esmaspäev, 1. veebruar 2010

Õndsusehetk

Täna suutsin kogeda imelist hetke.
Jussi tuli minu tuppa ja heitis vaibale magama. Tuli tuju ja läksin tema juurde. Heitsin pikali tema kõrvale. Nick Drake laulis meile imeilusat muusikat. Ja minu pea puhkas Jussi peal ja kuulasin tema südame ühtlast tuksumist. See on tingimusteta sõprus, ainult andmine ja kaks põksuvat südant erineva anatoomiaga.
Minu punakat tooni kutsu on mulle nii põrgulikult armas!

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Armas. Ma teen ka aeg-ajalt niimoodi oma koera juures. Ta peab mind ilmselt sellepärast veidraks...

Liis ütles ...

Pean tähelepanu juhtima ülinaljakale lausefragmendile: kaks põksuvat südant erineva anatoomiaga.

Ausalt ka, anna andeks, et ma selline jobu olen. Sest väga armsalt olid kirjutanud..

Kerttu ütles ...

Miks peaks su kutsu sind selle pärast veidraks pidama? Mina küll ei usu.

Irw. Liis, erialast ei saa üle ega ümber... midagi teha pole :D