Hullumeelne nädal

Nüüd istun korteris keset päikesepaistet ja naudin lõppude lõpuks ka viivuks kevadet.
See nädal oli kiire ja äge ja kevadine.
Esmaspäevases anatoomia töös näitasin ma enda lollimat külge ja nii kukkus mulle üks pirakas D.
Mono ajaks ajasin kõik koolimõtted mõneks tunniks eemale.
Kaks õhtut parasitoloogia seltsis ja tänane läbikukkumine (mitte küll sõna otseses mõttes, kuna tulemust ma ei tea, aga C-ni see tulemus kindlasti välja ei küündi).

Plusspoolele paneksin, esmaspäevase anatoomia praktikumi, mis (pärast töö kirjutamist) oli äge... Preparatsiooniga hakkasime pihta. Algselt pidime me kolmekesti tegema mehe paremat õlavart, kuid kui me osaliselt olime sellega juba tegelenud, saime me omale hoopis küünarvarre. Tõesti. See on äge. Jah, võib imelikult kõlada, aga ärge arvustage enne, kui pole ise proovinud ;)

Niisiis lisandub plusspoolele veel ka tänane anatoomia praktikum, kus me jätkasime oma tegevusega...

Ja loomulikult tänane põetuse praktikum! :P Minult saadi veri kätte ja mina sain kelleltki teiselt vere kätte. Ma võtsin oma vere vacutaineris (kui te vähegi oskate loogiliselt mõelda, saate aru, miks sellel selline nimi on:P) kaasa. Eks ma hiljem viskan ära, sest homseks peaks see juba koledaks minema...

Jah, ma olen imelik, aga anatoomia ja põetuse praksid vaimustasid mind sellel nädalal. Vaimustasid ja tegid tuju heaks. (Võib olla on sellega seotud muidugi ka see, et mõlemal päeval, kui ma vaimustusin, on väljas päike ja on soe ja mõnus.)

Küll ma varsti kirun end, kui hakkan uuesti parasiite õppima järgmise nädala lõpus. Seniks on hea. Põetuse töö ja muud jurad ei lähe arvesse.

See nädal on näidanud, et ma peaksin rohkem õppima. Peaksin natuke korralikum ja tublim olema. Enam ei saa nii lihtsalt läbi.

Midagi, mis on nagu muinasjutt, nagu päikesepaiste ja nagu päris elu. Kõik, ilus, hea, rahulik. Nautige, sest mina naudin.