Ma olen läinud ühest äärmusest teise. Periood, kus ma vahetpidamata muudkui sõin (viimased pool aastat vähemalt juba), justkui ma võitleksin evolutsiooni vastu (tsiteerin keemia konspekti: "Miks on evolutsioon valinud vaheastme ATP näol? Energeetiliselt oleks kasulikum kasutada otse toiduainete oksüdatsioonil vabanevat energiat. Aga see tähendaks, et kogu aeg peaks sööma."), on vaheldunud perioodi vastu, kui ma üldse ei soovi süüa. Mitte ühtegi ampsu võtta. Veider.
Liis kahtlustab, et asi võib olla selles, et mu esivanemate hulgas on mõni karu olnud...
Aga õnneks lubas Liis teha maitsvat õhtusööki, nii et loodan, et see toob isu tagasi;)
Tagasi kurjale keemia-maale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar