud. Just nimelt Kosmikute pärast.

* Maria sünnipäev. Tutvusin Lõuna-Eestiga ning oli meil üks mõnus olemine seal.

* Millalgi enne Liisi sünnipäeva oli meil Kaie ja Tiinaga veel üks filmiõhtu.
Vaatasime "Amelie"-d ja see oli õhtu, mil tulime ideele vändata üks vahva film.

* Liisi sünnipäevafilmi tegemine. Hääletasime Kaie ja Tiinaga Nõkku, Tartusse, Põltsmaale, Paidesse, Pärnusse, Rakverre, Rakkesse, Rakverre ja Jõgevale.
Huvitavad inimesed ja vihmane ilm. Head reisikaaslased ning sihtmärk silme ees.
Kõige parem oli filmi esilinastuse ajal jälgida Liisi näoilmeid.

* Liisi sünnipäev. Sõitsin tabiverest Jõgevale ja Jõgevalt Põltsamaale. Pärast sama Marsruudiga Tabiverre tagasi. Ja ma ei käinud kordagi kodust läbi.
Liisi sünnipäevaga meenuvad filmi esilinastus, partide toitmine, kaartide mängimine, Liisi, Kaie ja Tiinaga varahommikune jalutuskäik, Simpsonite film (mis ei jätnud eriti head muljet) ja kõige sellega kaasnev sürreaalsus.

* Veronika sünnipäev. Ehk siis kohtumispaigaks oli Tartu. Sealt sõitsime kuuekesti (mina, Kaie, Liis, Tiina, Maria ja Maris) Assikverre. Veronika pool veetsime ka väga mõnusasti aega. Õunamahlal oli kuidagi veider maitse. See oli jällegi öö, millal mina ei saanud kordagi sõbra silmale (mul olid jutukaaslased).
See on nagu reegel, et alati pärast ööd, kui ma pole üldse maganud, toimub mingi perekondlik üritus. See kord oli selleks siis suguvõsa kokkutulek, mis toimus esimest korda minu teadliku elu jooksul. Hommikul vara siis Assikveres me kõik bussile (välja arvatud Maria ja Maris, kuna neil rohkem Lõuna-Eesti kanti minek).
Olime algselt ainukesed inimesed seal bussis (bussijuht muidugi ka). Me Kaie ja Liisiga saatsime siis Tiina kõige pealt rongile. Seejärel hakkasime ootama bussi,
mis viiks nad Põltsamaale. Avastasime, et pühapäeval on bussiliiklus eriti hõre.
Seega saatsin nad kohta, kus nad said hakata hääletama. Sinna oli kõigest paari kilomeetri pikkune tee. Saatnud nad ära, kõndisin kogu selle maa uuesti ning teist sama palju veel otsa, et koju jõuda. Siin hetke istusin ning hakkasime sõitma Äksi surnuaiale, kus ühiste esinevanemate haual pidi toimuma esialgne kogunemine.
Sealt juba Tabiverre väiksele peole. Pärast pidu kõndisin õhtusele rongile.
Päris õhtuks kadus aga uni ning olin nii kaheteistkümneni üleval umbes.

* Armastusfilmide festival Tartus (TartuFF). Rongis, millega me Kaie ja Liisiga Tartusse läksime, oli juhuse tahtel ka Egon.
Igal juhul TartuFF oli minu elu tipplebo. Ausalt. Nii vägevat lebo annab ikka korraldada... Meil oli nelja peale kasutada Tiina sõbra ühetoaline korter.
Hea muusika ja muu selline ning LEBO. Päev otsa. Tuleb banaani isu - helistame inimestele, et see meile koju kätte toodaks. Ja meil veab.
Head filmid ja veelgi parem seltskond, mõnus lebo ning kohe uue kooliaasta algus ja paljude toredate inimeste kohtamine üle pika aja - mida veel elult tahta.
Tõesti, see oli elu LEBOM aeg!?

* Kooli alguses siis kümnendike võõrustamine toas 406. Seal oli nii palju inimesi, et õhust ja ruumist hakkas ammugi puudus kätte tulema.

* Müstika kooli jätkub - ka sel aastal pani keegi kõigi tubade (arvatavasti kõigi) ustele jõulukaardid. Kahjuks oli sel aastal ka koolis üks Grinch, kes kiskus ustelt neid ära ja loopis põrandale. Ka ümmargusele aknale on ilmunud uus kiri.
Kui eelmisel aastal oli seal "Kõik tahavad armastada ja olla armastatud.", siis sel aastal on seal "Iga paik, mida armastad, on sinu jaoks maailm."

Olen mõistnud, et häid mälestusi on halb omada juhul, kui sa mõtled, et see kõik on möödas ja nii häid aegu ei tule enam iial. Tuleb lihtsalt tunda rõõmu kogetust ning olla rahul, et anti vähemalt kordki elus võimalus olla nii õnnelik. Ja ega see ei väida, et veelgi paremaid mälestusi ei kogune meie mälestuste varasalve tulevikus.
Õnne ja edu kõigile uueks aastaks!
Osake näha, et elu on ilus ning täis väiksemaid ja suuremaid rõõme.
Inimesed on ilusad ja head, maailm ise aga naljakas ning kõik on täpselt nii positiivne, kui positiivseks sa ise ta mõtled.